ma kingin selle teile. Olen kindel, et see sobib teile imehästi – see on teie stiil.”
„Aga…”
Stjuardess surus sõrme ta huultele, mis olid vastuhakuvalmilt torru tõmbunud. Tema hellad silmad särasid. Emmanuelle ei saanud neilt pilku. Ta läks lähemale. Aga stjuardess oli juba ümber pööranud ja hoidis käes tualettvett.
„Hõõruge end sellega, see on meesteparfüüm.”
Reisija värskendas nägu, käsivarsi ja kaela, torkas rindade vahele muskuselõhnalises vedelikus immutatud vatitupsu, aga muutis siis meelt ja nööpis pluusi kiiresti lõpuni lahti.
Sirutades kaks kätt taha, kukutas ta siidpluusi vaibale ja hingas sügavalt sisse, joobudes äkitselt enda poolalasti olekust. Ta pööras end stjuardessi poole ja vaatas teda avala võidurõõmuga. Too kummardus kortsunud pluusi üles korjama ja surus selle siis vastu nägu.
„Oh, kui hästi see lõhnab!” hüüatas ta riukalikult naerdes.
Emmanuelle muutus ärevaks. Tunni eest aset leidnud uskumatu stseeni meenutamine tundus hetkel kohatu. Ainus mõte, mis tungles ta peas nagu puuris, oli võtta seelik seljast ja sukad jalast ning seista kauni neiu ees ihualasti. Tema sõrmed mängisid juba vööpandlaga.
„Teil on nii paksud mustad juuksed!” vaimustus stjuardess ja libistas harja mänglevalt läbi Emmanuelle’i laineliste juuste, mis katsid alasti selja vöökohast allapoole. „Nii läikivad! Nii siidised! Ma tahaksin ka nii ilusaid juukseid.”
„Aga mulle meeldivad teie juuksed,” ütles Emmanuelle vastu.
Oh, kui ainult tema kaaslanna tahaks ka end lahti riietada! Ta ihkas seda niivõrd, et hääl muutus kähedaks. Emmanuelle küsis anuvalt:
„Kas lennukis vanni ei saa minna?”
„Loomulikult saab. Aga parem oleks oodata, sest lennujaama vannitoad on veelgi mugavamad. Pealegi poleks teil enam aega, me maandume viie minuti pärast.”
Emmanuelle ei suutnud sellega leppida. Ta huuled värisesid. Ta sikutas seelikulukku.
„Pange mu armas džemprike kiiresti selga,” tõreles noor inglanna Emmanuelle’ile kampsunit ulatades.
Neiu aitas ta pea kitsast kaelusest läbi. Elastne kudum oli nii liibuv ja õhuke, et rinnanibud tungisid esile ja olid näha nii selgelt, et kampsuniga katmise asemel oleks võinud need lihtsalt punaseks värvida. Stjuardess tundus neid märkavat esimest korda.
„Küll te olete kütkestav!” hüüatas ta.
Ta vajutas naerdes nimetissõrme otsaga ühele teravale nibule, nagu helistaks uksekella. Emmanuelle’i silmad helklesid.
„Kas vastab tõele, et kõik stjuardessid on neitsid?” küsis ta.
Neiu purskas helisevalt naerma ja enne kui Emmanuelle jõudis reageerida, avas inglanna ukse ja vedas ta kaasa.
„Minge kiiresti oma kohale tagasi! Punane tuli põleb, me hakkame maanduma.”
Aga Emmanuelle tõrkus. Liiati polnud tal vähimatki soovi oma reisikaaslase kõrvale istuda.
Vahepeatus tundus igav. Mis kasu on teadmisest, et viibid Bahreini saarel, kui seda üldse näha ei saa? Steriilne ja kroomitud, liiga eredalt valgustatud, jahutatud, vee- ja helikindel lennujaam meenutas igati tehiskaaslast, mille sisemust näidati samal ajal reisijate ooteruumi ekraanil teleuudistes. Emmanuelle käis vannis, jõi teed ja krõbistas küpsiseid nelja-viie reisijaga, kelle seas leidus ka „tema” mees.
Emmanuelle vaatas meest üllatunult, proovides mõista, mis oli nende vahel tunni eest toimunud. See episood ei sobinud tema ülejäänud looga. Kas ta oli üldse kindel, et see päriselt aset leidis? Oh, pealegi oli sellele liiga keeruline mõelda! Ka liiga riskantne. Kõige lihtsam ja mõistlikum olnuks keelduda selle üle pikemalt juurdlemast. Emmanuelle üritas tühjendada kogu ajuosa, mis tahtis tungivalt küsimusi esitada.
Selleks ajaks, mil pigem teiste inimeste liikumine kui valjuhääldi arusaamatu kutsung andis märku, et tuleb pardale naasta, ei saanud ta enam hästi arugi, mida niivõrd hoolikalt unustada üritas.
Kui reisijad olid lennukisse tagasi jõudnud, nägid nad, et seda oli puhastatud, koristatud ja õhutatud. Salongi oli piserdatud parfüümi. Asemeid katsid uued tekid. Suured säravvalged sulgedest pungil padjad muutsid veelgi ahvatlevamaks öö sametsinise, mille taustale need olid sätitud. Stjuuard käis küsimas, kas keegi soovib juua. Ei soovi? Sel juhul head ööd! Stjuardess tuli omakorda head und soovima. See tseremoonia vaimustas Emmanuelle’i. Ta tundis end taas õnnelikuna – positiivses mõttes, hoogsalt, kõhklematult. Ta tahtis, et maailm oleks täpselt selline, nagu see oli. Kõik maamunal oli vääramatult hästi.
Emmanuelle heitis selili. Seekord ei peljanud ta oma jalgu näidata; ta tahtis neid liigutada. Kordamööda kergitas ta neid, tõstes jala üle põlve ja siis jälle maha, mängides reielihastega, hõõrudes nailoni maheda krudina saatel pahkluid teineteise vastu. Ta mekkis üksikasjalikult füüsilist naudingut, mida need jäsemeharjutused talle pakkusid. Et end paremini liigutada, kergitas ta seelikut veelgi kõrgemale, tahtlikult, end varjamata, kiskudes kangast kahe käega.
„Pealegi,” rääkis ta endamisi, „pole vaatamist väärt üksnes mu põlved, vaid terved jalad. Tuleb tunnistada, et need on tõesti kaunid, nagu kaks jõekest, mida katavad kuivanud lehed ja mis pakatavad kelmikusest, asetudes mängeldes üks üle ühe ja teine üle teise. Ja see pole ainus hea asi minu juures. Mulle meeldib ka mu nahk, mis muutub päikese käes kuldseks nagu maisitõlvik ega puneta eales. Mulle meeldib ka mu tagumik. Ja tillukesed vaarikad rindade otsas, punase suhkrukraekesega. Tahaksin neid nii väga limpsida.”
Laevalgus tuhmus ja Emmanuelle tõmbas mõnust ohates endale peale männiokkahõngulise teki, mille lennukompanii talle unenägude kaitseks kinkinud oli.
Kui ainult öölambid olid põlema jäänud, keeras ta külili ja üritas aimata reisikaaslast, kelle poole ta polnud söandanud vaadata enne, kui uuesti tema kõrval lamas. Üllatunult kohtas ta endal mehe pilku, mis justkui ootas teda ja oli peaaegu pilkasest pimedusest hoolimata siiski nähtav. Nad vaatasid mõnda aega teineteisele otsa, väljendamata muud kui täielikku rahu. Emmanuelle märkas teise pilgus taas kergelt lõbusat ja kaitsvat hellusesädet, mida ta oli täheldanud ka nende esimesel kohtumisel – millal täpselt? vaevu seitse tundi varem? –, ja mõtles, et just see talle mehe juures meeldiski.
Kuna naabri lähedus tundus talle ootamatult taas meeldiv, sulges ta naeratades silmad. Tal tekkis ebamäärane iha millegi järele, mida ta määratleda ei suutnud. Emmanuelle ei leidnud muud lahendust, kui hakkas uuesti nautima enda ilu; tema enda pilt tiirles tal peas nagu mõni lemmikviis. Peksleva südamega otsis ta mõttes nähtamatut abajat, mida teadis kahe jõe kohtumispaigas mustade kaldaheintega neeme all leiduvat; ta tundis, kuidas jõevool kaldaid limpsib. Kui mees end küünarnukile tõstis ja tema poole nõjatus, avas neiu silmad ja lasi end suudelda. Teise huulte maik tema omadel oli värske ja soolane nagu meri.
Emmanuelle ajas rinna ette ja tõstis käed, et mehel oleks lihtsam tal pullover seljast võtta. Neiu tundis mõnusat erutust, kui punakaspruuni villa alt kerkisid esile tema rinnad, mis paistsid hämaras veelgi ümaramad ja lopsakamad kui päevavalguses. Soovides lahtiriietamise naudingu puhtalt mehele jätta, ei aidanud Emmanuelle teda, kui mees seelikulukku otsis. Siiski kergitas ta puusi, et mees saaks tal seeliku tõrgeteta seljast libistada. Seekord ei jäänud kitsas kest põlvede ümber keerdu; ta sai sellest täiesti vabaks.
Mehe
