minu kõrvale trepile. Võitlus ebaviisakusega on röövinud temalt viimase jõu.
„Valitsus on loonud programmid, kus harimatuid inimesi õpetatakse turiste mitte jõllitama, kuid nad ei suuda aru saada,” kurdab ta kätega tuult vehkides. Naise nimi on Shoma Grover. Kui ta kuuleb, et olen ajakirjanik, on ta väsimus kohe kadunud. Oma rammusa käega upitab ta mind turismibüroo trepilt üles ja utsitab halastamatu päikese kätte. Tal on mulle nimelt midagi näidata. Juba peatab ta nõudliku käevibutusega rattarikša. Tirib oma raske kere suure pingutusega vankrisse ja patsutab kõrvalistmele, kus mulle on hädavaevu ruumi jäänud. Rikšajuht, halli pea, pruunide sooneliste säärte ning kulunud põlvpükstega vanem mees naeratab võidukalt, nagu oleks ta elu suurim unistus südapäeval 30kraadises kuumuses kahte daami mööda Jaipuri ringi vedada.
Tahaksin protesteerida, kuid kuumus on riisunud minult tahte elada. Niisiis vinnan end kuulekalt vankrisse.
Kõhetu rikšajuht teeb ponnistusi, et ratast liikuma lükata. Vaid kingapuhastaja abi ja kerge sörgiga suudetakse sõiduriistale hoog sisse saada. Liigume edasi teosammul. Teel tahab Shoma teada, milliseid konflikte ma Radžastanis otsin.
„Vesi,” ütlen talle märksõna. Vaadates rikšajuhi higist särgiselga, hakkab mul endal suu kuivama.
„Siis sa pead küll Pushkari kaamelifestivalile minema. Kõik need tagurlikud kaamelikasvatajad kõrbest räägivad sulle kindlasti igasuguseid lugusid. Indialastele meeldib hädaldada.”
Ka eestlastele meeldib hädaldada, seletan Shomale.
„Mitte niipalju kui indialastele,” vaidleb Shoma, kes pole elus Indiast välja reisinud. Sõidame Jaipuri südalinnast eemale. Kitsad kesklinnatänavad ja müürid asenduvad parkide ja uute hoonetega.
„Kunagi ammu, kui mina veel noor olin, ei tohtinud Jaipuri üldse ehitada maju, mis olid kõrgemad kui paar korrust,” seletab Shoma pilvelõhkujate rajoonist möödudes. Uhked klaasehitised on pooleli, bambusest tellingud ja ehituskonstruktsioonid on veel püsti. Ehitajad turnivad kõrgel oma tsemendiämbrite ja telliskividega.
„Vett on kergem pumbata teisele korrusele kui üheksandale,” räägib Shoma. „Inimesed ostavad luksuslikke kortereid nendes gigantides. Maksavad hingehinda. Kolivad sisse ja kolmandal päeval avastavad, et neil on kõik peale ühe elementaarse vajaduse – vee. Nii kulutavad nad 400 ruupiat nädalas pudelivee peale selleks, et end pesta.” Mul hakkab veejutust pea ringi käima.
India on riik, kus päike on vaenlane. Sajandeid on inimesed elanud kõrbes, kuid nad teadsid, kuidas kuiva aega üle elada. Helde mussooni ajal pandi vesi kõrvale, konteineritesse, ootamaks aastaid, mil nii palju ei sadanud.
„Tänapäeva noored elavad nii, nagu poleks homset,” kurdab Shoma ja räägib, kuidas nende seitsmeliikmeline perekond tollel targal ajal vannis käis. Üks vannitäis vett, kuhu kõigepealt ronisid kõige vanemad ja siis nooremad lapsed. Kuna Shoma oli perekonna pesamuna, jäi talle see kõige viimane pesemisrõõm. Siiani mäletab ta, kui must tema pesuvesi oli.
„Aga mis tänapäeval tehakse? Hotellid Jaipuris reklaamivad 24 tundi sooja vett. Häbi neile. Üks või äärmisel juhul kaks pange külma vett igale turistile.” Ma ei tunne mingit häbi. Ma võiksin selle pangetäie vett praegu üksi ära juua, mõtlen läbi lämbe linna venides.
Lõpuks on põrgusõit läbi. Me seisame naiste turvakeskuse ees. Seitse häbelikku naist ja nende lapsed ootavad meid maja trepil. Turvakodu on nukras seisus: lagunenud fassaad, tualett hoovis, jooksvat vett ei ole. Kõik magamistoad on äärmiselt lihtsad, vaid punutud narivoodid, augulised tekid. Köök, kui nii võib kutsuda gaasiballooni seinakapis, on ühine. Süüakse väljas katusel või vihma korral magamistoas. Turvakodu elab annetustest, riik neid ei toeta.
„Indias arvavad inimesed, et naistevastases vägivallas on süüdi naised ise,” kurdab Shoma. „Ka riik arvab seda.”
Üks noor naine toob mulle tooli ja mind pannakse istuma katusele. Öövalvur ulatab mulle klaasi vett joomiseks, see kaob hetkega mu kurku. Heidan Shomale pilgu, kontrollimaks, mis tal sellise vee raiskamise kohta öelda on, kuid Shoma on veeteema juba unustanud. Ta käib köögist tubadesse ja tagasi kööki. Räägib naistega, küsib, mis neil mureks on. Siis istub minu kõrvale toolile, samas kui kõik seitse varjupaiga naist ja nende lapsed kükitavad maha. Kui küsin, kas naistevastane vägivald on Indias suur probleem, lööb Shoma kahte kätte kokku ja laseb kuuldavale vihase hindikeelse sõnavalingu. Naised peidavad oma näod saride taha ja kihistavad naerda.
„Kui meil ruumi oleks, siis tuleks siia sadu naisi. Tuhandeid.”
Kõige kaugemalt tulnud naine on Mumbaist. Anju punastab häbelikult, kui Shoma temast rääkima hakkab. Anju lugu on tüüpiline. Ta abiellus noorelt. Kolis mehe juurde ja sünnitas ruttu neli last. Mehe vanemad olid minia vastu ebaõiglased ja julmad. Nad lõid teda ja hoidsid näljas. Lõpuks ei pidanud Anju vastu ja jooksis tagasi isakoju, kuid teda ei võetud seal vastu. Anju isa oli surnud ja vennad viskasid ta tänavale.
„Mul kästi tagasi mehe juurde minna ja olla hea hindu naine, kuid ma ei suutnud.” Anju oli kuulnud naiste varjupaigast Jaipuris ja viimases hädas reisiski ta siia.
„Osa teest sõitsin rongiga ja osa kõndisin.” Anju 12aastane tütar tuli temaga kaasa ja käib nüüd kohalikus koolis. Tööd pole Anju veel leidnud.
„Eks me ürita neid perekonnaga ikkagi ära lepitada. Näiteks temal…” Shoma näitab ühe vanema naisterahva peale, kes ei peida oma nägu, vaid vaatab mulle julgelt silma, „temal on vanem poeg, kes keeldus emaga rääkimast, kui ema vägivaldse ja joodikust isa juurest minema jooksis. See olevat toonud perekonnale häbi, kuid nüüd poeg mõtleb, et äkki ta saab ikkagi ema enda juurde võtta.” Naised vaatavad mulle tõsiselt otsa. „Mis sa arvad, Madhu? Kas su poeg leiab südames ruumi oma hüljatud emale?” küsib Shoma vanemalt naiselt.
Kõige tähtsam on see, et kõik lapsed saaksid koolis käia, selle nimel on naised valmis tegema igasugust tööd, mis pisutki raha sisse toob. Vanem naine käib tööl kohalikes korterelamutes koristaja ja nõudepesijana. Mõni naine tantsib traditsioonilisi tantse ja leiab töö turismitööstuses. Mõni õpib käsitööd ja laulab. Noor neiu tõusebki Shoma utsituse peale püsti ja laulab häbelikult ühe Radžastani armastuslaulu. Naeratan talle julgustavalt ja noogutan pead, kuid selle peale lõpetab ta laulmise sootuks, keerab meile selja ja kükitab maha. Shoma haarab naisel käest, tõmbab ta püsti ja riidleb.
„Lõpeta see sari närimine. Seisa sirgelt. Vaata otsa. Lõug püsti. Kuidas sa niiviisi esineda saad?”
Ali viib mind järgmisel hommikul bussijaama, kust kahekorruseline turistibuss peaks sõitma otse Pushkari. Tegelikkus on midagi muud. Vana lagunenud ilma akendeta roostes loks seisab silla all. Tibutab õrna uduvihma. Kohalikud kaupmehed laadivad bussi katusele korvide kaupa kanu, pea kõik kohad bussis on juba võetud. Ali hüppab kohe liiklusvahendisse ja ajab bussijuhi kõrvalt turbanites kaamelilaadakülastajad bussi tagumisse ossa, tõstab mu koti bussi esiklaasi peale, kus see varjab juhi vaatevälja, ja keeldub mult rikšasõidu eest raha võtmast.
Bussi nahkistmed on tolmust läbi imbunud. Istet võttes määrin kohe oma riided ära. Peale minu on bussis veel terve rühmatäis ameeriklasi ja inglasi, kellele buss tekitab kultuurišoki. Üks pühib märgade salvrätikutega istmeid üle, teine puhub täis kummist kaelapatja, kolmas segab liitrisesse veenõusse jooditablette. Ühe liitri kohta tuleks panna üks tablett, kuid igaks juhuks paneb ta kolm. Neljas ei suuda oma kohvrit kuidagi mudasele ja märjale bussipõrandale panna ja tõstab raske sumadani endale lõpuks sülle. Kohalikud vaatavad turiste kui haruldasi ahve, kes on kaugelt džunglist loomaaeda toodud. Täispuhutud kaelapadi tekitab elavat arutelu.
Lõpuks
