väike neitsi tahab Marie-Anne’iga armatseda, kas pole? See teda vaevabki, mis?”
Emmanuelle noogutab metoodiliselt, rõhuga, mida lisatakse liigutustele ja sõnadele, kui tahetakse end silmi avamata arusaadavaks teha.
„Asi pole ainult selles, aga selles kindlasti ka,” möönab ta.
Mees tögab hellalt:
„Selle väikese tüdrukuga!”
Aga Emmanuelle torutab hellitatud lapse kombel huuli, mis joonistab talle pähe juba öönäo, ja tema hääl – kauge, summutatud, üksildane, justkui lainelohust kostev – protesteerib:
„Mul on ju õigus seda tahta, või ei?”
Jean voolab temasse, vaimustuses sellest, kui palju tal on naisele anda, kui sügavale ta temasse tungib, kui suurt naudingut ta sellest saab.
Seejärel lesivad nad kõrvuti, nii et õlad ja puusad puutuvad kokku. Emmanuelle ei liiguta end, et ükski tilk temast välja ei pääseks.
„Maga,” ütleb Jean.
„Oota…”
Ühest kaugest ruumist kostab korrapärane kellamäng. Emmanuelle’i käsi liigub aeglaselt kõhu poole, sõrmed puudutavad kliitorit, tungivad spermast tulvil tuppe. Marie-Anne’i reied ajavad end Emmanuelle’i suletud silme ees harki ja ta vastab igale liigutusele, mida vaimusilmas näeb, samasuguse hellitusega. Kui ta teab, et sõbranna jõuab kohe tippu, karjub ta veelgi valjemini, kui oli karjunud abikaasa käte vahel. Mees on end küünarnukile toetanud ja naeratab, nähes naist orgasmini jõudmas, alasti ja mõnust säramas, üks käsi kõhu vangistuses, teine surumas kordamööda ühele ja teisele rinnale ning judinad jalgu väristamas veel pikka aega pärast seda, kui otsmik, silmalaud ja huuled on magusast unest liikumatuks jäänud.
3
RINNAD, JUMALANNAD JA ROOSID
„Iseenda embuses sai minust teine naine.”
„Siin ja õhtuni. Varjuderoos keerleb seintel. Tundideroos närtsib hääletult. Heledad kiviplaadid kõnnivad omatahtsi päeva armunud sammu.”
Emmanuelle tahab klubis käia ujumas, mitte kuulujutte kuulamas. Seetõttu otsustab ta minna sinna hommikul. Ta ujub kümme basseinipikkust, nõtkelt, muretsemata selleks kuluva aja ega üksikute sellel kellaajal klubis viibivate meeste pilkude pärast. Käsivarte korduva pea kohale liikumise tõttu on rinnad õlapaelteta trikoost välja tulnud. Küljel libisedes rõhutab voolav vesi nende kuju ja paneb naha sädelema. Nibude ümber on tekkinud peen kaarjas renn; kaarekese servad tunduvad sedasi kõrgemad, moodustades atolli. Selle detailita, mis tuletab meelde pehme rinnaosa haavatavust ja toob suhu mahlaka maitse, oleks nende kumer joon vahest liiga laitmatu, et erutavalt mõjuda, ja need paistaksid liialt kivikuju rindade moodi.
Kui Emmanuelle pärast harjutust hingeldades mõlema käega redeli kroomitud postidest kinni haaras, märkas ta, et väljapääs on tõkestatud. Basseini sädeleval äärel seisis Ariane de Saynes, kes kummardus tema kohale ja naeris laginal.
„Tee on kinni!” hüüdis ta. „Näidake isikut tõendavat dokumenti!”
Emmanuelle’ile ei meeldinud, et üks „idiootidest” ta üles oli leidnud. Ometi naeratas ta, nagu suutis. Ariane käis peale:
„Kas üks mängib siin näkki, kui kõik korralikud naised turul käivad? Mis salatsemine see olgu?”
„Kuidas nii – teie olete ju siin,” tähendas Emmanuelle.
Ta üritas uuesti üles ronida.
Tüütu neiu ei tõtanud teed vabastama.
„Ah, minuga on teine lugu,” ütles ta salapära tekitades.
Emmanuelle ei nõudnud selgitust.
Krahvinna uuris rahulikult oma vangi võlusid.
„Teil on jumalik keha!” imetles ta.
Ta oli oma hinnangu andnud veenvalt ja Emmanuelle mõtles, et tegelikult ei tundugi teine nii õel. Vahest oli ta pisut hullumeelne, aga tuli tunnistada, et ta mõjus ühtlasi toniseerivalt, kosutavalt. Emmanuelle ei pidanud enam nii väga pingutama, et sõbralik olla.
Ariane astus lõpuks redeli eest ära. Ujuja vinnas end servale. Ta surus rinnad – täpsemalt nende alaosa, napilt nibudeni – häirimatult sõrmeotstega trikoosse ning istus Ariane’i kõrvale. Kaks pikakasvulist põhjamaist noormeest tulid nende juurde ja alustasid inglise keeles vestlust. Krahvinna vastas heatujuliselt. Emmanuelle’i ei heidutanud eriti, et ta midagi aru ei saanud. Äkitselt pöördus Ariane tema poole ja küsis:
„Kas need kaks meest imponeerivad teile?”
Emmanuelle ajas huuled torru ja Ariane andis ise kandidaatidele teada, et nad on läbi kukkunud. Mehed ei paistnud pahandavat, vaid naersid valjult. Ometi ei tundunud nad ka minekule sättivat. Emmanuelle’i arvates olid nad uskumatult tobedad. Mõne aja pärast tõusis tema kaaslanna otsusekindlalt püsti ja sikutas teda käsivarrest.
„Nad tüütavad meid,” teatas ta. „Tulge minuga hüppelauale.”
Neiud ronisid kaheksa meetrit ülespoole ja heitsid kõrvuti kõhuli nöörvaibaga kaetud platvormile. Ariane võttis kärmelt bikiinid seljast.
„Võite end paljaks võtta,” teatas ta. „Siit on aega näha, kui keegi tuleb.”
Aga Emmanuelle’il polnud sel hetkel isu Ariane’i ees alasti olla. Ta kogeles väheusutava vabanduse, et liibuvat trikood pole mugav ära võtta ja tagasi panna ja et päike on liiga tugev…
„Teil on õigus,” möönis Ariane. „Parem harjuda sellega tasapisi.”
Pärast seda vajusid nad poolunne. Emmanuelle leidis, et krahvinnal on kõigest hoolimata häid külgi. Talle meeldisid inimesed, kellega võis ka vaikides aega veeta. Ometi oli ta ise see, kes mõne aja pärast vaikuse katkestas.
„Mis siin veel teha on peale basseinis käimise, kokteilide joomise ja Pierre’i või Pauli peoõhtute? Kas lõpuks siiski pisut igav ei hakka?”
Ariane vilistas, viidates tegevuste rohkusele.
„Sugugi mitte! Meelelahutusest siin puudust pole. Kinodest, ööklubidest ja muust sellisest ma üldse ei räägi. Lisaks võib tegeleda ratsutamise, golfi, tennise, seinatennise ja veesuusatamisega jõel või siis unelda kanalitel ja külastada templeid. Siin on vähemalt tuhat asja, mida teha. Kui neid iga päev vahetada, jätkub tegevust kolmeks aastaks. Kahju, et meri – ma mõtlen tõelist merd, kus saab ujumas käia – on saja viiekümne kilomeetri kaugusel. Aga reis tasub end ära. Rannad on imelised, tohutult pikad ja laiad ning inimtühjad, kookospalmidega ääristatud ja merekarpidega üle kuhjatud. Vesi helendab öösiti imeliselt – see on täis miljardeid pisiolevusi. Korallid kõdistavad jalgu. Ja haid tulevad peost sööma.”
„Seda tahaksin ma küll näha!” pahvatas Emmanuelle.
„Nad laulavad teile isegi serenaadi, kui nende
