viskas selle ühele rotangtoolidest. Pikemalt viivitamata avas ta tõmblukust oma kirju seeliku ja lasi sel maha kukkuda. Tüdruk väljus hüppega ringist, mille kangas kivipõrandale joonistas. Pluus lõppes puusadel, madalamal kui aluspükste küljejoon, nii et neist oli eest ja tagant näha vaid kitsas pitsidega kaunistatud karmiinpunane vertikaalriba. Tüdruk vajus lamamistoolile ja haaras hetkegi kaotamata ajakirja.
„Ma pole sada aastat prantsuse ajakirja näinud. Kust see pärit on?”
Ta sättis end mugavamalt istuma, jalad kenasti kõrvuti välja sirutatud. Emmanuelle ohkas, peletas teda ründavad segadust tekitavad mõtted eemale ja istus Marie-Anne’i vastu. Too purskas naerma.
„Mis lugu selle „Öökulliõliga” on? Ega sind ei häiri, kui ma seda praegu lugema hakkan?”
„Sugugi mitte, Marie-Anne.”
Külaline sukeldus loosse. Avatud ajakiri varjas ta nägu.
Ta ei püsinud kaua paigal; juba elavnes tema keha kiirete võpatuste saatel, mis meenutasid noore hobuse põikeid. Ta tõstis põlve, nii et vasak reis ei jäänud enam vastu teist jalga nagu enne, vaid toetus loiult tooli käsitoele. Emmanuelle üritas kiigata aluspükste avausse. Marie-Anne’i üks käsi lasi ajakirjast lahti ja liikus kõhklematult harkis jalgade vahele, et nailon kõrvale lükata ja otsida altpoolt üles punkt, mille ta paistis leidvat ja millele käsi hetkeks peatuma jäi. Seejärel käsi tõusis, paljastades sealjuures mokkadevahelise pilu. Ta mängis kangast pingutava mügara kohal, liikus siis uuesti alla, puges tuharate vahele ja alustas kogu teekonda otsast peale. Seekord kasutas ta üksnes keskmist sõrme, mida teised sõrmed ümbritsesid elegantselt tõstetuna nagu putuka välja sirutatud esitiivad: sõrm riivas nahka, kuni paindus ranne äkitselt paigale jäi. Emmanuelle tundis, kuidas ta süda peksab nii kõvasti, et seda võis lausa kuulda olla. Keel tungis huulte vahele.
Marie-Anne jätkas mängu. Juhtsõrm rõhus veelgi sügavamale, lükates häbememokki eemale. Siis peatus see taas, tegi ringi, kõhkles, toksas korra ja väristas end vaevumärgatavalt. Emmanuelle’i kurgust pääses tahtmatult valla häälitsus. Marie-Anne lasi ajakirjal langeda ja naeratas talle.
„Sa ei hellita end?” üllatus tüdruk. Ta kallutas pea õlale, kaval pilk silmis. „Mina hellitan end alati, kui midagi loen.”
Emmanuelle noogutas, suutmata midagi öelda. Marie-Anne pani lugemisvara käest, sirutas alakeha, tõstis käed puusadele ja tõmbas hoogsa liigutusega punased aluspüksid reitele. Siis vehkis ta jalgadega, kuni aluspüksid maha kukkusid. Ta lasi end lõdvaks, sulges silmad ja lükkas roosad häbememokad kahe sõrmega teineteisest eemale.
„Siit on mõnus,” sõnas ta. „Kas sinu arvates pole?”
Emmanuelle nõustus taas noogutusega. Marie-Anne ütles justkui täiesti tavalise vestluse jätkuks:
„Mulle meeldib pikalt teha. Sellepärast ma eriti ülevalt ei puuduta. Parem on siin vaos edasi-tagasi liikuda.”
Ta illustreeris neid juhtnööre liigutustega. Lõpuks ajas ta alakeha looka ja tõi kuuldavale vaikse oige.
„Oh,” ütles ta, „ma ei suuda end enam tagasi hoida!”
Sõrm võbeles kliitoril nagu kiil. Oigest sai karje. Reied ajasid end äkiliselt harki ja sulgusid siis hooga, võttes käe vangi. Ta karjus tükk aega, peaaegu südantlõhestavalt, ja vajus siis hingeldades pikali. Kogunud end mõne sekundi, avas ta silmad.
„Nii mõnus!” nurrus ta.
Kallutades taas pead, surus ta keskmise sõrme tuppe – ettevaatlikult ja õrnalt. Emmanuelle hammustas huulde. Kui sõrme polnud enam üldse näha, ohkas Marie-Anne pikalt. Ta pakatas tervisest, puhtast südametunnistusest ja rahulolust, et oli kohustuse täitnud.
„Hellita ennast ka,” julgustas ta.
Emmanuelle kõhkles, nagu otsiks põgenemisteed. Aga segadus ei kestnud kaua. Ta tõusis äkitselt ja avas lühikeste pükste nööbi. Ta libistas need mööda jalgu alla. Nende all ei kandnud ta midagi. Oranž pullover tõstis esile mustad läikivad häbemekarvad.
Kui Emmanuelle oli uuesti pikali heitnud, istus Marie-Anne tema jalge ette pehmele plüüspadjale. Nüüd oli mõlemad riides ühtmoodi: ülakeha kaetud, alakeha ja tagumik paljad. Marie-Anne uuris sõbranna häbet lähemalt.
„Kuidas sulle ennast hellitada meeldib?” küsis ta.
„Nagu kõigile teistele!” vastas Emmanuelle, keda hullutas Marie-Anne’i kerge hingeõhk tema reitel.
Kui tüdruk oleks käe temale asetanud, oleks ta vabanenud meelepingest ja ka kohmetusest. Aga Marie-Anne ei katsunud teda.
„Näita,” ütles ta lihtsalt.
Vähemalt pakkus masturbatsioon kohest kergendust. Emmanuelle’ile tundus, nagu oleks tema ja maailma vahele tõmmatud kardin ning talle lasus rahu, kui sõrmed jalge vahel tuttavat ülesannet täitsid. Seekord ei üritanud ta ootusemõnu pikendada. Ta pidi viivitamatult leidma taas üles oma vundamendi, tuttava territooriumi, ning miski polnud selleks parem kui orgasmi pimestav pelgupaik.
„Kuidas sa ennast rahuldama õppisid, Emmanuelle?” uuris Marie-Anne, kui sõbranna oli toibunud.
„Omapead. Mu käed ise avastasid,” ütles Emmanuelle naerdes.
Tal oli hea tuju ja nüüd ka isu lobiseda.
„Kas sa kolmeteistaastaselt juba oskasid seda teha?” päris Marie-Anne kõhklevalt.
„Otse loomulikult, juba pikka aega! Sina mitte?”
Marie-Anne hoidus vastamast ja jätkas uuringut.
„Ja kust sulle meeldib end kõige rohkem hellitada?”
„Oh, paljudest kohtadest. Otsast või keskelt või siis päris alt – tunne on erinev. Kas sinuga pole sama lugu?”
Marie-Anne ei teinud jälle küsimust kuulmagi. Ta päris:
„Kas sa katsud ainult kliitorit?”
„Ei, sugugi mitte. Selle all on õige pisike pilu – kusiti. Ka see on väga tundlik. Piisab selle puudutamisest sõrmeotsaga, kui saan kohe orgasmi.”
„Mida sa veel teed?”
„Mulle meeldib silitada häbememokkade vahelt, kus on kõige niiskem.”
„Sõrmedega?”
„Ja ka banaaniga.” Emmanuelle’i hääles võis tajuda uhkust. „Surun selle lõpuni sisse. Enne koorin ära. Banaan ei tohi küps olla. Need pikad rohelised banaanid, mida siin ujuvturgudel müüakse, on uskumatult head!”
Sellele mõnule mõeldes valdas teda nõrkus. Ta kujutles nii haaravalt oma üksildasi mõnuhetki, et peaaegu unustas teise kohalolu. Ta sõrmed muljusid häbet. Ta oleks tahtnud, et miski sellesse viivitamatult tungiks. Emmanuelle keeras end Marie-Anne’i poole külili, silmad suletud ja jalad täiesti harkis. Ta pidi tingimata uuesti orgasmi saama. Ta hõõrus kokkusurutud sõrmedega kiirete hoogsate ja täiesti korrapäraste liigutustega mitu minutit häbememokkade sisekülgi, kuni saabus kergendus.
„Näed, võin end rahuldada mitu korda järjest.”
„Kas teed seda tihti?”
„Jah.”
