vaatenurgas armastusele?”
„Mitte ainult armastusele. Kõigele!”
„Kas sa ei võiks täpsemalt selgitada?”
Emmanuelle ajab huuled nukralt torru ja keerutab häbemekarvu ümber oma sätendavate küünte, nagu aitaks see tal juurelda.
„Ei,” sõnab ta lõpuks. „Ma pole selles osas veel isegi selgusele jõudnud. Pean kindlasti edasi arenema ja leidma selle miski, mis jääb puudu sellest, et oleksin tõeline naine, tõeliselt sinu naine. Aga ma ei tea, mis see on.”
Emmanuelle on meeleheitel: „Arvasin, et tean paljut, aga see on tühine kõige selle kõrval, mida ma ei tea.” Ta kirtsutab kärsitult laupa. „Esiteks pean targemaks saama. Näed ise, ma ei tea midagi, ma olen liiga süütu. Ma olen liiga neitsilik. Jube, kui neitsilikuna ma end täna tunnen! Üleni neitsilik, torkivalt neitsilik. Mul on lausa häbi.”
„Mu puhas ingel!”
„Oh ei, mitte puhas. Sugugi mitte puhas. Neitsilikkus pole tingimata puhas. Aga kahtlemata on see rumal.”
Mees suudleb teda, on temast vaimustuses. Naine jääb endale kindlaks:
„Sellega kaasneb nii palju eelarvamusi.”
„Imeline on kuulda sind kaebamas oma süütuse pärast, kui oled mind just oma vooruslike huultega õnnelikuks teinud!”
Emmanuelle’i meel muutub rõõmsamaks, aga veenab see teda?
„Ah, kui tarkus just sel kombel tüdrukusse siseneb,” ütleb ta sügavalt ohates, „siis ei viivita ma enam minutitki, et sinult õppida.”
Vihje mõjub Jeanile viisil, millest Emmanuelle juba üsna kiiresti aru saab; juba tahab naine oma lubadust täide viia, tõuseb ja surub keele niiskete hammaste vahele… Aga mees hoiab teda tagasi.
„Kes ütles, et tarkus siseneb ainult suu kaudu? Ära unusta, et seda võib ammutada ka muudkaudu.”
Mees heidab tema peale ja Emmanuelle tahab kohe, et teda võetaks, sama palju, kui mees tahab teda võtta. Neiu avab ise sõrmeotstega oma häbememokad. Ta suunab sugutipead, aitab sellel endasse sukelduda. Ta põlved tõusevad, võtavad mehe ümbert kinni ja ajavad end harki, samal ajal kui kõvastunud riist tungib tema kõhtu, nagu oli äsja tunginud suhu. Emmanuelle tahaks seda samal ajal oma suus tunda ja täiendab tegelikkust kujutluspildiga sellest, kuidas tema huuled, mida keel limpsib, maitsevad hõrku spermat. Ta unistab selle joomisest; nauding kõhus täidab ta kurgu ja ta anub:
„Lõpeta minus!”
Ta tunneb, kuidas emakasuue fallosega üheks sulab ja seda iminapana endasse tõmbab. Ta tahab, et Jean jõuaks seemnepurskeni, ta üritab kõhu ja tuharate veenmisjõul temast seda vedelikku välja kiskuda; tema keha iga lihas üritab teha temast elastse ja vilka looma, kes liibub mehe külge ja sunnib teda mõnust värisema. Aga Jean tahab teda võita, teda esimesena orgasmini viia; ta torgib teda kärmelt ja jõuliselt täies pikkuses ja jämeduses peenisega, neiut säästmata, hambad ristis, tahtes aplalt teist karjuma panna, tahtes tunda teda lõhnava ja soojana, näha teda võitlemas, justkui piitsa all väänlemas, mehe selga kriipimas ja lõpuks karjumas nii valjult ja pikalt, et hääl ja võhm saavad otsa ning neiu rahuneb ja jääb äkitselt vait, jahmunud, alistunud, tasane, vaevu oma keha tunnetav, aga juba ihkamas, et erutus peas taas tärkaks ning aju voolaks uuesti verd täis ja tuksleks nagu suguelund.
Emmanuelle ihkab hetkeks, et mees ei liigutaks enam. Mees teab seda ja püsib liikumatult. Naine sosistab:
„Ma tahaksin uinuda nii, et sina oled minu sees.”
Jean surub põse vastu naise põske. Tema huuli silitavad naise öömustad juuksed. Nad jäävad sedasi pikaks ajaks. Seejärel kuuleb mees teist oma kõrva õhkamas:
„Kas ma olen surnud?”
„Ei. Sa elad minust.”
Ta surub naise enda vastu ja Emmanuelle’i läbib värin.
„Oh, mu arm, me oleme tõepoolest üks. Mina olen sinu naisekeha. Sina oled minust tulnud mees.”
Ta surub suu mehe huultele, suudleb teda kogu jõu ja hellusega.
„Veel! Sügavamale! Ava mind… Pursku mu südamesse!”
Emmanuelle anub ja naerab samal ajal oma meeltesõgeduse üle.
„Võta mu neitsilikkus! Oh, ma armastan sind! Võta päriselt mu neitsilikkus!”
Mees läheb mänguga kaasa.
„Juhi ise, sinu kord. Õpeta mind. Tee mind targemaks. Õpeta mind lõpetama nagu sina.”
Naine sosistab: „Jah!” Seejärel muudab meelt: „Hiljem! Tee enne kõike, mida sina soovid. Ära küsi luba ega nõu. Lihtsalt tee.”
Emmanuelle tahaks suuta anduda veel jäägitumalt, tunnetada veel täielikumalt, kuidas teda võetakse, kuidas ta allub võtja tahtele, on tema käsutuses, kuidas temaga ei arvestata, kuidas ta on nõrk, kergesti kättesaadav, kuidas ta ei tee muud, kui allub innuga, avaneb… Ta mõtleb salamisi vaimustunult, kas on suuremat õnne kui nõustumine. Sellest mõttest piisab, et ta viimaks orgasmini paisata.
Kui ta lõpuks toibub nagu notitud loom, selgroog murtud, jalad tuimad, saatus välja imetud, õnneliku trofeena jahimehe uhkes varjus, küsib ta:
„Kas sa arvad, et mina olen see naine, keda sa tahad?”
Mees üksnes suudleb teda.
„Aga ma tahan seda olla veel enam!”
„Sa oledki seda iga päevaga üha enam.”
„Oled kindel?”
Jean naeratab talle enesekindlalt. Emmanuelle ei muretse enam. Öine vool ringleb tema veenides, uimastab ta, sulgeb ta suu. Ta üritab võidelda naudinguga, mis tema vaimu hägustab.
„Marie-Anne vist kruttis mu üles,” kuuleb ta end iseendagi üllatuseks ütlemas, sest Jeanile pole ta seda küll tunnistada kavatsenud.
Mees on tõepoolest üllatunud.
„Miks Marie-Anne?”
„Ta on veidralt ninakas.”
Emmanuelle ei taha enam rääkida. See taim, mis temas edasi kasvab, juurte, otsatute okste, mahladega, pakilisem kui mõte… Aga abikaasa käib peale, hakates tema sees taas aeglaselt liikuma ja valmistudes talle andma oma mahlu.
„Loodad sa äkki tema peale, et ta sulle elusaladused paljastaks?”
„Miks mitte?”
See mõte lõbustab Jeani.
„Kas sa oled tema võimetest juba aimu saanud?”
Emmanuelle kõhkleb pisut ja teeskleb lõpuks, et on liiga hõivatud teise maailmaga, muretsemata selle pärast, kas teda usutakse või mitte.
„Ei.”
Seejärel naeratab ta kujutluspildi peale, mis pole just sobimatu kallastel, kuhu tema unistus randub.
„Aga ma tahaksin
