kell kaks on otsus langetatud. Puja kolib tagasi isa juurde Luknow’sse. Nagu nõiaväel on ta kael paranenud ja ta keksib õnnelikult toast tuppa, helistab kolijatele ja pakkijatele, kes pole veoautoga õieti veel tagasi Lucknow’ssegi jõudnud, ning tirib veel lahti võtmata kaste ühest ruumist teise. Puja suutis Delhis elada kaheksa pikka päeva.
Järgmisel päeval löön lehe lahti ja hakkan kuulutusi otsima. Paari tunni pärast olen meeleheitel. Paistab, et 13 miljoni elanikuga Delhis polegi ühtegi vaba tuba.
Siiski, ühe hindu daami suudan ma kätte saada. Jah, tal on korter. Palju maksab? 20 000 ruupiat kuus.
„Mis mõttes on liiga kallis? See on neljatoaline korter.”
„Aga ma olen ainult üks inimene. Mida ma nelja toaga peale hakkan?”
„Noh, te võiksite loomulikult korterit jagada ka praeguse üürnikuga… kes on keskealine mees.”
Järgneb pingeline vaikus. Mõtlen. Mul on sellest keskealisest mehest ükskõik ja ma võiksin vabalt neljatoalist korterit temaga jagada. Oma toa uksele saab ju lõppude lõpuks riivi panna. Aga ma tean, et sel hetkel, kui ma „jah” ütlen, jookseb daam sari välkudes tänavale ja karjub: „Noh, mis ma ütlesin. Kõik valged naised on litsid.” Kuigi valgete naiste maine on Indias juba ammu mutta trambitud, annan endast parima, et säilitada seda piskutki, mis veel alles, ja pressin läbi hammaste:
„Ei, tänan. Ma ei soovi võõra mehega korterit jagada.”
Kui ma aknast välja vaataksin, näeksin väikest helendust Delhi maja kohal, kus see vana daam oma telefoniga pesitseb.
„Noh, selge see,” vabandab ta kohe. „Ma arvasin kohe, et ei sobi. Ma niisama, jutujätkuks.”
„Arvasid sa jah, vana ahne põrsas,” mõtlen kibestunult ja lappan kuulutusi edasi.
Kui kontor kuuleb, et ma kavatsen Ghaziabadist Delhisse18 kolida, lähevad kõik hirmus ärevaks ja püüvad mind ümber veenda. Noidas ja Ghaziabadis on ju veel nii palju avastada. Kas ma Neha munavabrikus ikka olen käinud, tahab teada Vikram Solaki, meie ajakirja üks fotograafe. Vikram ise elab otse munavabriku taga ja on mulle munavabrikust rääkinud mitu nädalat. Kui tuul puhub sealt suunast, on terve Ghaziabad täis halvaks läinud munahaisu. Aga Delhi on nii ohtlik, muretseb Professor, unustades sujuvalt statistika, mis alles paar päeva tagasi avaldati Ghaziabadi, Delhi mõrvapealinna kohta. Numbrid olid õõvastavad.
Kolleegid on aga tõsiselt kurvad. Nüüd, kus ma linna südamesse kolin, ei saaks nad mulle enam kahjuks külla tulla, sest Delhi liiklus on lihtsalt nii kurnav ja kohutav. Kes leiaks selle aja? Filmikriitik oli veel eriti pahane, sest plaanis mind laupäeval enda poole õhtusöögile kutsuda. Nüüd on mul Delhisse kolimise üle kohe iseäranis hea meel, sest Ira mürgituskatse on mul veel selgelt meeles. Tuletan oma kolleegidele meelde, et meie kontor Noida sektoris 12 C on vaatamata oma hubasusele ainult kontor ning mul on vaja lisaks chai joomisele ka elada. Tegelikult tunnen lausa vabastavat joovastust. Mis mind kõige rohkem segadusse ajab, on fakt, et kui välja arvata mister Guru Noidas, Vikram Ghaziabadis ning koristajad ja valvurid, kes magavad mattidel India Pühapäeva kontori sööklas, elab terve ülejäänud kontori 398 inimest Delhis.
Kõige tüütum kogu pundist on mister Guru ise.
„Kuidas sa Delhis üksi hakkama saad? Sa pead siis iga päev metroo ja rikšaga tööle tulema.” Tuletan mister Gurule meelde ta enda sõnu, et ma ei pea iga päev kontoris olema. Kui ma nüüd päris täpselt meenutan, oli see just mister Guru, kes hüüdis alles paar päeva tagasi: „Niisiis: vesi. Niisiis: veepuudus. Lapstöölised Radžastanis. Mine, avasta Indiat. Mis sa siin kontoris passid?”
Mister Gurule tema sõnad muidugi ei meenu.
„Aga kuidas sa rikša peale saad?” pärib ta.
„Mismoodi kuidas saan?”
„Nad röövivad sult kümme nahka,” hädaldab mister Guru, kellele on palgatud kaks isiklikku autojuhti ning kes pole ilmselt viimased kakskümmend aastat rikšaga sõitnud.
Tuletan mister Gurule meelde, kuidas ta alles hiljuti oli Pujaga riielnud, sest too ei oska rikšajuhtidega kaubelda ja maksab pidevalt meie sõidu eest liiga palju. „Issand halasta,” pasundas ta tookord üle terve kontori. „Sa oled ise veel indialane. Välismaalane tuleb siia ja teab täpselt, palju maksab transport metrooni, palju koju. Õpi võõralt.”
Mister Gurule ei meenu ka see vestlus.
„Aga sa kolid ju mehe juurde,” toob ta lõpus kaardipakist välja oma ässa. Tal on õigus. Pärast päevade pikkust edutut korteriotsimist olid mu nõudmised kahanenud… nullini. Sain aru, et kõik, mida ma eluks vajan, on üks madrats tumepunaste seintega katkise ventilatsiooniga toanurgas, mille akent katab metallist võre. Mu uus korterikaaslane on mees nimega Sunny Desai. Mister Guru teab seda kõike ja ma tuletan talle meelde meie viimast koosolekut, kus Mrida oli kurtnud oma täditütre lõtvade elukommete üle. Nimelt oli tüdruk üksinda metrooga turule sõitnud. Seda kuuldes hüüdis mister Guru: „Issand, halasta! Millal me ükskord Euroopasse jõuame? Laske lastel elada.” Nüüd aga tahab mister Guru mind ketiga India Pühapäevas kontori seina külge aheldada.
Mister Guru püüab kogu hingest eelpool mainitud vestlusi meenutada, kuid mida pole olnud, seda pole olnud.
Minu uus korterikaaslane Sunny on mees, kes kannab kahte maski. On mask, mida ta kannab kodus olles, ning on mask, mille ta paneb ette kodunt väljudes. „Delhis elades pead ju kogu aeg mõtlema oma mainele,” ütleb ta mulle Malvya Nagari metroo peatusesse vastu tulles. „See on nii väsitav.” Sunny auto on ajutiselt katki ning ta on sunnitud kasutama ühistransporti. Just sunnitud, sest vabatahtlikult ei astuks ta eales ühtegi haisvasse õlipurki, mis venib läbi Delhi liikluse aeglasemalt kui pühvlivanker. Sunny pole Delhis elatud viie aasta jooksul kordagi bussi kasutanud. Krimpsus ilmega aitab ta mu kotti bussi kanda. Tema krokodillinahast kallid töökingad on lehmasitast ära rikutud. Ta loodab, et keegi tema kontorist teda ei näe.
Teismeline bussipoiss ripub lahtisel uksel ning tõstab ühe liigutusega minu seljakoti juhi jalge juurde.
„Selectwalkmall, selectwalkmall!” hüüab ta üle tunglevate peade. „Piletid! Piletid! Piletid! Kas sa oled pileti ostnud?” Poiss tõmbab Sunnyt varrukast. Ühe silmaga ümbrust jälgides ja end minu taha peites tuhnib Sunny taskutes. Ta ei leia peenraha. Ta ei tea, kui palju bussipilet maksab. Piletikontrolör on ta parima tööülikonna varruka ära määrinud. Ta ei suuda bussi istmele istuda, sest see on tolmune. Tal käib pea ringi.
Kell on juba kümme hommikul ja Sunny peaks tund aega tagasi tööl olema, kuid selle asemel kõnnib ta läbi tänavarägastiku koos minuga korteri poole. On äsja tibutanud, väiksed loigud on tänavatel ja minu juuksed on niisked. Sunny juuksed peavad vist vett, sest on tihedalt õliga üle pea kammitud. Parim tööülikond hakkab talle keskkohast natukene kitsaks jääma. Kuidas India Eliit kohalike meeste kõhtude kohta ütleski, „alati rase, kuid mitte kunagi ei sünnita”.
Kui tulin nädal tagasi ühel hilisõhtul Saketi linnaosasse korterit vaatama, meeldis see kant mulle kohe. Aastakümneid tagasi oli Saket küla keset pimedust, kuni tuli Delhi ja ta endale nõudis. Peatänav Press Enclav Marg on lai puudeallee. Select City Walk Mall nimeline ostukeskus domineerib üle terve kvartali. Üle tee ostukeskusest kaod ühe hetkega tänavarägastikku. Jätad maha suured teed ja parkimisplatsid, nende asemele tulevad kitsad tänavad
Noida ja Ghaziabad olid vanasti külad, nüüd on nad muutunud sisuliselt Delhi äärelinnaks.
