kinni ning kaks tuletõrjujat tõstavad ta nöörile.
Ja korraga seisabki ta nööril, üksi, haigutava tühjuse kohal, ilma kellegi toeta. Seda polnud Herman küll oodanud!
Olles sattunud nii ootamatult ja ebamugaval viisil maa ja taeva vahele, hakkavad Hermani jalad värisema ning otsaesine kattub külma higiga. Kas tõesti on ta sõitnud nii kaugele selleks, et sooritada see hullumeelne tegu? Kas tõesti oodatakse temalt sedavõrd suurejoonelist enesetappu?! Ei, ei, ei, sellist asja ei ole!
Herman astub sammukese tagasi, kavatsedes kirikutorni ronida, kuid tuletõrjujad on halastamatud. Naerdes lükkavad nad Hermani nöörile tagasi. Mees tunneb, kuis ta silmadesse valguvad pisarad. Ta ei taha surra. Juba ongi Herman meeleheitest valmis appi karjuma, kui talle meenub kohvrike, mida ta on kõik see aeg hoidnud oma pahemas käes. Nutuvõru suul, võtab mees sealt välja klarneti.
Tõstes pilli suu juurde, jääb ta äkki vaatama pilvi, pea ümber tiirlevaid pääsukesi ja jalge all laiuvat linna ning justkui iseenesest asuvad ta sõrmed mängima meloodiaid, mis tõstavad mehe rõõmu niisama kõrgele kui kirikutorn, pannes unustama muid hirme.
Ülal ja all ja külgedel on vaid õhk ning pea ümber tiirutavad piiritajad, kes putukajahil tal kõrvust sirinal mööda lendavad. Herman astub oma esimesed sammud, klarnet suul ning kuristik all. Nöör kõigub ja väriseb. Ettevaatlikult, jalga jala ette seades mängib ta klarnetil nõrka viisikest … Kuid iga sammuga kasvab ta julgus, muutuvad tugevamaks helid ning julgemaks meel. Herman mängib ja astub. Nöör tantsib ja väriseb ta taldade all, kuid ometi on iga tema järgmine pillilugu eelmisest lustlikum ja kiirem, mis omakorda julgustab meestki söakamalt edasi astuma.
Hermani vaimusilma ette kerkib kogu Langres’i linnakese igapäevane elu: siinsete inimeste tööd, vaidlused ja naljad. Mida rohkem ta mängib, seda kaugemale ulatub ta vaimusilmas kõike seda kaema. Juba ilmuvad ta pillilugudesse linna ümbritsevad põllud ja rebased, juba näeb ta talumeest laiska poega malakaga taga ajavat, kalastavat vanaeite ning veinijoojaid teeäärsest trahterist.
Olles jõudnud nööri keskele, on Herman juba sedavõrd meloodiatest haaratud, et ta koguni tantsusammul, kord ühel, kord teisel jalal hüpeldes nööril edasi kargleb, tantsides sel kombel lahti ka selle viimase, kõige kirevama lihavõtteõie, mis temasse veel jäänud on. Korra astub ta küll jalaga tühjusse, kuid suudab siiski kukkumise pealt põlveõndlaga haarduda nööri külge, end kukerpalliga üles vinnata ja edasiminekut jätkata, jättes pealtvaatajaile mulje, et kõik ongi just nõnda mõeldud.
Rahvas all vilistab ja plaksutab ning Herman mängib, tantsib ja kõnnib mööda üles-alla võnkuvat nööri aina edasi, kuni ta jalg viimaks vastu teise kiriku torni puutub. Seal haaravad temast kinni juba ammugi valvama seatud tuletõrjujad, kellahelide saatel võetakse sall Hermani silmilt ning ta kantakse tornist alla. Rahvas juubeldab ning Herman, pühkides otsaeest higi, tunneb rõõmsat väsimust. Ta on ära teeninud puhkuse ja piduliku õhtusöömaaja.
Toredasti vestleb Herman langres’lastega, jagab autogramme, võtab vastu põsesuudlusi ja kingitusi. Söögilauas valatakse talle igast kaarest veini, fotograafid teevad temast pilte ning reporterid ründavad küsimustega. Mitu naisterahvast naeratab talle magusalt. Siis aga pilgutab üks priske ja kassisilmne kaunitar talle silma kuidagi hoopis tuttavamalt kui teised ning lahkub mehele kutsuvalt viibates saalist. Herman tunneb vastupandamatut iha talle järele minna.
Ta ootab ära, kuni teda on hetkeks tähelepanuta jäetud, ning varjub laua alla. Seal roomab ta inimeste jalge vahelt ukseni ja põgeneb.
Hermanit läbistab äkki kummaline äratundmine, et ta on teinud seda ka kunagi varem. Pimedal tänaval näeb ta naist üle tee minemas ja järgneb talle. Priske naine avab väikese maja ukse, jättes selle enese järel poolirvakile. Peagi siseneb sealt ka Herman. See on pagaripood. Tagaruumi uks on samuti praokile jäetud. Herman siseneb järgmisest uksest, tõmbab ninna jahukottide tolmust hõngu ning hämaras ei seleta ta silm muud kui suurt ja valget laiku. Lähemale minnes ja katsudes saab ta aru, et need on armuihas naise hiiglaslikud valged tuharad. Pimestava kire ajel ajab Herman nüüd endalgi püksid poolde säärde ning lükkab sealsamas oma juubeldava kürva poeemanda kuuma üska, et hetk hiljem pursata kuuma seemet uhke kosena üle jahukottide ja naise valgete tuharate.
Seejärel tunneb Herman korraga väsimust ja roidumust. Helesinine sära ta silmis tuhmub, vuntsid närbuvad ning juuksed pudenevad kui sügisesed lehed ta peast … Herman tunneb, kuis miskit halli ja tuhmi valgub ta hinges nüüd sinna, kus veel viiv tagasi kõik õitses ning säras. Ja see tunne teeb ta kuidagi väetiks ning kohmetuks. Pagariemandki saab sellest aru ja vaatab teda nüüd juba kerge kaastundega, justkui teades, et just nõnda see pidigi minema. Vargsi ja vabandussõnu pomisedes püüab Herman hämarast ruumist väljapääsu leida, kuid eksides uksega ei satu ta tänavale, vaid hoopis suurde elutuppa, kus mängivad lapsed. Lapsi on toas tervelt üheksa ja kui Herman nende nägusid silmitsema jääb, avastab ta kohkudes, et iga teine neist kuidagi väga ta enese nägu on. Vanim neist paistab olevat umbes kümneaastane.
Kas tõesti juba kümme kevadet?! Kuidas küll aeg lendab!
Herman tahab ühele poistest pai teha ja küsida, kuidas sel läheb, kuid kauem ei anta talle aega. Juba on kuulda, kuis inimesed teda tänaval hõiguvad ja otsivad. On kuulda poeperemehe sõimu ja kiiruga lähenevaid samme …
Ruttu pageb Herman toast, hiilides piki kitsaid tänavaid raudteejaama, kus parasjagu annab lahkumisvilet kesköine Langres’i-Luxembourgi-Düsseldorfi-Berliini rong. Viimasel hetkel jõuab Herman sõidukile hüpata ning juba lähevadki vagunid liikvele. Tagasi vaadates näeb ta enesele järele jooksmas hurraa hüüdvaid ja mütse õhku loopivaid inimesi, näeb seatapunoaga vehkivat pagariisandat, kuid enam nad teda kätte ei saa. Väsinu, kurnatu ja kahvatuna vajub Herman kupeenurgas sügavasse unne.
Viis päeva hiljem, kaduneljapäeva paiku, astub Valga-Tallinna rongist Tartu raudteejaama perroonile teiste seas üks ilmetu ja halli välimusega mehike, kes õigupoolest mitte millegagi silma ei torka ja kes ei tahagi millegagi silma torgata.
Arglikult kella vaadates kiirustab ta koju, nohusel näol murelik ilme, kahvatu pea õlgade vahele tõmmatud. Kus on ta õieti käinud? Mis on temaga õigupoolest juhtunud? Vaevalt et mees seda isegi enam mäletab.
Hirmunult, kartes juba ette oma abikaasa viha, hiilib ta koduuksest sisse. Kuna on varahommik, loodab ta, et naine veel magab, kuid see lootus on asjatu. Naine on üleval, justkui aimates, et ta hulgusest mees saabub just täna, ning tuleb mehele ähvardaval ilmel vastu.
“Siga!” ütleb naine ainult, äsades Hermanile vastu kõrvu.
Kuid välja meest kodunt siiski ei aeta. Põlglikult köögi poole noogates annab naine Hermanile mõista, et ahjus ootab teda jahtunud toit. Jääb mulje, et see pole naisel esimene kord oma meest sedasi vastu võtta.
Kummalisel kombel ei vallandata Hermanit isegi töölt. Pärast suulist hoiatust ja ähvardust ta kolme kuu palgast ilma jätta käsib ajalooarhiivi juhataja asuda mehel taas oma ametikohuseid täitma. Ning Herman tunneb hinges korraga tänulikkust ja suurt süüd, mäletamata küll enam täpselt, milles tema süü õieti seisneb.
Ta asub jällegi oma väikeses hallis arhivaariametis usinasti tööle, elades taas sisse oma õdusasse uduhalli maailma, kus kõik rõõmud on helehallid, kõik kurbused aga tumehallid, olles tagasihoidliku kodaniku ja abielumehena nõnda eeskujuks igale kaasmaalasele. Kuni järgmiste ülestõusmispühadeni.
Kuldar Sink astub ellu
Helilooja Kuldar Sink oli geenius.
Kui ta tõstis oma silmad puudele, siis muutusid tumedad linnud okstel nootideks. Kui ta vaatas pilvi, maju või
