siis, kui Emmanuelle oli üleni lahti riietatud, surus mees ta enda vastu ja hakkas teda silitama, juustest pahkluudeni, ilma et oleks unustanud ühtki kehaosa. Neiu soov armatseda oli nüüdseks niivõrd tugev, et südames hakkas valus ja kurku tekkis klimp – ta arvas, et ei saa enam eales hingata ega päevavalgust näha. Emmanuelle hakkas kartma, ta oleks tahtnud hüüda, aga mees hoidis teda liiga tugevasti enda haardes, käsi neiu tuharavaos tillukest värelevat õõnsust uuristamas, nii et üks sõrm oli tervenisti sisse torgatud. Samal ajal suudles mees teda ahnelt, limpsis ta keelt ja jõi tema sülge.
Emmanuelle kaebles vaikselt oiates, teadmata isegi oma häda põhjust. Kas oli asi sõrmes, mis sügavale tema reite vahele tungis? Või suus, mis temast toitus, neelates alla iga hingetõmbe ja nuukse? Piinas teda tema iha või tundis ta oma himuruse pärast häbi? Teda kummitas too pikk kooldus vorm, mida ta peos oli hoidnud – võimas ja vinnas, suursugune, kõva, punane, kindlasti juba kärsitusest tulitamas. Emmanuelle oigas nii valjult, et mees halastas: lõpuks ometi tundis neiu oma kõhu vastas paljast kõva riista, nagu ta oli oodanud, ja surus oma pehme keha kõvasti selle vastu.
Nad jäid sedasi pikaks ajaks ega liigutanud end; siis võttis mees ta korraga sülle ja tõstis üle enda, nii et neiu lebas nüüd vahekäigupoolsel asemel. Inglise lastest eraldas neid vähem kui meeter.
Emmanuelle oli laste olemasolu unustanud. Äkitselt märkas ta, et lapsed ei maga ja vaatavad teda. Poiss oli lähemal, tüdruk aga toetus tema vastu, et paremini näha. Nad vahtisid liikumatult ja hinge kinni hoides Emmanuelle’i ning nende pärani silmadest võis lugeda üksnes lummatud uudishimu. Mõte sellest, et ta laseb end nende silme all võtta; et tema, Emmanuelle, andub sellisele liiderlikkusele, pani tal pea ringi käima. Aga samal ajal tahtis ta kärsitult, et see juhtuks ja et lapsed näeksid kõike.
Ta lebas paremal küljel, reied ja põlved paindus ning abaluu ette sirutatud. Mees hoidis teda tagant puusadest. Ta torkas ühe jala Emmanuelle’i jalge vahele ning tungis temasse sirgjoonelise ja vastupandamatu tõukega, mis oli hõlbus nii tänu täiesti erekteerunud peenisele kui ka Emmanuelle’i niiskele tupele. Alles pärast seda, kui ta oli jõudnud vagiina kaugeima punktini ja seal peatunud, et hetkeks mõnust ohata, hakkas ta riista jõuliste korrapäraste liigutustega edasi-tagasi liigutama.
Ängist vabastatud Emmanuelle hingeldas ja muutus fallose iga pealetungiga märjemaks ja soojemaks. Fallos paisus, nagu oleks naisest toitu saanud, ning selle liikumine muutus laiahaardelisemaks ja hoogsamaks. Läbi õnnehägu läks Emmanuelle’il korda vaimustuda ka sellest, et taraan teda nii sügavale kõhtu suutis rammida. Tal oli hea meel märgata, et tema organid polnudki kärbunud kõigi nende kuude jooksul, kui neid polnud hõõrunud ühegi mehe astel. Naudingut taasavastades soovis ta nüüd seda maitsta võimalikult täielikult ja kaua.
Tundus, et mees polnud samuti valmis Emmanuelle’i keha puurimist lõpetama. Emmanuelle oleks mingil hetkel tahtnud teada, kui kaua mees on tema sees olnud, aga tal polnud selleks ainsatki pidepunkti.
Ta hoidis orgasmi tagasi, ilma et see oleks põhjustanud talle pingutust või vaeva, sest juba lapsest peale oli ta õppinud nautima ootuse pikendamist, ja kokkutõmmetest veelgi enam hindas ta tõusvat tundlikkust, äärmuslikult pinges olekut, mida oskas imeliselt iseendale pakkuda, mängides tundide viisi viiulipoogna kergusega oma kliitori võbeleval keelel ja keeldudes iseenda ihu anumisele järele andmast, kuni survet avaldav meelus ta lõpuks siiski kaasa viis, päästes valla hirmuäratavad keeristormid justkui surmakrambid, millest Emmanuelle aga alati kohe virgema ja ärksamana väljus.
Emmanuelle vaatas lapsi. Nende nägudes polnud enam kübetki upsakust. Nendest olid saanud inimesed. Nad polnud erutunud ega pilkavad, vaid tähelepanelikud ja peaaegu aupaklikud. Neiu üritas kujutleda, mis nende peas toimub, hämmingut, millesse nende silme all toimuv nad ilmselt oli paisanud, aga tema mõtted hajusid, ta pead läbisid sähvatused ning ta oli liiga õnnelik, et teiste pärast siirast muret tunda.
Kui aga Emmanuelle liigutuste kiirenemisest ja tema tuharaid pigistavate käte iselaadi jäikusest, samuti teda läbiva riista äkilisest paisumisest ja tukslemisest mõistis, et partner jõuab kohe seemnepurskeni, lasi ta ka ennast vabaks. Mehe seemnepurse viis ta naudingu tippu. Terve aja, kui mees end naisesse tühjendas, hoidis ta end sügaval tupes, puudutades sel viisil emakakaela. Isegi kokkutõmmete ajal hoidis Emmanuelle kujutlusvõime piisavalt ärkvel, et nautida vaimupilti riista otsast pritsivatest kreemjatest jugadest, mida emaka piklik avaus – hoogsalt ja aplalt nagu suu – endasse imeb.
Mehe orgasm lõppes ja Emmanuelle’gi rahunes maha, tundes kahetsuseta helgust, mida suurendas iga väikseimgi liigutus: libisemine, kui mees temast väljus, teki puudutus, kui mees talle selle peale laotas, mugav ase ja aina kasvav ja soojem uneraskus, mis talle peale vajus.
Lennuk oli sõitnud läbi öö nagu üle silla, märkamata India kõrbi, lahtesid, suudmeid ja riisipõlde. Kui Emmanuelle silmad avas, pildus talle nähtamatu koidik Birma mäeaheliku kontuuridele värvilisi kiiri, samas kui lennukikabiini öölampide lillakas kuma ei lasknud aimata maastikumuutusi ega kellaaega.
Valge tekk oli asemelt maha kukkunud ja Emmanuelle lesis alasti vasakul küljel, kerra tõmbunud nagu külmakartlik laps. Tema vallutaja magas.
Emmanuelle ärkas küll tasapisi, aga ei liigutanud end. Tema näolt polnud võimalik mõtteid lugeda. Üsna tüki aja pärast sirutas ta jalad aeglaselt välja, ringutas alaselga, keeras end selili ja kompis käega tekki, et end katta. Aga ta peatas liigutuse – vahekäigus seisis mees ja vaatas teda.
Sealt, kus Emmanuelle lamas, paistis tundmatu hiiglasena, ning samuti leidis neiu, et mees on uskumatult kaunis. Ilmselt sundis mehe kena välimus Emmanuelle’i unustama, et ta on alasti, või vähemalt ei häirinud see teda. Ta on nagu Kreeka kuju, mõtles neiu. Selline meistriteos ei saa olla elus. Tal käis peast läbi luulekild, mis polnud Kreekast pärit: „Varemetes templi jumalus…” Ta oleks tahtnud näha nurmenukke, külluses kolletunud rohtu jumaluse jalge ees, vääntaimi ümber tema kuju jalami, ja oleks soovinud, et tuulepuhang liigutaks tema lühikesi tihedaid juukseid, mis tõmbusid kõrvade ja lauba juures lokki. Emmanuelle’i pilk jälgis mehe sirget ninajoont, peatus kergelt rullis huultel ja marmorlõual. Kaks tugevat kõõlust vormisid kaelajoone paokil särgikaeluseni, kust paistis karvutu rind. Naise silmad uurisid edasi. Määratu mügarik pingutas valgeid flanellpükse Emmanuelle’i näo lähedal.
Ilmutis kummardus ning võttis põrandal vedeleva seeliku ja pulloveri. Samuti korjas ta üles aluspüksid ja sukahoidja, sukad ja laialipillutud kontsakingad, ajas end seejärel sirgu ja ütles:
„Tulge.”
Naine tõusis asemel istukile, tõstis jalad vaibale ja võttis talle ulatatud käe. Tõusnud nõtke pingutusega püsti, astus ta mööda vahekäiku, alasti, nagu oleks öös ja kõrgustes teise maailma sattunud.
Tundmatu viis ta tualettruumi, kus neiu oli juba stjuardessiga käinud. Mees toetas selja vastu siidkattega vaheseina ja keeras Emmanuelle’i näoga enda poole. Neiu oleks peaaegu karjatanud, nähes vägevat roomajat kuldsest puhmast enda ette kerkivat. Kuna Emmanuelle oli mehest oluliselt lühem, ulatus maopea neiu rindade vahele.
Kangelane haaras Emmanuelle’il piha ümbert kinni ja tõstis ta vaevata õhku. Neiu põimis sõrmed mehe kaela ümber, tundes lihaseid pihu all jäigastumas, ja ajas jalad laiali, et punetav riist, millele tema röövija oli ta asetanud, saaks temasse tungida. Pisarad voolasid tema põskedel, kui mees ettevaatlikult temasse sisenes ja ta lõhestas. Emmanuelle toetas põlved vastu seina ja partneri puusadele, andes endast parima, et muinasjutumadu saaks tema kehasügavustesse tungida. Neiu väänles, kriimustas kaela, mille külge ta oli klammerdunud, nuuksus, tõi kuuldavale karjeid ja arusaamatuid sõnu. Ta ei saanud meeltesegaduses arugi, et mees jõudis kiiresti orgasmini, tõugates vaagnaga nii metsikult, nagu oleks tõepoolest tahtnud künda temasse tee südameni välja. Kui mees helgel ilmel temast väljus, hoidis ta
