Kahjuks ma vaid süvendan oma tööga Ali veendumusi – neli päeva on möödas ja ma olen oma uurimistööringiga alguses tagasi, hoides käes paberitükki Anil Divedi telefoninumbriga. Ali naerab seda kuuldes, kuid muutub silmapilkselt tõsiseks, kui küsin talt laenuks tema mootorratast. See seisab nagunii niisama tänaval ja kogub tolmu ja mina ei taha raha rikša peale enam kulutada. Ali kuuleb esimest korda, et naised üldse oskavad mootorrattaga sõita. Ta ei taha kuidagi oma ratta võtmeid minule anda.
„Mida sa õigupoolest otsid?” tahab teada Barfi, Ali parim sõber ja vihaseim rivaal.
„Pruugib Barfil vaid naeratada ja kõik sitarattad jooksevad tema rikša peale,” kurdab Ali.
Barfit vaadates tuleb mul endal iga kord naeratus näole. Esiteks on tal endal päevad läbi suu kõrvuni, teiseks tähistab ta nimi ühte Indias tuntud siirupist magustoitu. Barfi irvitab Ali jutu peale ja näitab oma beetlimahlast plekilisi hambaid.
„Ma tahtsin intervjueerida mõnda lapstöölist,” seletan meestele.
„Selle jaoks pole mootorratast küll vaja,” ütleb Ali ja libistab võidurõõmsalt ratta võtmed enda taskusse. „Terve Jaipur on lapstöölisi täis.”
Istume ühel tänavanurgal asuvas chai-putkas. Chai-putka omanik on suurekasvuline ja laiaõlgne moslem, kes kannab maani valget rüüd ja väikest valget peakatet. Omaniku juures töötab kõhetu väike poiss, kes paljajalu tassib suurt chai- kannu, korjab kokku musti klaase ja peseb putka taga ämbris nõusid. Poiss ei ole silma järgi hinnates kindlasti vanem kui kaksteist, kuid alles eile väitis moslemist chai wallah mulle, et poiss on kaheksateist täis.
„Ajab habet, abiellub ning saab varsti endale ise lapsed.” Chai wallah kliendid noogutasid mehe jutule innukalt kaasa. Äkki kutsutakse ka neid pulma.
Saanud kuulda minu soovist, hüppab Ali püsti ja vaatab otsivalt ringi. Augulise pluusiga paljasjalgne poiss valab just uutele klientidele topsi chai’d, kui Ali talt turjast kinni haarab, õhku tõstab ja ilma igasuguse sissejuhatuseta minu juurde tassib.
„Siin on üks lapstööline. Kuhu ma ta panen, et sa hea pildi saaks?”
Poiss tõmbab pea õlgade vahele, siputab õhus oma jalgu ja põrnitseb meid kõiki altkulmu. Chai-putka omanik on tee tegemise pooleli jätnud ning ka kliendid vaatavad mulle ootusärevalt otsa. Ei, ei. Proovin Alile selgeks teha, et niimoodi ma asju ei aja. „Lase poiss lahti.”
Ali kehitab õlgu, paneb poisi maha, too on silmapilk hiljem kadunud uudistava rahva sekka. Chai wallah ajab meid minema. Pressime end sajatades Ali rikšasse. Sadakond meetrit eemal ronime masinast uuesti välja ja istume teise chaiputka ette. Moslemist chai wallah näitab meile eemalt rusikat, mispeale me vaid õlgu kehitame. Ega chai wallah’id maailmas otsas pole.
Ali on elanud Jaipuris kõik oma elu 32 aastat. Veel praegugi elab ta koos ema ja nelja vennaga pisikeses kolmetoalises majahütis Jaipuri rongijaama lähistel. Rikšaga sõitma õpetas teda isa juba üpris noorelt.
„Indias ja eriti Põhja-Indias ongi rikšaäri moslemite pärusmaa,” seletab mulle Ali. Ali oli kaksteist, kui ta koolist ära tuli. Pärast viit aastat kohalikus algkoolis ei oska ta ikka õieti lugeda ega kirjutada.
„Enamik ajast ei ilmunud meie õpetaja üldse tundidesse, või kui ta tuli, siis pidime tema kodus potte ja panne pesema,” räägib Ali muretult. Ei tema ega ta kolm venda hooli eriti haridusest. Nad ei näe sellel tulevikku.
Nii Ali kui ka Barfi kiidavad oma rikšajuhi ametit. „Sa ei tea kunagi, mis homne päev toob.” Ali räägib mulle oma elu kõige õnnelikumast päevast. Kolm aastat tagasi oli Ali ühel tavalisel pärastlõunal sõitnud mööda Jaipuri, kui üks nooremapoolne Hispaaniast pärit härrasmees ta kinni pidas ja küsis, kust saaks osta suveniire. Ali viis ta ühte komisjonipoodi. Hispaanlane oli aga kokkuostja ning ta ostis kaupa kaks suurt merekonteinerit, koguväärtuses üle miljoni ruupia. Indias on rikšajuhtide, kaupluste ja hotellide omanikel ranged kokkulepped preemiarahade osas, mida rikšajuhid, giidid ja muud kaubitsejad teenivad, kui nad potentsiaalseid kliente toovad. Pärast ostu kutsus hispaanlane Ali poodi ja nõudis kõigi töötajate juuresolekul Ali preemiaraha.
„Hispaanlane oli tark. Ta teadis, et kui ta lahkub, siis poeomanik annab mulle paarsada sitast ruupiat ja saadab mu põrgu,” seletas Ali. Preemiaraha oli 40 000 ruupiat.
„Ma polnud kunagi sellist summat käes hoidnud. Ma keeldusin seda vastu võtmast, sest kartsin, et ma kaotan selle ära või mõni poeomaniku sõber röövib mind paljaks.” Noor hispaanlane sõitis rikšaga Ali koju ja andis raha isiklikult Ali emale üle. Ali ema nuttis rõõmust.
Rikšajuhtide elu, nagu selgub meeste jutust, on üpris sündmusterohke. Igasuguseid hulle turiste tuleb sõiduta. Kõige ettevaatlikum tuleb olla üksikute valgete naistega, kunagi ei tea, mida nad mõtlevad. Barfi teab rääkida ühes hullust Itaalia naisest, kes tuli Indiasse matkama. See oli aeg, kui Barfi töötas veel põhjas, Himaalaja jalamil. Itaallanna tellinud endale giidi ja pakikandja, „täisteenus”, nagu reisifirma seda reklaamis, ja kõik kolm asunud mitmenädalasele reisile. Esimene ja teine päev möödunud vahejuhtumiteta, kuid kolmandal päeval pärast pikka matka tuli itaallanna giidi ja pakikandja tuppa ja nõudis reklaamitud täisteenust.
„Mõlemad, nii giid kui ka pakikandja, jäid, mokk töllakil, naisele otsa vaatama. Nad olid 3500 meetri kõrgusel, kõndinud just kaheksa tundi, giid oli abielus, pakikandjal pikast päevast hing niidiga kaelas.” Giidi ja pakikandja vahel käinud vihane arutelu, kes siis lõpuks on täisteenuse eest vastutav. „Lõpuks maksis giid pakikandjale, et too läheks ja kurjale itaallannale, kuidas nüüd daami juures öelda…” mehed kihistavad häbelikult, „…meelehead valmistaks.” Järgneb naer.
„Mina poleks isiklikult küll niimoodi giidi ja pakikandja asemel pirtsutanud,” ütleb üks meie vestlust pealt kuulanud rikšajuht ja nii Ali kui Barfi vangutavad jaatavalt pead.
„Miks ainult vähestel rikšajuhtidel on tüdruksõbrad?” mõtlen ma valjult.
„Ma tõesti tahaksin leida endale ühte toredat India tüdruksõpra, kuid India tüdruksõber ei taha endale rikšajuhist kallimat,” on Ali õnnetu. India tüdruk muretseb, mida ta perekond ütleb, mida naabrid arvavad, miks mehel pole autot. India ühiskond kohtleb füüsilise töö tegijaid äärmiselt üleolevalt.
„Muidugi võiks olukord veel hullem olla,” segab naeratav Barfi vahele. „Sa võiksid olla rattarikša juht.” Kõik kolm on sellega nõus, see oleks tõesti väga jube.
Radžastani osariik sõltub vihmast. Mussoon algab Indias mai teisel poolel. Vihmasabinad algavad lõunast, rikkalikust ja rohelisest Kerala osariigist, ja liiguvad aeglaselt põhja poole. Kui kõik läheb hästi, jõuavad vihmad Radžastani kuue nädalaga. Kerala osariik saab aastas 3000 mm vihmavett, kolmkümmend korda rohkem kui Radžastan, kus mussooni tähistatakse kui festivali. Kui sajab, elab rahvas külluses, kui kuivab, siis inimesed surevad. Nii mõnigi kuulus poeet nagu Rudyard Kipling ja Rabindranath Tagore on kirjutanud vihmale ülistuslaule. Kuid isegi tänapäeval on Indias kohti, kus inimesed kõnnivad enam kui kümme kilomeetrit, et saada ämbritäis puhast joogivett.
Oma viiendal päeval Jaipuris kohtan juhuslikult ühte imelikku naist. Istun parasjagu Jaipuri alati suletud turismibüroo ees trepil. Väike mangopuu annab tänuväärset varju keskpäevase lõõskava päikese eest. Silm hakkab kinni vajuma…
„Mis te jõllitate teda?” käratab kile naisehääl mu kõrval, nii et ma ehmatusest võpatan. „Kas
