style="font-size:15px;"> „Kui ma õigesti aru saan, liigub jutt jälle siinsele meelisspordile, kas pole?” uuris Emmanuelle sundimatult.
Ariane silmitses teda saladuslikult naeratades ja vastas alles mõne aja pärast.
„Öelge, kullake…” Ta katkestas lause, justkui hindaks mingeid müstilisi võimalusi. Emmanuelle pöördus naerdes tema poole:
„Mida te tahate, et ma ütleksin?”
Ariane mõtiskles sõnatult ja otsustas siis äkki ära, kui suurt usaldust uustulnuk väärib. Tema häälest kadus seltskondlikult pilkav toon, mida ta seni oli teeselnud. Ta tegi naabrinnale sõbraliku grimassi.
„Ma olen kindel, et teil on särtsakas loomus,” ütles ta. „Te pole sugugi vaga pühak, kellena üritate näida. Parem ongi. Kui aus olla, pakkusite mulle huvi algusest peale.”
Emmanuelle ei teadnud, mida sellest avaldusest arvata. Ta jäi peaaegu tahtmatult kaitsesse, pigem solvunud kui meelitatud, sest talle ei meeldinud, kui tema siiruses kaheldi. Ja miks need tüdrukud muudkui arvasid, et ta vagatsejat mängib? Algul ajas see teda naerma, aga nüüd hakkas ärritama.
„Kas te ei soovi end siin hästi tunda?” jätkas Ariane toonil, mis ütles rohkem kui sõnad.
„Tahan ikka,” vastas Emmanuelle. Ta oli teadlik sellest, et astub ohtlikule teele, aga veel enam pelgas ta, et teda kahtlustatakse vooruslikkuses.
Ariane’i hindav naeratus korvas seda vaid osaliselt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
