laulu kuulates õnnelikult silmad, tundes enese rinnus õrna rõõmu sellest, et ma elan, hingan ja ülepea olemas olen. Tundsin silmalaugude all triivimas hommikusi pilvi.
Sellest õnnestavast tardumusest ärgates ning tasapisi edasi jalutades sattusin mööduma ühest puumajas asuvast kasutatud rõivaste kauplusest ja kuna õhtud kiskusid juba viluks, tekkis mul mõte osta sealt enesele mõni odav müts.
Sisenesin rõivapoodi ning müüja juhatas mind lahkesti kaupluse nurka kasti juurde, kus läbisegi vedelesid sallid, kindad ja mütsid. Proovisin järjepanu kõikvõimalikke nokatseid, kaabusid ja barette, kuid ükski neist ei tundunud mulle miskipärast sobivat. Võibolla oli asi liiga suures peas, võib-olla nõudlikkuses. Igatahes sättisin neid seal peegli ees nii- ja naapidi pähe, kuni äkki mind enam polnud …
Lihtsalt ei olnud – vaata peeglisse või ära vaata!
“Mida kuradit?!” mõtlesin ehmunult ja tahtsin juba hakata appi hüüdma, kui korraga ilmus mu kuju jälle peegli ette tagasi. Käes hoidsin ma öösinist baretti. Vaatasin peeglisse ja siis mütsi oma sõrmede vahel. Panin bareti pähe tagasi. Ja … kadusin jälle ära! Barett peast ära ja mina peegli ees jälle tagasi. Alles siis sain aru, et tegemist pole rohkema ega vähema kui võlumütsiga. Loomulikult hakkas mu rind seepeale rõõmust hõiskama, sest ega meie päevil imesid enam naljalt juhtu! Läksin müüja juurde, maksin mütsi eest nõutud kolmkümmend viis krooni ja lahkusin laulu lüües poest.
Süda tulvil närvilist ja õnnestavat rahutust, tõdesin, et säärase asja nagu võlumütsi leidmine muudab inimese ergud vähemasti kümmekond aastat nooremaks, seega polnud filosoofilist meelerahu mulle enam vaja. Ajasin näpud kurku, öökisin meelerahu pihku ja viskasin selle üle aia minema.
“Nüüd jätkub mul tegevust päevadeks!” rõõmustasin endamisi.
Olles istunud kannatamatult ära oma öötunnid vana jõesadama putkas, kiirustasin järgmisel hommikul kohe linna peale, tõmbasin nähtamatuks tegeva bareti pähe ja hakkasin nõnda huvitavalt aega viitma, kui mu keskpärased võimed vähegi lubasid.
Näpistasin mõnda kena poemüüjat tagumikust, nii et see täiest kõrist kiljatas, sõin end kohvikus lõhkemiseni täis rummikooke, võtsin purjus soomlase taldrikust sardelli ja neelasin selle tema hirmust röökiva näo ees alla. Näppasin poodidest grillkanu, kunstialbumeid ja kalleid ürdilikööre, jalutasin naisteranna rajoonis, uudistades huviga naiste paljaid rindu, ja saatsin korda palju muid väikseid sigadusi. Kui viimaks õhtu saabus ja ma kõigist neist tempudest üsnagi võhmal olin, võtsin nõuks enne öötööle tagasiminemist end rannarestorani kulul veel napsiga kostitada. Ja … siit see lugu õieti alguse saabki.
Just nimelt nõnda, öösinine võlubarett peas ja tulvil noorusvärskust, sisenesin tol saatuslikul õhtul rannahoone teise korruse baari, jäädes, käed puusas, ringi vaatama.
Mängis mahe muusika, tantsupõrandal liikusid teineteise vastu liibunud paarid, aknast paistis üle Pärnu lahe lõunamaiselt punane päike. Baarmen, geeliga üle pea tõmmatud juuste ja imala naeratusega mees, teenindas püüdlikult bikiinides kaunitare ja suure kõhuga ärimehi. Rikaste ja ilusate baar!
Tundsin juba ette ilmselget mõnu, et võin säärase rumala seltskonna kulul end kallite napsidega kostitada. Pidin seda muidugi väga ettevaatlikult tegema, et keegi ei märkaks õhus liikuvat viskipudelit ega klaasi, kuhu märjukese kallasin. Õnneks oli kõigil küllalt tegemist, et mitte märgata õhus liikuvaid asju.
Sel kombel, klaas vana head Johnnie Walkerit käes, istusin viimaks akna alla, atleetliku mehe ja kahe naisterahva lähedusse.
Ütlen kohe ära, et üks neist kahest naisest oli tõeline kaunitar. Teda salamisi vaadates süvenes minus ammune veendumus, et looduse meistriteosed on siinilmas inimeste puhul siiski ja nimelt naised … Mingi tabamatu nukruse varjund oli selle haldjalikult võluva neiu peenele näole maalitud, tema silmalaugude, põsesarnade ja kulmukaarte melanhoolne õrnus tõi silme ette Botticelli “Venuse”, siniste allikatena helklevad silmad aga uitasid kusagil kauguses ja meenutasid mulle meremeest koju ootavat naist. Ja tema keha – oo, sellest parem ärme üldse räägi! Erilise vormitajuga pidi olema see jumal, kes säärase ihu valmis oli voolinud.
Tõsiasi, mis mehed temasse paugupealt armuma pani, peituski ehk ühtaegu naise keha varjamatus seksuaalsuses ja ingellikus kaitsetuses tema näos. Ta nägi välja nagu noor Madonna, ainult et viis korda kaunim. No ei jätku mul sõnu tema ilu ülistamiseks!
Aga mees, kes selle kaunitari kõrval istus, paistis olevat omadega täiesti küps. Kunagi võis ka tema olla tugev, rikas ja ilus, aga nüüdseks oli temast saanud narts. Mehe silmaalused punetasid magamatusest, ta hingeldas ja suitsetas ühe sigareti teise järel. Tema käed värisesid ning ta silmis oli oma haldjatari pääsmatult kiindunud ketikoera pilk. Tõesti, pole hullemat saatust kui olla lootusetult armunud kaunitari, kes sinust on lootusetult tüdinenud. Sest just nii kaugele paistis nende suhe olevat omadega jõudnud.
Kaunitar, tegemata oma austaja koerapilgust välja, kurtis sõbrannale vaikselt heliseval häälel: “Kallis, kui sa teaksid, kui nukker on mu elu. Olen siin elus juba kõike näinud. Mul on olnud suhe Šotimaa kõige andekama poeedi ja Hollandi kõige rikkama arhitektiga, minusse on olnud armunud Prantsuse suursaadik, Jaan Tätte ja lavastaja Elmo Nüganen. Pärast mu eitavat vastust abieluettepanekule sooritas oma kurikuulsa suitsiidilennu Leedu kaskadöör Juris Vasiliauskas … Kui sa vaid teaksid, kui koormav see kõik on! Olen nutnud oma ilu ja meeste pärast, kes mu pärast aru on kaotanud, kuid nüüdseks on mu hing kalestunud ja pisaradki otsas. Olen oma elus juba kõike näinud ja miski ei suuda mind enam üllatada. Oh, pakuks see neetud elu mulle kordki veel midagi uut …”
Neelatasin meeleliigutusest, nii väga oleksin tahtnud just mina olla see mees, kes suudaks millegi ootamatuga üllatada toda ebamaist olevust, kuid andsin enesele aru, et oma keskpärase välimuse ning tagasihoidlike vaimuomadustega olen tema jaoks tõenäoliselt niisama hea kui nähtamatu. Mida ma ju tegelikult olingi. Ometi võisin sealsamas lähedal istudes segamatult nautida kaunitari ilu ja kuulata ta helisevat häält. Esialgu piisas sellestki. Kui sõbranna sigareti lõpuni tõmbas, lahkus ta baarist ning kaunitar sundis koos temaga lahkuma oma koerapilguga armukest.
“Kallis, sa ju tead, et olen sinust surmani väsinud. Mine palun ära, mine temaga kaasa, ma tõesti palun sind! Võib-olla tulen teile hiljem järele,” lausus ta tüdinult. Nukker atleet suudles alandlikult armsama kätt ja tegi minekut.
Nõnda jäin õhtuvalgusega kaetud laua äärde kahekesi kaunitariga. Tema silmitses laisalt loojangukumas merd ja püüdsin seda teha minagi. Aga et mul oli kerge kilk peas, kaotasin peagi ettevaatuse ja küsisin neiult:
“Kas te ei sooviks veel ühte Martinit apelsiniviiluga?”
Kaunitar, kes oli kõike juba näinud, jäi ehmunult enese ümber vaatama.
“Kes siin on?” küsis ta ärevalt, “kes minuga räägib?”
“See olen mina, nähtamatu mees,” vastasin tasa, kuid meelekindlalt.
Seepeale ehmatas kaunitar veel rohkem ja koguni kiljatas hirmunult. Ent kui apelsiniviiluga Martini tõepoolest läbi õhu tema ette ilmus, kogus ta end, neelas klaasist suure sõõmu ja piidles ettevaatlikult selles suunas, kus arvas mind istuvat. Häälevärinal küsis jumalik neiu, kes ma selline olen ja miks ma sedasi ilma igasuguse välimuseta ringi hiilin. Kaunitari ilmest võis aga välja lugeda, et ta oli hakanud mu vastu huvi tundma, ja see andis mulle julgust.
Andes algul vaid ebamääraseid vastuseid enese kohta, suutsin pärast paari viskilonksu üsna kiiresti sisse elada hetk tagasi väljamõeldud elulukku. Ja nii asusin talle jutustama lugu end kunagi ammu tabanud kohutavast
