siiski ja tõusis aeglaselt mööda reit üles, möödudes peagi sukaäärest.
Kui käsi tema paljast ihu puudutas, võpatas Emmanuelle esiti ja üritas nõidusest vabaneda. Kuid osaliselt seetõttu, et ta ei teadnud täpselt, mida ta saavutada tahab, ja osaliselt seetõttu, et mehe kaks kätt tundusid liiga tugevad, et nende haardest pääseda, kergitas neiu üksnes kohmetult büsti, tõstis vaba käe kõhule, justkui end kaitstes, ja keeras end pooleldi küljele. Ta mõistis väga hästi, et kõige lihtsam ja tulemuslikum oleks jalad kokku suruda, aga teadmata miks tundus see liigutus talle äkitselt nii kohatu ja naeruväärne, et ta ei söandanud seda teha, vaid lihtsalt loobus valitsemast olukorda, mis temas segadust tekitas, lastes end järjekordselt haarata tardumusel, millest oli suutnud toibuda üksnes põgusaks hetkeks ja üsna jõuetul kombel.
Justkui tahtes Emmanuelle’ile tulutu vastuhaku eest õppetundi anda, hülgasid mehe käed ta äkitselt… Aga neiu ei jõudnud veel järsu pöörde tähenduse üle juurdlemagi hakata, kui juba olid käed taas temal, seekord piha juures, kindlad ja kärmed, haakides lahti seeliku jämedakoelise paela, avades luku ning tirides kanga puusadele ja sealt põlvedeni välja. Siis liikusid need taas ülespoole. Üks neist tungis Emmanuelle’i aluspükste alla (kerged ja läbipaistvad nagu kogu – tõtt-öelda vähene – aluspesu, mida neiu kanda tavatses: sukatripid, vahel alusseelik mõne laia seeliku all, rinnahoidjat ega korsetti mitte kunagi, ehkki Saint-Honoré tänava butiikides, kust ta pesu ostis, tavatses ta ühel või teisel blondil või brünetil kenal poolreaalsel müüjannal, kes tema ees põlvitades ta pikad jalad paljaks võttis, lasta endale selga proovida lõputul arvul korsettrinnahoidjaid, pihikuid, aluspükse või stringe; nende graatsilised sõrmed tõmbasid pesu üle tema rindade või mööda reisi üles, silitades teda kannatlikult, korduvate nõtkete liigutustega, kuni Emmanuelle silmad sulges ja õrnalt põlvi painutas, laskudes nailoniga kaetud põrandale nagu loor, avatud ja soe, ning usaldades end käte ja huulte laitmatu ja uimastava osavuse hoolde).
Emmanuelle’i keha võttis taas asendi, millest hädine vastuhakk oli ta viivuks välja viinud. Mees silitas peoga neiu lamedat lihaselist kõhtu kohe häbemekumeruse kohalt, nagu silitaks puhtaverelise hobuse kaela. Tema sõrmed liikusid piki kubemekurdusid, seejärel karvade kohale, kompides kolmnurga külgi, nagu mõõdaks selle ulatust. Kolmnurga alumine nurk oli väga avatud – üsna harv asend, mille Kreeka skulptorid on ometi igavikustanud.
Kui käel, mis Emmanuelle’i kõhul liikus, sai nendest vormidest küllalt, sundis see reisi veelgi enam harki, aga nende liikumist takistas seelik põlvede ümber; reied siiski allusid ja avanesid nii palju, kui said. Käsi võttis naise sooja pundunud suguelundi pihku, silitades seda justkui rahustades, kiirustamata, kombates häbememokkade vagu ja sukeldudes – esiti kergelt – nende vahele, et jõuda siis kikkis kliitorini ja jääda häbeme paksudele krussidele puhkama. Iga uue liigutusega neiu jalge vahel, mis läksid seelikut nihutades aina enam harki, kaevusid mehe sõrmed niiske limaskesta vahel muudkui sügavamale. Aeg-ajalt need siiski aeglustasid liikumist, kas siis tuju või arvestuse ajel, teeseldes kõhklust, samas kui Emmanuelle’i pinge aina kasvas. Hammustades huulde, et hoida tagasi kurku tõusvat nuukset, hingeldas neiu, reied avali, janunedes orgasmi, millele mees paistis tahtvat teda lakkamatult lähendada, laskmata tal ometi selleni jõuda.
Üheainsa käega mängis mees neiu kehaga talle meelepärases rütmis ja toonil, põlates ära rinnad ja suu, nagu ei isutaks teda neiu suudlemine ega embamine, jättes need täitumata iha meelevalda, mida mees iseteadlikult eemalt kontrollis. Emmanuelle vehkis peaga paremale ja vasakule, tõi kuuldavale terve rea summutatud oigeid, palvega sarnanevaid hääli. Tema silmad paotusid ja otsisid mehe nägu. Neis hakkasid sillerdama pisarad.
Seejärel käsi peatus, hoides tugevalt peos Emmanuelle’i keha seda osa, mille oli sütitanud. Mees nõjatus pisut Emmanuelle’i poole ja võttis teise käega ühe neiu kätest, tõmmates seda lähemale ja juhtides selle oma püksi. Ta aitas käel haarata tugevalt kinni jäigast sugutist ja suunas selle liikumist, sättides liikumise ulatust ja rütmi vastavalt oma maitsele, aeglustades või kiirendades seda olenevalt erutuse määrast, kuni jõudis veendumusele, et võib usaldada ülesande Emmanuelle’i vaistu ja heasoovlikkuse hoolde ning lasta tal oma äratundmise järgi viia lõpuni tegevus, mille kallale neiu oli asunud eksinud olemise ja lapseliku kuulekusega, mida ta aga aegamisi ootamatu hoolega täiustas.
Emmanuelle oli liikunud ettepoole, et käsi saaks paremini oma kohust täita, ning mees oli omakorda nihkunud lähemale, et piserdada naisele spermat, mida tundis näärmetest purskuma hakkavat. Ometi õnnestus tal end veel pikka aega tagasi hoida, samal ajal kui Emmanuelle’i kokkusurutud sõrmed tõusid ja langesid seda julgemalt, mida kauem hellitlemine kestis, piirdumata lihtsa edasitagasi liikumisega, vaid paotudes äkitselt asjatundlikult, et libiseda piki kumera suguti paksu tursunud veeni ja sukelduda (kriimustades viilitud küüntega õige õrnalt teise nahka) võimalikult alla, munanditele nii lähedale, kui kitsad püksid lubasid, et naasta siis ihara keeruga, kuni liikuv nahk tema niiskes peos sugutipea uuesti kinni kattis, ehkki see oli paisunud nii suureks, et näis pea võimatu seda saavutada. Tugevdades taas haaret, liikus käsi sugutivarre alla, tõmmates eesnaha pingule, kord pigistas pundunud ihuliiget ja siis jälle lõdvendas haaret, masseerides hoogsate randmeliigutustega või õrritades teist halastamatult väikeste hoogsate nõksakutega… Kaks korda suurenenud nääre lõõmas, ähvardades – nagu Emmanuelle mõtles – iga hetk plahvatada.
Veidras joovastuses Emmanuelle’i tabasid käsivartele, paljale kõhule, kõrile, näkku, suule ja juustesse pikad valged ja lõhnavad joad, mis rahulolev riist lõpuks välja paiskas. Need ei paistnud vaibuvat. Neiul oli tunne, nagu voolaksid need tema kurgust alla, nagu ta jooks neid… Teda haaras uudne joovastus. Süümetu mõnu. Kui ta käel langeda lasi, haaras mees sõrmeotstega Emmanuelle’i kliitori ja viis ta orgasmini.
Krabin andis märku, et kohe läheb käiku valjuhääldi. Stjuardessi hääl – tahtlikult tasane, et reisijaid mitte liiga äkiliselt äratada – teatas, et lennuk maandub umbes kahekümne minuti pärast Bahreinis. Kohaliku aja järgi keskööl tõuseb see uuesti õhku. Lennujaamas pakutakse kerget einet.
Valgus kabiinis süttis tasapisi taas, jäljendades aeglast päikesetõusu. Emmanuelle kasutas jalge ette pudenenud tekki, et pühkida talle pritsinud spermat. Ta tõmbas seeliku üles ja kattis puusad kinni. Kui stjuardess sisenes, istus Emmanuelle asemel, mille seljatuge ta polnud tõstnud, ja üritas enda välimust veel pisut korrastada.
„Kas magasite hästi?” päris neiu rõõmsalt.
Emmanuelle haakis vöö kinni.
„Mu pluus on täiesti kortsus,” ütles ta.
Ta vaatas märgi plekke, mis laiutasid ühel ja teisel pool kaeluse väljalõiget. Ta pööras pihikurevääri tagasi ja nähtavale ilmus ühe rinna punakas nibu. Kaelus jäi sel viisil avatuks ja nelja inglase pilgud olid naelutatud palja rinna eenduvale profiilile.
„Kas teil vahetusrõivaid pole?” päris stjuardess.
„Ei,” vastas Emmanuelle.
Ta ajas suu torru. Ta hoidis silmanähtavalt naeru tagasi. Naiste pilgud kohtusid ja tundsid teineteises ära vandeseltslase; mõlemad kohmetusid. Mees silmitses neid. Tema ülikonnal polnud ainsatki kortsu, särk oli sama laitmatu kui reisi alguses ning lips polnud paigalt liikunud.
„Tulge minuga,” otsustas stjuardess.
Emmanuelle tõusis, astus naabrist mööda (ruumi oli piisavalt) ja järgnes noorele inglannale tualettruumi, mis oli täis peegleid, tumbasid, valgest nahast katteid, kristalli ja tualettveepudelitega kaetud riiuleid.
„Oodake!”
Stjuardess lipsas minema ja naasis mõne minuti pärast, kaasas väike kohver. Ta avas kaane ja võttis tillukesest sahtlist punakaspruuni pulloveri, mis oli
