hingata. Ta pidi sealt kuidagi ära saama. Peep kavatseski juba hakata ukse poole trügima, kuid õnneks jõudis tramm Balti jaama ning enamik inimesi väljus sõidukist, teiste seas tilluke mees ja tema järel too tüsedam, kes nähtavasti oli esimese sõber. Aga enne veel, kui nad maha jõudsid minna, haaras tilluke mees korra Peebu mantlivarrukast, kähistades talle kõrva:
“Mõtle selle peale, mis ma sulle rääkisin. Igaühele ma sääraseid asju ei räägi. Mõtle selle peale, kui üürike on kõik, sina ja mina ja see tühine linn meie ümber – pelk viirastus ainult.”
Tilluke mees tahtis Peebule ehk veel midagi öelda, kuid sõber tiris nüüd vennikese väevõimuga enesega ühes. Mehed kadusid kätega vehkides ja millegi üle ägedalt vaieldes Kalamaja poole.
Tramm liikus edasi. Peep Rannikul oli veel kahe peatuse jagu sõita. Ta istus vabale pingile, sirutas jalad mõnuga välja ja ohkas kergendatult. Pitsitus kõris andis järele. Vabanenud kummalisest painest, mis tolle mehikese jutt temas tekitanud oli, tundis ta eneses kasvavat energiat, isegi teatavat erutust ja söögiisu. Ta otsustas helistada neiule, et leppida kokku kohtamine kusagil restoranis, ent kätt jopitaskusse surudes leidis ta, et telefoni ei ole. Polnud ka rahakotti, võtmeid ega pangakaarti, isegi raamatukogu liikmepiletit ega kinomaja kaarti. Mitte midagi polnud enam, kui paar ühekroonist münti välja arvata. Nagu haavatud loom hüppas Peep Ranniku nüüd püsti, ent tramm oli juba Balti jaamast kaugel. Abiotsival pilgul pöördus ta seejärel kaassõitjate poole, kuid inimesed vaatasid mehe ahastust ükskõikse uudishimuga pealt.
Alles nüüd haaras Peep Rannikut õud. Ta mõistis, et on ära eksinud.
Rebased ja koerad
“On olemas kahte liiki mehi,” ütles August Lipp oma hiiglasliku armukese kõrval lesides ja sigaretti süüdates, “ühed on rebased ja teised on koerad. Mõlemad meeldivad naistele.”
Armuke Anna Hanschmidt, ilusate silmade ja lopsaka rinna, kuid tuima mõtlemisega olend, ei saanud aru.
“Mis mõttes?” küsis ta.
“Rebased on need, kes tulevad ja lähevad, aga kunagi ei jää. Sellepärast nad meeldivadki naistele,” vastas August Lipp suitsu pahvides, “koerad aga need, kes ei lähe ega tule, kuid alati jäävad. Sellepärast meeldivad nad samuti naistele.”
Seda öelnud, kargas August Lipp voodist üles. Oli ka viimane aeg, kuna keerati välisukse võtit.
“Ja ikkagi, mis puutuvad siia rebased ja koerad?” ei saanud ilusate silmade, kuid tuima mõtlemisega Anna Hanschmidt aru.
“Hiljem seletan,” vastas August Lipp kulmu kortsutades. Ta pani end kiiruga riidesse ja püüdis rõduukse kaudu põgeneda, kuid nagu kiuste see ei avanenud. Koridorist kostis ukse avanemise käginat. August Lipp ei leidnud enam muud nõu kui voodi alla pugeda ja ootama jääda.
“No küll võib mõni inimene ikka rumal olla,” mõtles ta pahasena, “ilmaasjata raiskan siin oma aega.”
Kui sammud esikust köögi poole liikusid, roomas August Lipp voodi alt välja ning hiilis neljakäpakil, kingad hammaste vahel, ettevaatlikult välisukse poole. Ja tundus, et asjad laabuvadki juba üsna kenasti, kui koridorist kostis tuhm raksatus, mispeale kõik väga vaikseks jäi.
Anna Hanschmidt jäi huviga kuulatama. Hetk hiljem ilmus uksele abikaasa August, ühes käes kirves, teises verise kaelaga rebane.
“Näe, kuhu raibe oli tükkinud!” hüüdis mees naerdes.
"Üllatavaks osutus avastus, et pika aja, võib-olla isegi mitmesaja põlvkonna vältel varjul olnud tunnused võivad uuesti avalduda."
Tiit Aaviksoo kolm elu
Kui emand loodus oma suures helduses on aidanud ühel naisel sünnitada peresse kolm tugevat ja tervet poega, siis võib öelda, et sellesse majja on tulnud õnn, ning võib olla kindel, et vähemasti ühest lapsest tulevikus asja saab.
Aaviksoode peresse sündis kolm poega. Neist kõigist, nii Jaagust, Peebust kui Tiidust, sirgusid pikad ja tublid heledapäised poisid, kes koolis paistsid silma iseäranis matemaatikas ja korvpallis ning pärast keskkooli lõpetamist kõik ülikooli astusid. Jaak asus õppima füüsikat, Peep matemaatikat, Tiit aga keemiat. Kõik olid oma kursuse priimuste seas.
Peebust ja Jaagust said tunnustatud kodanikud, esimesest ärimees ja teisest koguni minister, kuid miskipärast valis emand loodus oma lemmikuks just vendadest noorima ja kõige tagasihoidlikuma – keemik Tiidu.
Et emand loodus võib korraga olla nii pikameelne kui tujukas kunstnik, on üldteada tõsiasi. Kaua laseb ta vahel oodata oma lemmikuil, enne kui neile oma plaanidest märku annab. Sageli koputab ta inimeste ustele just siis, kui seda kõige vähem oodatakse või kui seda üldse enam ei oodata. Aga kui kord juba koputab, siis ei maksa emand loodust viivitamisega ärritada. Kui teda kohe ja viisakalt sisse ei lasta, muutub ta armukadedaks, murrab vihaga kas või ukse hingedelt ja võtab ikkagi oma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
