sa ära räägid?”
„Sa tead küll,” vastas ta. „Ma tean, et see olid sina.”
„Mida? Mida ma tegin?”
„Pildusid mind müntidega. Meid kõiki. Põõsastest. See oli nii vastik.”
„Aga ma ei pildunud.”
„See oli valus.”
Ta läks tagasi mängukaaslaste juurde ja kõik nad vahtisid minu poole. Mu kurk oli valus ja marraskil.
Hakkasin mööda sissesõiduteed minema kõndima. Ma ei tea nüüdki, kuhu ma minna kavatsesin – lihtsalt ei tahtnud enam kodus olla.
Lettie Hempstock seisis sissesõidutee otsas kastanite all. Ta oli sellise moega, nagu oleks ta seal oodanud juba sada aastat ja võiks oodata veel teist sada. Tal oli seljas valge kleit, kuid läbi noorte kevadiste kastanilehtede paistev valgus maalis selle roheliselaiguliseks.
„Tere,” ütlesin ma.
„Sa nägid halba und, eks ole?” päris ta.
Võtsin taskust šillingi ja näitasin seda. „Ma pidin selle pärast peaaegu ära lämbuma,” ütlesin talle. „Siis, kui ma üles ärkasin. Aga ma ei tea, kuidas see mu suhu sai. Kui keegi oleks selle sinna pannud, ma oleks üles ärganud. See lihtsalt oli seal sees, kui ma ärkasin.”
„Jajaa,” kostis Lettie.
„Mu õde ütles, et ma pildusin neid põõsastest müntidega, aga ma ei pildunud.”
„Ei,” nõustus Lettie, „sa ei pildunud.”
„Lettie, mis toimub?” küsisin ma.
„Ooh,” vastas ta, nagu oleks see asi ammu teada-tuntud. „Keegi tahab lihtsalt inimestele raha anda, muud midagi. Aga ta teeb seda väga kehvasti ja keerutab siin üles asju, mis peaksid olema maha maetud. Ja see ei ole hea.”
„Kas sellel on midagi pistmist tolle surnud mehega?”
„Midagi tolle surnud mehega. Jaa, on küll.”
„Kas tema teebki seda?”
Lettie raputas pead. „Kas sa hommikust oled söönud?” küsis ta siis.
Nüüd raputasin mina pead.
„Hea küll siis,” ütles ta. „Tule.”
Me kõndisime mööda külateed minema. Tee ääres, vasakul, paremal ja tagapool oli üksikuid maju ja Lettie näitas neid, kui me neist möödusime. „Selles majas nägi üks mees unes, et ta müüdi maha ja muudeti rahaks,” rääkis Lettie Hempstock. „Nüüd näeb ta peeglis igasugu asju.”
„Milliseid asju?”
„Iseennast. Näeb, et tal turritavad silmakoobastest välja sõrmed. Ja suust tuleb asju välja. Näiteks vähisõrgu.”
Ma kujutasin ette inimesi, kelle suust sirutub välja vähisõrg, peeglis. „Miks mul see šilling kurgus oli?”
„Ta tahtis, et inimestel oleks raha.”
„Kes? Opaalikaevur? Kes autos ära suri?”
„Jah. Mõnes mõttes. Mitte päris täpselt. Tema lükkas selle siin liikuma, nagu inimene, kes paneb tulevärgi süütenööri põlema. Tema surm on nagu säde süütenööri otsas. Aga see, mis praegu plahvatab, see ei ole tema. See on keegi teine. See on miski muu.”
Ta hõõrus oma tedretähnilist nina määrdunud käega.
„Selles majas läks üks naine hulluks,” teatas ta ja mulle ei tulnud pähegi tema sõnades kahelda. „Tal on madratsi sisse raha peidetud. Nüüd ta ei tõuse enam kunagi voodist üles, kui keegi teda sealt just välja ei võta.”
„Kust sa tead?”
Lettie kehitas õlgu. „Kui oled siin kandis väheke olnud, hakkad asju teadma.”
Lõin jalaga eemale ühe kivikese. „Selle „vähekesega” sa tahad öelda, et „hiiglama kaua”, eks?”
Ta noogutas.
„Kui vana sa tegelikult oled?” küsisin ma.
„Üksteist.”
Mõtlesin hetke järele. „Ja kui kaua sa oled juba üksteist olnud?” küsisin siis.
Ta naeratas mulle.
Me kõndisime mööda Caraway talust. Talupidajad, keda ma kunagi hiljem õppisin tundma kui Callie Andersi ema ja isa, seisid oma õues ja karjusid teineteise peale. Meid märgates jätsid nad järele.
Kui me teekäänaku taha kadusime, ütles Lettie: „Vaesed inimesed.”
„Mis mõttes vaesed?”
„Sest neil on rahaprobleemid. Ja too naine, tema nägi täna hommikul unes, et ta… et ta tegi halbu tegusid. Et raha saada. Ja mees vaatas tema käekotti ja nägi seal paljupalju kokkuvolditud kümnešillingilisi. Naine ütleb, et ta ei tea, kust need tema käekotti said, aga mees ei usu seda juttu. Mees ei tea, mida uskuda.”
„Kõik need tülid ja unenäod. Need on kõik raha pärast, eks ole?”
„Ma pole päris kindel,” vastas Lettie ja paistis sel hetkel nii täiskasvanu moodi, et ma hakkasin teda peaaegu kartma.
„Mis ka ei juhtuks,” ütles ta lõpuks, „kõik saab lõpuks korda.” Siis nägi ta mu ärevat näoilmet. Isegi hirmunut. Ja ta lisas: „Pärast pannkooke.”
Lettie küpsetas meile köögis suurel metallplaadil kooke. Need olid paberõhukesed ja igale, mis valmis sai, pigistas Lettie kõigepealt sidrunit, pani siis keskele kuhjakese ploomimoosi ning rullis koogi kokku nagu sigari. Kui neid oli juba küllalt, istusime köögilaua taha maha ja kugistasime nad sisse.
Köögis oli lahtine kolle, kus hõõgusid alles eelmise õhtu söed. See köök on üks hubane paik, mõtlesin ma.
„Mul on hirm,” ütlesin ma Lettiele.
Ta naeratas. „Ma korraldan nii, et sinuga midagi ei juhtu. Ma luban. Mina ei karda.”
Ma kartsin ikka, aga enam mitte nii väga. „Ma lihtsalt pabistan.”
„Ma ütlesin, et ma luban,” lausus Lettie Hempstock. „Ma ei lase sulle viga teha.”
„Viga?” kordasin ma kõrgel, murduval häälel. „Kes on viga saanud? Või mis? Miks peaks keegi viga saama?”
Sealt tuli vanaproua Hempstock, käte vahel laiali tõmmatud põll ja põlle rüpes nii palju nartsisse, et nende helk muutis ta näo kuldseks ning kogu köök näis suplevat kollases säras.
„Keegi teeb siin pahandust,” ütles Lettie. „Annab inimestele raha. Unes ja päriselt.” Ta näitas vanaprouale minu šillingit. „Kui mu sõber täna hommikul ärkas, siis see šilling lämmatas teda.”
Vanaproua Hempstock
