läks ta isa hulluks. Tormates ühest toast teise, katkudes oma juukseid ja tagudes pead vastu seina, teatas ta kategooriliselt, et kui tema poeg läheb sellist ala õppima, siis tal ei ole enam poega.
„Mis järgmiseks? Jood alkoholi? Magad naistega? Sööd sealiha?” nõudis ta sügavalt usklik isa.
Manoj’i ema ja õde nutsid hüsteeriliselt ning palusid põlvili, et Manoj ümber mõtleks. Manoj mõtleski ümber, kuid ta süda ei taha sellega siiani leppida. Mil iganes avaneb võimalus, jätab Manoj oma hästi tasustatud töö Delhis ja tormab pildistama.
Kui me uuesti laadale jõuame, sajab paduvihma. Vaesed kohalikud ei tea, mida teha või kuhu peituda. Tekkidesse ja kilekottidesse mässituina seisavad nad kui õnnetusehunnikud varju all ja ootavad vihma lõppemist. Nii mõnigi teatab mulle, et see on kliima soojenemisest: Põhja-India on sel aastal üldse väga vihmane olnud.
Me läheme Manoj’iga süüa otsima. Istume esimesse kilekottidest ja puust püstitatud toidukohta. Süüa on palju, kuid mulle mitte midagi. Kuna vesi on püha, siis kasutakse toiduvalmistamisel enamasti piima ja ghee’d. Bhujia on krõbe jahust ja vürtsidest suupiste. Piprane. Pyaaj Kachori on võis praetud sõõrik. Piprane. Kadhi on jogurtikaste, mida süüakse riisiga. Piprane. Kuulus Radžastani dal-baati-churma koosneb kolmest osast. Esimene on tavaline dal ehk läätsesupp. Piprane. Baati’d on ümmargused jahust tehtud pallid, mis küpsetatakse tules, ja churma on jahupallid, mis on veeretatud suhkrus ja ghee’s.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
