emphasis>“Sa tead, et praegu võib teadus anda vastuse kõikidele või peaaegu kõikidele küsimustele. On üks või teine probleem hästi läbi uuritud, on ka vastus täielik ja ammendav; alati pole see aga nii, kuna looduses on veel küllaltki palju lahendamata küsimusi. Ja sul pole vaja selle üle imestada – see, mida täna veel ei ole tundma õpitud, saab selgeks homme.”
Müstiline õnn
Kärstna ja Tõrva vahele jääva maantee kõrval on vana heinamaa. Sealt otse üle minnes tuleb kahesaja meetri pärast talu, mille taga algab noor kuusik. Kui läbi metsa kilomeeter maad edasi kõndida, jõuab suurele ristikuvälule. Välu keskel torkab varsti silma üksik, mahajäetud kaev. Kaev on sügav, kuid selles pole enam ammu vett. Kaevu põhjas sammaldunud kivide kuhilal kükitab mees. Tal on seljas kollane aurikumustriga flanellsärk ning jalas pruunid viigipüksid. Käes hoiab ta õitsvat vahtraoksa. Kui uurida mehe nägu lähemalt, võib märgata, et ta viibib kesk vaikset, rahulikku õnne. Oksaharude vahelt vaatab mees kaevuseina või midagi muud. Ta pea ümber sumisevad kevadised kärbsed.
Olles talle sedavõrd lähedale jõudnud, ei oskagi ma enam öelda muud. Ja see teeb nõutuks. Kuidas see mees sinna kaevu sattus? Ja mida ta mõtleb? Ja kas ta on olnud seal juba aastaid? Ma ei tea seda. Aga nii see on.
Kui Herman õitseb
Igal kevadel, ülestõusmispühade aegu, juhtub Herman Vahtraga üks ütlemata kummaline lugu. See lugu on alati niisama uus kui vana, nõnda et ei teagi, kas seda kõike nimetada seaduspärasuseks või hoopis looduse mässuks omaenese seaduspärasuse vastu.
Pea terve aasta elab Herman Vahtra oma harilikku, halli elu. Ta elab koos naise ja lapsega Tartus Annelinna hallis kivimajas, töötab ajalooarhivaari halligavas ametis ega tee suuremat küsimust sellest, kas ta elu on õnnelik või õnnetu, sest ta silmaringki on hall.
Tema mantel on hall, tema portfell on hall, tema meeleolu on hall ja isegi aken, kustkaudu Herman teed juues lõunapauside ajal välja vaatab, on halli tolmukorraga kaetud. Mõtted, mida Herman mõtleb, on hea tuju korral helehallid, halva tujuga aga tumehallid.
Mehe välimuski on sama karva. Ta pole ilus ega inetu, tal on kiilanev pealagi ning Läänemere hallid silmad. Ja tema armastus maailma, oma naise ja lapse vastu on lambavillahall.
Jääb mulje, nagu oleks Hermanile looduse poolt koguni määratud elada säärasena, nagu oleks keegi ta hinge ümber pununud halli kookoni.
Aga igal kevadel, lihavõtete aegu, ilmneb, et päris nõnda see siiski ei ole, kuna just sel ajal juhtub Hermaniga midagi ootamatut. See juhtub temaga just siis, kui mehe tujud ja mõtted on kõige hallimasse faasi jõudnud, kui võib öelda, et arhivaar lausa hallitab. Just siis, läbi aprillikuise pargi koju jalutades tunneb ta eneses äkki kummalist muutust.
Herman jääb keset pargiteed seisma, aimates, et miski temas liigahtab … Justkui hakkaks suur ja mitmevärviline liblikas, kes ta hingesopis aasta ringi on jõudu kogunud, läbi halli kookoni ilmavalguse kätte ronima. Ja tõesti-tõesti, Herman puhkebki nüüd tasapisi õide nagu kirju admiral, kes end sooja valguse käes aegamisi välja sirutab! See kõik üllatab Hermanit ennast nii üliväga, nagu juhtuks see kõik temaga ikka ja jälle esimest korda elus.
Herman tunneb, kuis ta ülahuule kohal tärkavad äkki traatjad ja tumedad vurrud, kuis ta Läänemere hallid silmad muutuvad äkki Vahemere siniseks ning häbelikust hingest hakkab punguma üks rahutu olemisega lugu. Arhivaar kuuleb enese peas tärkamas julgeid mõtteid, mis kõnetavad teda hoopis peenemas keeles, kui ta seni on harjunud kuulma.
Herman kuulatab, pea viltu, mis keel see on, proovib siis valjul häälel paar lauset öelda, taibates kõla järgi, et see peab olema prantsuse keel.
“Vise la blague!”1 mõtleb Herman ja naeratab.
Üha uued meeleolud tärkavad temas, küpsedes kauniteks ja kummalisteks viljadeks.
Herman märkab silmanurgast, kuis ta vasemast pihust kasvab välja sang, sanga otsa ümara kujuga väike kohver, kohvrisse aga … klarnet. Ta ei pea kohvrit isegi avama, et seda kontrollida. Ta lihtsalt teab seda.
Samal ajal kohvriga võrsuvad Hermani kiilast pealaest kastanpruunid lokid. Neist omakorda kasvab välja kollane õlgkübar, hallis ülikonnas puhkevad õide punased ja rohelised triibud ning Hermani mõtteilmas hakkab sündima sootuks huvitavamaid plaane kui kojuminek.
“Langres … Je dois aller à Langres,”2 mõtleb ta närviliselt oma uusi vuntse siludes ja majanurka kinganinaga togides. Vastupandamatu vajaduse sunnil asubki ta sedamaid raudteejaama poole teele. Inimesed, kes seda kiirustavat meest rongi peale suundumas näevad, peavad teda lõunamaa boheemlasest turistiks, mõni koguni aferistiks, kuna mehe ilus ja kaval pilk ei ärata neis sugugi usaldust.
Sõites õhtuse rongiga Tartust Riiga, istub Herman seal ümber Riia-Berliini rongile ning Berliinis omakorda Berliini-Düsseldorfi-Luxembourgi-Langres’i ekspressile. Tee peal teeb ta tutvust väga paljude kenade inimestega, teiste seas kolme poolatariga, vesteldes nendega temperamentse lõunamaalasena kõiksugu asjadest ja püüdes suudelda nende käsi. Poolatarid peavad teda kreeklaseks. Kolmanda päeva keskhommikuks jõuab Herman aga kauaoodatud sihtpunkti, astudes vuntse siludes rongi pealt maha ning avastades naerusui, et teda juba oodatakse.
Sest tõesti-tõesti, nii see on! Sajad langres’lased seisavad perroonil, pea kohal plakatid, kuhu on prantsuse keeles kirjutatud “Tere tulemast suurele artistile!” või “Olgu tervitatud Langres’i suurim mustkunstik!” või “Kallis Herman, me kõik armastame sind!”
Herman naeratab neile kergelt kummardudes, paljastades oma noored säravvalged hambad, ja annab käega lehvitades märku, et tal on hea meel jälle tagasi olla. Samal ajal ei ole Herman sugugi kindel, kas ta selles linnakeses üldse kunagi viibinud on või mida ta seal õieti tegema hakkab. Aga sellest, et midagi suurejoonelist teda ees ootab, annavad tunnistust nii aplodeerivad ja lilli loopivad rahvahulgad kui tema enese jalad, mis reipal sammul kesklinna poole liiguvad.
Herman peatub kesklinnas, vana ja väärika Langres’i kiriku kõrval. Ta astub poodiumile ja lehvitab kokkutulnuile. Rahvahulk pole teab kui suur, kuna ka linnake, kuhu Herman on saabunud, pole teab mis suur, aga ometi on neid rõõmsaid ja teda imetleval pilgul vaatlevaid inimesi kosutav näha. Kohal on politsei- ja tuletõrjebrigaad, kuid nemadki pole Hermani vastu vaenulikult meelestatud, vaid on niisama õnnelikud kui muu rahvas.
Siis võtab sõna Langres’i linnapea. “Armsad kaaslinlased,” kõneleb ta, “on jälle kord kätte jõudnud see imeline tund, kui kaugelt põhjamaalt on meile külla tulnud mees nimega Herman Vahtra. Ja nii nagu igal aastal, kui kevad on saabunud, loodame, et härra Herman näitab meile oma imelist taevaskõndimise kunsti. Aplaus, kallid langres’lased, aplaus!”
Seda kuuldes Herman võpatab.
“Taevaskõndimise kunst … Huvitav, mida see veel tähendama peaks?”
Aga kauem ei lasta tal selle üle pead murda, kuna sealsamas astub Hermani juurde hurraahüüete saatel kiilaspäine preester, paludes mehel enesele järgneda.
Kitsaid keerdtreppe pidi sammuvad nad üheskoos üles kellatorni, kust avaneb imekaunis vaade kogu ümbruskonnale. Naeratades jääb Herman vaatlema Langres’i väikeseid kivimaju, taamal laiuvaid helerohelisi põlde ja paarisaja meetri kaugusel väiksemat kuldse kukega kirikut, märgates korraga, kuis ühest kirikutornist teise on tõmmatud nöör.
“Milleks see nöör?” küsib Herman preestrilt, mispeale preester teda julgustavalt õlale patsutab.
“Il
“Kae aga nalja!” (prantsuse keeles)
“Langres… Ma pean sõitma Langres’isse.” (prantsuse keeles)
