reisijast ei räägi sõnakestki prantsuse keelt. Teil on suurepärane võimalus oma inglise keele oskust värskendada!”
Emmanuelle tahab vastu vaielda, aga neiu on juba kannapealt ümber pööranud, vibutades kaasreisijate poole mõistmatuks nõtkeks märguandeks sõrmi. Emmanuelle tunneb end taas hüljatuna. Ta tahaks mossitada, kõige suhtes huvipuudust üles näidata.
Tema naaber ei anna alla ja pingutab edasi, tuues kuuldavale lauseid, mille tulutu heasoovlikkus sunnib Emmanuelle’i naeratama. Neiu kirtsutab kahetsusväärselt nägu, tunnistab lapselikul häälel: „Ma ei saa aru, ” ning mees vaikib alistunult.
Pealegi virgub kuhugi polstri vahele peitunud valjuhääldi. Kui inglise teadustaja on vaikinud, tunneb Emmanuelle prantsuse keele kõnelejas ära oma stjuardessi (ekstra minu jaoks, mõtleb ta), kelle häält võimendi vaevu moonutab. Too tervitab „Ükssarviku” reisijaid, teeb teatavaks kellaaja ning meeskonna koosseisu ja hoiatab, et mõne minuti pärast tõuseb lennuk õhku, et turvavööd peavad olema kinnitatud (samal hetkel ilmub stjuuard, kes hoolitseb ise Emmanuelle’i turvavöö pingutamise eest) ja et reisijatel palutakse mitte suitsetada ega kohalt liikuda seni, kuni põleb punane tuli.
Suminast vaevu valjem hääl ja helikindlate seinte värin annavad märku reaktiivmootorite käivitumisest. Emmanuelle isegi ei märka, kui lennuk rajal liigub. Tal kulub üsna kaua aega mõistmaks, et nad lendavad.
Tegelikult saab neiu sellest aru alles siis, kui punane märgutuli kustub ja mees, tõusnud püsti, teeb talle viibete abil miskipärast ettepaneku selga jäänud jakk põlvedele panna. Ta laseb mehel end aidata. Mees naeratab talle uuesti, avab raamatu ega vaata enam tema poole. Juba ilmub nähtavale ettekandja, klaasidega kandik käes. Emmanuelle valib kokteili, mille arvab värvi järgi ära tundvat, aga see ei osutu oodatud joogiks ja on kangem.
Aeg, mis pidi teisel pool siidseina olema pärastlõuna, möödus ilma, et Emmanuelle oleks jõudnud teha enamat kui krõbistada küpsetisi, juua teed ning lehitseda – küll mitte lugeda – ajakirja, mille stjuardess oli talle laenanud (teisest ajakirjast ta keeldus, et „lendamise” uudsuselt tähelepanu mitte eemale juhtida).
Mõni aeg hiljem seati tema ette väike laud ja talle serveeriti ebahariliku vormiga nõudest kõiksugu raskesti määratletavaid roogasid. Ühte kandikuõõnde oli asetatud väike pudel šampanjat ja Emmanuelle valas seda jao pärast tillukesse pokaali. Mänguõhtusöök tundus kestvat tunde, aga ta ei oodanudki kärsitult selle lõppemist, sedavõrd meeldis talle avastada seda mängu. Pakuti mitut magustoitu, nukutassidest kohvi ja hiigelsuurtest klaasidest likööre. Selleks ajaks, kui tuldi laudu koristama, oli Emmanuelle veendunud, et naudib igati käesolevat seiklust ja maitseb elumõnusid.
Ta tundis end kerge ja pisut unisena. Ta täheldas, et on kaksikute suhtes koguni valvsuse kaotanud. Stjuardess tuli ja läks, unustamata möödaminnes midagi lustakat lausuda. Kui teda näha polnud, ei oodanud Emmanuelle teda läbematult.
Ta mõtles, mis kell võiks olla ja kas on aeg magama jääda. Aga kas ei võinud ta tegelikult magada millal tahes selles tiivulises hällis, maapinnast nii kaugel, jõudnud taevaruumi sellesse ossa, kus pole enam tuuli ega pilvi ning kus pole vist isegi päeva ja ööd.
Emmanuelle’i põlved on punktvalgusti kuldses kumas alasti. Seelik on need paljastanud ja mehe pilk ei pöördu neilt enam.
Emmanuelle on põlved teadlikult pilgu poole tõstnud, et mees saaks vaatepilti nautida. Kas ta võiks endale lubada naeruväärset liigutust ja põlved uuesti kinni katta – ja kuidas ta seda üldse teeks? Seelikut ei anna pikemaks venitada. Miks peaks ta üldse äkitselt oma põlvi häbenema, tema, kes on harjunud neid mängeldes kleidi alt nähtavale jätma? Põlvelohukeste liikumine tekitab nähtamatu nailoni all röstsaia tooni nahale ärksaid varje. Ta teab, kui erutavalt need mõjuvad. Vaadates põlvi valgusvihus teineteise vastu surutuna, rohkem alasti kui eales varem, nagu pärast kesköist kümblust, tunneb ta sel hetkel isegi meelekohti kiiremini tukslemas ja huuli verd täis valgumas. Peagi tema laud sulguvad ja Emmanuelle näeb end mitte osaliselt, vaid üleni alasti, lastes end kaasa haarata nartsissistlikul kujutelmal, mille ees – ta juba teab – ta taas kaitsetuks jääb.
Ta puikles, aga üksnes selleks, et maitsta järk-järgult veelgi enam andumise magusust. See andis endast märku hajusa raugusena, teatud sooja teadlikkusena kogu oma kehast, lõtvumise, avanemise, küllustumuse soovina, seni veel konkreetse unelma või määratletava emotsioonita – mitte millenagi, mis erineks oluliselt füüsilisest rahulolust, mida pakub ringutamine päikese käes soojal rannaliival. Sedamööda, kuidas tema huulte pind aegamisi sädelevamaks muutus, rinnad paisusid ja jalad pingesse tõmbusid, valvsad vähimagi puudutuse suhtes, katsetas tema aju erinevate kujutluspiltidega, mis olid esiti peaaegu vormitud, pikka aega seosetud, aga millest piisas limaskestade niiskumiseks ja vaagna kooldumiseks.
Metallkere pea märkamatu, aga ühtlaselt mahe vibreerimine häälestas Emmanuelle’i oma tempo järgi, otsides tema keharütmidest kooskõla. Laine liikus mööda jalgu üles, alates põlvedest (ebaselgete aistingute värina viirastuslik epitsenter), võnkudes siis halastamatult reite pinnal ja suundudes aina kõrgemale, nii et Emmanuelle vappus.
Siis hakkasid tema peas kerima painavad fantasmid: huuled, mis surusid end tema nahale, meeste ja naiste suguorganid (näod jäid ebamääraseks), fallosed, mis kibelesid teda puudutama, end tema vastu hõõruma, tegema endale teed tema põlvede vahelt, kangutades ta jalgu, avades ta tupe, tungides sellesse vaevaliselt, nii et see teda kurnas. Need liikusid lakkamatult aina edasi ega kavatsenud tagasi pöörduda; üksteise järel tungisid need Emmanuelle’i keha tundmatusse, läbi kitsa tee, mida nad ei väsinud uurimast, nagu ei piiranuks nende tormlemist enam miski, siirdudes ikka ja jälle tema sisse, küllastades ta ihu ja tühjendades oma mahlasid katkematult temasse.
Stjuardess arvas, et Emmanuelle on uinunud, ja lasi seljatoe ettevaatlikult alla, muutes istme voodiks. Ta asetas kašmiirteki pikkadele lõtvunud jalgadele, mis olid tooli liigutamise ajal poolest reiest paljastunud. Mees tõusis sel hetkel püsti ja liigutas ka enda istme naabri oma kõrgusele.
Lapsed olid uinunud. Stjuardess soovis kõigile head ööd ja kustutas laetuled. Vaid kaks lillakat öölampi ei lubanud asjadel ja inimestel täielikult kuju kaotada.
Emmanuelle oli silmi avamata talle osaks saanud hoolitsust nautinud. Ometi polnud unelus nende liigutuste ajal vähem intensiivseks või pakiliseks muutunud. Neiu parem käsi libises õige aeglaselt ja end taltsutades kõhtu mööda alla, jõudes lõpuks häbemeni, seda kõike kerge teki all, mis liigutustest lainetas. Aga kes seda hämaras nägi? Emmanuelle’i sõrmeotsad uudistasid ringi, kaevusid siidpehmesse seelikusse, mille kitsas lõige ei tahtnud lasta jalgadel harki minna; jalad pinguldasid kangast, üritades teineteisest eemalduda; lõpuks õnnestus see neil piisavalt, et sõrmed võiksid tunda erekteerunud kõdistit, mida olid otsinud ja millele nüüd läbi õhukese kanga õrnalt vajutasid.
Emmanuelle lasi keha ovatsioonidel mõne sekundi vaibuda. Ta üritas finaali edasi lükata. Aga suutmata pikemalt vastu panna, hakkas ta peagi summutatud oigamise saatel keskmist sõrme hoolsalt ja õrnalt liigutama, mis pidi viima orgasmini. Peaaegu samal hetkel asetas mees käe tema omale.
Hingamine katkes ja Emmanuelle tundis, kuidas ta lihased ja närvid sõlmuvad, nagu oleks ta kõhule suunatud jäine veejuga. Ta püsis liikumatult, ehkki erutus polnud kaugeltki kadunud, aga kõik tunded ja mõtted seiskusid nagu filmilint, mille jooks on stoppkaadril peatatud. Ta ei tundnud hirmu ega olnud otseselt ehmunud. Samuti polnud tal tunnet, nagu oleks ta millegagi vahele jäänud. Õigupoolest polnud ta hetkel võimeline hindama mehe liigutust ega ka iseenda käitumist. Ta teadvus oli sündmuse salvestanud ja seejärel tardunud. Nüüd ootas ta ilmselgelt, kuidas kokku jooksnud unelus jätkub.
Mehe käsi ei liikunud. Ometi polnud see ka tegevusetu. Ainuüksi oma raskusega avaldas see survet kliitorile,
