style="font-size:15px;"> „Ma armastan teid,” pomises ta.
Ta lisas:
„Kas soovite mind veel võtta?”
Mees naeratas.
„Hiljem,” ütles ta. „Ma tulen tagasi. Pane nüüd riidesse.”
Mees kummardas ja suudles teda pealaele nii siivsalt, et Emmanuelle ei söandanud enam midagi öelda. Enne kui ta arugi sai, et mees lahkub, oli ta juba üksi.
Aeglaste liigutustega, nagu oleks tegemist tseremooniaga (või polnud ta lihtsalt veel täielikult tegelikkuse rütmi naasnud), lasi ta dušiveel endale voolata, vahutas keha sisse, loputas end hoolikalt, hõõrus end soojade lõhnavate rätikutega kuivaks, piserdas kuklale ja kurgule, kaenla alla ja häbemekarvadele parfüümi, mis tõi meelde metsaroheluse, ning kammis juuksed. Pikad peeglid näitasid teda kolmest küljest: tal oli tunne, nagu poleks ta eales olnud nii värske ja ilust pakatav. Kas tundmatu mees naaseb, nagu oli lubanud?
Emmanuelle ootas, kuni valjuhääldi teatas, et lähenetakse Bangkokile. Suu pettumusest kõver ja meel mõru, pani neiu end riidesse, läks tagasi salongi, võttis pagasivõrgult koti ja jaki ning asetas need sülle, olles istunud toolile, mille asendit oli kellegi abivalmis käsi taas muutnud ja mille kõrvale oli asetatud teetass ja taldrik saiakestega. Naaber, kellele Emmanuelle heitis hajevil pilgu, reageeris üllatunult.
„But… aren’t you going on to Tokyo?” uuris mees pettumusvarjundiga hääles.
Emmanuelle aimas üsna hõlpsalt, mida teine ütles, ja raputas pead. Mehe nägu tõmbus süngeks. Ta küsis veel midagi, aga neiu ei saanud aru, ja pealegi polnud tal mingit isu vastata. Ta vaatas nukral ilmel otse enda ette.
Tema kaasreisija oli välja võtnud märkmiku ja ulatas selle Emmanuelle’ile, andes märku sinna kirjutada. Ilmselt tahtis ta, et neiu jätaks oma nime või aadressi, kust teda leida. Aga Emmanuelle keeldus pearaputusega, laup kipras. Ta mõtles sellele, kas luuderohust ümbritsetud näoga ja sooja kivi järele lõhnav tundmatu, too templivaremete isemeelne vaim, väljub koos temaga Bangkokis või lendab Jaapanisse edasi. Ja kas ta ka viimasel juhul teda vähemalt lennujaamas kohtab.
Emmanuelle otsis teda pilguga reisijate seast, kes jäid pärast lennukist väljumist troopilise lennujaama hommikus tiibade all ootama, et neid viidaks betoonist ja klaasist hoonetesse, mille futuristlik siluett lõikus juba kuumusest valgeks tõmbunud taevasse. Aga ta ei näinud seal kedagi, kes olnuks tema kasvu ja kellel olnuksid samasugused sügisesed juuksed. Stjuardess naeratas talle, aga Emmanuelle vaevu märkas teda. Juba lükati teda tolliväravate poole. Keegi ületas luba näidates tõkke ja hüüdis Emmanuelle’i. Neiu hakkas jooksma ja viskus rõõmukiljatuse saatel abikaasa väljasirutatud käte vahele.
2
ROHELINE PARADIIS
„Kas ma kutsun teid tapma oma meeli?
Ma kutsun teid meelte süütusele.”
Must mosaiikbassein roosa veega, milles Emmanuelle’i pahkluud tantsisklevad, kuulub ühendusele Royal Bangkok Sports Club. Abikaasad ja tütred, keda sellesse meesteringi lubatakse, käivad siin laupäeva ja pühapäeva pärastlõunatel hipodroomiloožis oma jalgu ja läbi kleidi paistvaid rindu näitamas ning olesklevad teistel päevadel paljalt basseini ääres.
Nägu kõverdatud käsivarde peidetud, lesib Emmanuelle’i läheduses (too tunneb aeg-ajalt reieküljel lühikeste juuste paitust) varsakehaga naine, kelle lihased joonistuvad päikese käes vaskse naha alt justkui punase kriidiga tõmmatult nähtavale nagu skulptori krokiil. Naine räägib. Tema lõbus naer kajab veepinnalt vastu ja ilus hääl kaunistab tema salajutte.
„Gilbert peab heaks tooniks solvunut mängida sellest ajast, kui Flibustier tuli. Ta heidab mulle ette noid kolme jooksus oldud ööd. Jumal hoidku, neljandal ööl olin ju kuulekalt kodus tagasi – kui Flibustier oli läinud!”
Emmanuelle teadis, et see on Ariane, Prantsuse suursaadiku nõuniku, Saynes’i krahvi abikaasa, ja et ta on kahekümne kuue aastane.
„Mis kärbes siis sinu abikaasat hammustas?” uurib teine naine, kes on punase kangaga kaetud lamamistoolil ametis O-nimelise tülpinud koera kammimisega. „On ta oma põhimõtteid muutnud?”
„Talle polnud vastumeelt see, et ma nood ööd kaptenikajutis veetsin, vaid et ma polnud sellest teada andnud. Tema arvates tegi ta end lolliks, kui mind kõikjalt otsis ja koguni politseid teavitas.”
Tüdrukud sumisesid edasi. Nad lebasid pooloimetuna kuumadel kiviplaatidel (ehkki olid lõõsaga harjunud), moodustades kõrbevatest ihudest tähekese, mille keskel kõhutas Ariane ja istus Emmanuelle. Viimane pigem kuulas kui nägi neid, sest sooja vee karamellikarva peegeldus tema jalgade ümber huvitas teda hetkel rohkem kui päevitunud kehade vaatemäng.
„Kus ta siis arvas sind olevat? Seda polnud suur kunst aimata.”
„Kordki tekkis selles riigis võimalus meelt lahutada!”
„Ta tunnistas ju isegi, et nägi mind viimast korda laevapeo lõpus kaitsetult kahe lõbusa soodimehe vahel, kes paistsid kavatsevat mu ihu omavahel jagada.”
„Oleksid nad seda teinud?”
„Kust mina peaksin teadma?”
Ariane kergitas end, et kõnetada Emmanuelle’i. Viimane ei suutnud taas imestamata jätta, millise kerguse ja muretusega basseiniäärsed suplejad harutasid lahti rinnahoidjapaelad, väidetavalt selleks, et vältida päevitusrante, tegelikult aga selleks, et gravitatsioonijõud nende huve teeniks, kui nad näilise süütusega end küünarnukkidele tõstsid ja mõnele meessoost möödujale lehvitasid.
„Kullake, te jäite ilma sajandi võimalusest,” andis Ariane talle teada, „sest kahte sellist võimalust sajandi jooksul Bangkokis ei esine, nagu Chouffie just mainis. Väike nunnu sõjalaevuke jäi eelmisel nädalavahetusel jõkke ankrusse, et väidetavalt Siiami mereväele austust avaldada. Te oleksite pidanud seda nägema – milline saatürite vägi! Dionüüsosliku kapteniga! Kolm päeva vaid kokteilid, õhtusöögid, tants – ja kõik muu!”
Emmanuelle’i ümbritsevate noorte prantslannade taktitus, upsakus ja kile naer sundisid neiut kohmetuma – ta oli üllatunud, et tema Pariisi-kogemusest selles ülemeelikus seltskonnas nii vähe kasu on. Võõrsil viibivate neiude jõudeolek ja luksuslik eluviis paistsid ületavat Auteuil’ ja Passy aja surnukslöömist ja kõige vähem tagasihoidlikku varandust. Isegi tegevusetus oli nende puhul intensiivne, jätmata ruumi improvisatsioonile või hingetõmbele. Kõik paistis viitavat sellele, et päevast päeva polnud neil olenemata paigast, vanusest, välimusest ja seisundist muud muret kui võrgutada ja ennast võrgutada lasta.
Üks tüdrukutest, kelle uskumatult lopsakas kollakaspunane lakk langes õlgadele ja sealt edasi puusadeni, tõusis laisalt ja läks basseini äärde, kuhu jäi ringutades ja haigutades harkisjalu seisma, nii et valgetest nöörkitsastest bikiinipükstest turritas päikesepaistele lõvikollane tuust ja Emmanuelle’i äkitselt tähelepanelikule pilgule paljastus tema tugev ja treenitud häbemevorm, mille sündsusetust rõhutasid veelgi neiu siivas nägu ja nõtke keha.
„Jean pole nii rumal,” märkis ta. „Ta uuris Flibustieri lahkumiskuupäeva välja, enne kui naise kohale kutsus.”
„Kahju,”
Johannes Palla tõlge väljaandest: Friedrich Nietzsche, „Nõnda kõneles Zarathustra”, Olion, 1993 (lk 36).
