style="font-size:15px;"> Ariane vaatas Emmanuelle’i justkui teravama huviga. Üks tema kaaskonnast kommenteeris loiult:
„Tõsi. Ilmselt pole tema abikaasa armukade, et naise aastaks üksi jättis.”
„Mitte aastaks, vaid kuueks kuuks!” parandas Emmanuelle.
Ta uuris häbeme kumerat pinda, sest see oli talle nii lähedal, et küljele nõjatudes oleks ta võinud seda huultega puudutada.
„Minu arvates tegi ta õigesti, et ei palunud teil endaga samal ajal siia tulla,” sekkus O perenaine. „Ta on viimased kuud peaaegu kogu aeg põhjas olnud. Alguses polnud tal maja ja ta ööbis Bangkokis iga kord hotellis. See poleks olnud teile sobilik elu.”
Ta lisas kohe:
„Kuidas teile villa meeldib? Olen kuulnud, et see on imeline.”
„Oh, see pole veel päris valmis, osa mööblist on endiselt puudu. Mulle meeldib kõige rohkem aed ja kõrged puud. Te peaksite meile külla tulema,” lõpetas Emmanuelle viisakalt.
„Kolmveerand aastast veedate Bangkokis ikkagi üksi, kas pole?” päris keegi Ariane’i saatjaskonnast.
„Sugugi mitte,” vastas Emmanuelle kergelt ärritudes. „Insenerid on end sisse seadnud, nii et Jeanil pole enam tarvis Yarn Hees käia. Tal on peakorteriski piisavalt tegemist. Ta on edaspidi kogu aeg minuga.”
„Olge mureta!” naeris krahvinna julgustavalt. „Linn on suur.”
Kuna Emmanuelle ei paistnud suuruse eeliseid taipavat, selgitas Ariane talle:
„Küll te näete, töö hõivab kõik tema päevad. Teil jääb piisavalt ruumi ja aega armukestega mehkeldamiseks. Õnneks pole kõik siinsed võimekad mehed tööga sama hõivatud kui meie abikaasad! Kas juhite ise autot?”
„Jah, aga ma ei söanda sellesse segasesse tänavate labürinti sukelduda. Jean annab juhi minu käsutusse, kuni olen õppinud siin orienteeruma.”
„Põhilise õpite kiiresti selgeks. Ma juhendan teid.”
„Teisisõnu võtab Ariane teie hukutamise enda kanda!”
„Narrus! Selleks pole Emmanuelle’il küll mind tarvis. Pigem tahaksin kuulda tema enda tempudest. Minoute’il on õigus, üksnes Pariisis võib täiel rinnal litsi lüüa.”
„Aga mul pole millestki jutustada,” tõrkus Emmanuelle hädiselt.
Õnneks hoidis tema tuju üleval Ariane’i värvikas kõnepruuk, muidu oleks ta end peaaegu õnnetuna tundnud.
„Olge rahulik,” kinnitas neiu, kes väljendas kõige kärsitumat huvi tema saladuste vastu. „Te võite meile usaldada oma kõige riivatumad saladused. Me ei iitsata neist kellelegi!”
„Millest ma peaksin rääkima? Terve Prantsusmaal elatud aja ei petnud ma oma abikaasat kordagi,” kinnitas Emmanuelle ootamatu jõu ja rahuga.
Hetkeks valitses naiste seltskonnas vaikus. Nad justkui hindasid selle avalduse kaalu. Emmanuelle’i rõhutatud siirus oli neile muljet avaldanud. Krahvinna vaatas uustulnukat kerge põlgusega. Kas neiuke oli tõesti kombekas? Ometi, arvestades tema riietust…
„Kui kaua te olete abielus olnud?” päris ta.
„Peaaegu aasta,” vastas Emmanuelle.
Soovides teistes oma noorusega kadedust tekitada, lisas ta:
„Ma abiellusin kaheksateistaastaselt.”
Kartes, et teised muutuvad taas üleolevaks, sõnas ta kohe juurde:
„Aasta abielu, millest pool lahusolekut! Võite ette kujutada, kui õnnelik ma olen, et saan taas Jeaniga koos olla.”
Tema endagi üllatuseks ja enne kui ta jõudis pilgu kõrvale pöörata, tõmbusid tema silmad niiskeks.
Noored naised vangutasid pead, nagu tunneksid talle kaasa. Tegelikult mõtlesid nad: „See küll meie sekka ei kuulu.”
„Kas sooviksite tulla minu juurde piimakokteili jooma?”
Emmanuelle pole märganudki tüdrukut, kes just püsti kargas. Kuid juba lõbustavad teda selle uue näo meelekindel ilme, peaaegu protežeeriv enesekindlus – sest samas on see plikatirtsu nägu.
Mitte päris tirtsu, parandab ta ennast, sest teismeline seisab tema ette ja võtab Emmanuelle’i justkui oma kaitse alla. Ilmselt on ta umbes kolmeteistaastane, aga ta on Emmanuelle’iga peaaegu ühepikkune. Erinevus avaldub nende kehade küpsuses: tüdruku kehas on veel midagi toorest, ebatäielikult kiitsakat. Vahest vihjab lapsepõlvele hoopis tema naha tekstuur; see on nahk, millele päike ei hakka, nii et selle toon pole soe, tsiviliseeritud ja peen nagu Ariane’il. Emmanuelle’i hinnangul on see esmapilgul pisut kare… Või siis mitte päris: pigem teraline, nagu kataks seda õige õhuke kananahk. Eriti käsivartel. Jalad tunduvad siledamad. Need on kaunid poisijalad: esiletungivate kõõlustega pahkluud, tugevad põlved ja sääremarjad, närvilised kintsud. Meeldivad vaadata tänu õnnestunud proportsioonidele ja kergele jõulisusele, ilma et tekitaksid erutust nagu naisejalad enamasti. Emmanuelle kujutleb neid hõlpsamini liival jooksmas või basseini hüppelaual välja sirutumas, kui avamas kuuleka keha ust kärsitule kehale laostava käesilituse peale.
Sama mulje jätab sportlik kõht – nõgus, elurõõmust õõnes, tukslev nagu süda, kogu musklirea jõuga; seda ei suuda siivutuks muuta isegi tilluke kolmnurkne kangatükk, mitte suurem kui alasti tantsijannal laval.
Siivutust pole ka väikestes teravates rindades, mida katab väga napilt sümboolne bikiiniriba. „Ilus,” mõtleb Emmanuelle endamisi, „aga miks ta ei võiks palja ülakehaga olla, nii oleks veelgi parem, ja julgen arvata, et see ei tekitaks kelleski halbu mõtteid” (järele mõeldes pole ta selles enam nii kindel). Ta mõtleb, mille poolest võiksid nii noored rinnad sensuaalsed olla, aga kohe meenuvad talle tema enda rinnad ja nauding, mida ta neist tundis, kui need vaevu tema profiilist eendusid; isegi mitte nii palju kui need siin, tunnistab ta, sest tähelepanelikumalt vaadates ei tundugi tüdruku rinnad enam nii tühised. Võimalik, et tema hinnangut on mõjutanud kontrast Ariane’i omadega. Või siis kitsad puusad või koolitüdrukulik piht.
Või äkki hoopis pikad paksud põimpatsid, mis roosal rinnal mänglevad. Just need patsid Emmanuelle’i lummavadki. Ta pole eales selliseid juukseid näinud. Nii blonde ja õhukesi, et need on peaaegu nähtamatud – mitte õle-, lina-, liiva-, kulla-, plaatina-, hõbeda- ega tuhakarva… Millega neid võrrelda? Teatud toorsiidi kiududega, mis pole päris valged ja mida kasutatakse tikkimiseks. Või siis koidutaevaga. Või lumeilvese karvastikuga… Emmanuelle kohtab rohelisi silmi ja unustab kõik muu.
Kergelt viltused, piklikud, tõustes nii harukordse joonena meelekohtade poole, nagu oleksid need eurooplanna heledate põskede kohale ära eksinud – aga tõepoolest hämmastavalt rohelised! Niivõrd eredad! Emmanuelle näeb neis ilmuva ja kaduva tuletornihelgi kombel järgemisi vilksatamas iroonia, tõsiduse, mõistlikkuse, erilise autoriteetsuse ja siis äkitselt murelikkuse, koguni kaastunde ja lisaks veel lustaka üleannetuse, fantaasia, rikkumatuse, vandeseltslaslikkuse helki: need on nagu nõiduslikud tulukesed.
„Lilithi silmad!” mõtleb Emmanuelle.
Loomulikult ei näe ta tüdrukus kaunist deemonit, teotatud öölindu, vaid naist, kes eelnes maailma loomise loos Eevale. Vaevu loodud, tõusnud ta juba lendu. Kuulekas,
