tiivasahinast. Kas on see tema, Lilith, kes tärkavate lehtede värvi pilgu armust läbi pimestava õhu äkitselt paistab? Kas sedasi rohetaski hea ja kurja tundmise puu päikese esimestel hommikutel, kui vastupanule esitati väljakutse? Kas tekitavad androgüünne saledus ja sõnakuulmatu hääl taas maapealses paradiisis segadust? Kas alati murtud lubadus vabastab taas ihad süüst?
„Minu nimi on Marie-Anne.”
Ja ilmselt sellepärast, et silmitsemisele keskendunud Emmanuelle on unustanud vastata, kordab ta kutset:
„Kas tuleksite mulle külla?”
Seekord Emmanuelle naeratab ja tõuseb omakorda. Ta selgitab, et ei saa täna kutset vastu võtta, sest Jean tuleb talle klubisse järele ja viib ta külla. Koju jõuab ta alles hilja. Aga tal oleks väga hea meel, kui Marie-Anne teda järgmisel päeval vaatama tuleks. Kas ta teab, kus Emmanuelle elab?
„Jah,” ütleb Marie-Anne napisõnaliselt. „Hea küll. Homse pärastlõunani!”
Emmanuelle kasutab hetke, et kamba käest pääseda. Ettekäändeks toob ta selle, et ei taha lasta abikaasal oodata. Ta tõttab riietuskabiini poole.
„Kas sa arvad, et külalistetuba võiks mõne päeva pärast valmis saada?” küsis abikaasa Emmanuelle’ilt, kui nad lauda istusid.
Liikuvad seinad, mis olid hetkel kokku volditud, avasid vaate nelinurksele veekogule, kus hommikul roosad, lillakasroosad, valged või sinised lootosed kõigutasid õhtul oma rohelisi õietuppesid.
„Vajadusel võime seda kohe kasutada. Sealt on puudu vaid kardinad ja värvilised padjad, mida ma tahan voodile panna. Ah jaa, üks lamp samuti.”
„Mul oleks hea meel, kui tuba saaks järgmiseks pühapäevaks valmis.”
„Kindlasti saab. Nende asjade sättimiseks ei kulu kümmet päeva. Kas keegi tuleb külla?”
„Jah, Christopher. Tead… ta on viimase kuu aega Malaisias töötanud. Kutsusin ta külla, enne kui sina tulid. Ta just vastas. Kõik laabus, sest firma ise saadab ta Taisse ringreisile. Ta saab mitmeks nädalaks meie juurde jääda. Ma pole teda kolm aastat näinud. Küll sa näed, ta on sümpaatne mees.”
„Tema oli see, kes sinuga pärast paisu ehitamist Assuani jäi, eks?”
„Jah, ainus, kes kartma ei löönud.”
„Nüüd tuleb mul meelde küll. Sa rääkisid, et ta on tõsine mees…”
Jean naeris naise mossis ilme peale.
„Tõsine võib-olla küll, aga mitte sünge! Mulle ta meeldib. Ma olen kindel, et ta meeldib sulle ka.”
„Kui vana ta on?”
„Minust kuus või seitse aastat noorem. Tollal oli ta äsja Oxfordi lõpetanud.”
„Kas ta on inglane?”
„Ei. Tähendab, jah, pooleldi. Ema poolt. Aga tema isa on üks firma asutajatest. Ära arva, et ta oleks sellepärast hellitatud võsuke. Vastupidi, ta on tõeline tööloom. Tema peale võib loota.”
Emmanuelle oli pisut pettunud, et peab juba oma taasavastatud elu Jeaniga jagama hakkama. Ometi otsustas ta kohe abikaasale niivõrd kallist külalist ilusti võõrustada. Ta mäletas fotosid, mis kujutasid Christopheri sportliku ja päevitunud maadeuurijana, julgustav naeratus näol, ja mõtles endamisi, et tegelikult eelistab ta võõrustada pigem teda kui vanu vatsakestega peadirektoreid, keda ta peab kindlasti hakkama mööda linna vaatamisväärsusi vedama, kaitstes neid päikesepiste ja sääskede eest.
Emmanuelle päris veel üksikasju, janunedes piltide järele ohtlikest aastatest, ajast, kui ta Jeani veel ei tundnud. Kui Jean oleks tollal tapetud, poleks Emmanuelle’ist eales tema naist saanud; mõte sellest pitsitas naise südant. Ta ei suutnud enam süüa.
Boi toimetas laua ümber, tuues munakreemi ja karamelliga täidetud kookospähkleid, kui nad olid lõpetanud valge riisi ja paneeritud õite söömise, mida vana punaste hammastega kokk oli uue perenaise auks kolm päeva pühendunult valmistanud. Jooksupoiss kõndis nii, et sirutas end kordamööda ühe ja teise jala varvastele, nagu valmistuks iga kord hüppeks. Emmanuelle pelgas teda pisut. Mees tegi liiga vähe kära, ta oli liiga tugev ja liiga nõtke, liiga klanitud, liiga kohal – liiga kassi moodi.
Marie-Anne saabus valges Ameerika autos, mida juhtis turbani ja musta habemega indialane. Mees pani ta maha ja sõitis kohe ära.
„Kas sõidutad mind pärast koju, Emmanuelle?” küsis Marie-Anne.
Emmanuelle’i ehmatas sinatamine. Paremini kui eelmisel päeval pani ta ka tähele, et tüdruku hääl harmoneerub patside ja nahaga. Hetke ajel tekkis tal soov last mõlemale põsele musitada, aga miski hoidis teda tagasi. Äkki väikesed rinnad, mis kikitasid sinise pluusi all? Või rohelised silmad? Kui absurdne! Marie-Anne seisis otse tema kõrval.
„Ära pane tähele, mida need idioodid räägivad,” ütles ta. „Nad kiitlevad niisama. Nad ei tee pooltki sellest, mida väidavad.”
„Loomulikult,” nõustus Emmanuelle pärast hetkelist segadust – mõistagi viitas Marie-Anne endast vanematele naistele basseini ääres. „ Tahate, lähme terrassile?”
Ta kahetses kohe instinktiivset teietamist. Marie-Anne nõustus noogutusega. Nad läksid trepist üles.
Magamistoast möödudes meenus Emmanuelle’ile äkitselt tema suur aktifoto, mida Jean öökapil hoidis. Ta kiirendas sammu, aga Marie-Anne peatus juba sääsevõrgu ees, mis tuba trepimademest eraldas.
„Kas see on sinu magamistuba?” küsis ta. „Tohib vaadata?”
Ta lükkas võrgu vastust ootamata eemale. Emmanuelle järgnes talle. Külaline purskas naerma.
„Nii suur voodi! Mitmekesi te siin magate?”
Emmanuelle punastas.
„Tegelikult on need kaks eraldi voodit, mis on kokku lükatud.”
Marie-Anne vaatas fotot.
„Sa oled ilus,” ütles ta. „Kes selle tegi?”
Emmanuelle tahtis valetada, öelda, et pildi tegi Jean, aga ta ei suutnud.
„Üks kunstnik, mu abikaasa sõber,” möönis ta.
„On sul veel fotosid? Vaevalt et ta ainult ühe tegi. Kas selliseid pole, millel sa seksid?”
Emmanuelle’i pea pöördus kergelt. Mis tüdruk see selline oli, kes vaatas teda oma suurte heledate silmade ja värske naeratusega, esitades sõbrannalikul toonil ja näilise tundelisuseta niivõrd ootamatuid küsimusi? Kõige hullem oli see, et vahest selle pilgu pärast tundis ka Emmanuelle, et ei suuda teisiti kui rääkida tõtt ja et selle lapse võimuses on pigistada temast soovi korral välja kõige salajasemad ülestunnistused. Ta avas äkitselt ukse, nagu võiks see liigutus teda kaitsta.
„Kas tulete nüüd?” küsis ta.
Taas unustas ta teist sinatada.
Marie-Anne naeratas põgusalt. Nad jõudsid terrassile, mida kaitses päikese eest kollase-valgetriibuline varjualune. Lähedal asuvalt jõelt puhus soe briis. Marie-Anne hüüatas:
„Sul
