nii ilus paar. Eks ole, preili?” – „Härra Mehta, see on Bollywood, kus kõik lõpud on õnnelikud,” kostab igavlev hääl Puja toast. – „Ei me tea siin midagi,” pobiseb härra Mehta pahaselt, toksib näpuga meelekohta, näitab Puja ukse peale ja kaob. Aga tagasi rõdule. „Mis te sinna paremale passite? Seal on ju korterikompleks Oaas kõrgete majade vahel.” Mister Mehta kummardub energiliselt üle rõdu serva ja vehib käega. Tema pealagi peegeldab keskpäevast päikest.
„Vaat see seal on Neha munakeskus. Selle taga? Jälle ei tea. See on Sai toidupakkimine. Loob siin päris palju töökohti.” Ta võtab oma prillid ja hakkab neid suure pruuni taskurätikuga puhastama. „Jah, ega selline infrastruktuur kasva üleöö.” Ta tupsutab mehaaniliselt pealael helendavat lagendikku.
Enne äraminekut nõuab mister Mehta veel korteriuksel, et ma ei laseks end mõjutada Ghaziabadi, kuidas nüüd öelda, kahtlasest mainest ning väänab minult välja lubaduse kindlasti külastada ka Devendra jäävabrikut.
„Hea on elada kohas, kus sünnib midagi. Eh?” on mister Mehta viimased sõnad ja ta vaarub ähkides ümber nurga.
Muidugi on Ghaziabadi mainet raske unustada. Kui Noida on Delhi sündmuste koht, siis Ghaziabadi kutsutakse Delhi vaeseks sugulaseks. Kuid ta on sugulane, keda keegi endale külla ei kutsu. Siin müüakse ja toodetakse kõige rohkem illegaalseid relvi. See on koht, kus vägistatakse keskmiselt kolm naist päevas. Ghaziabadis on ka kõige rohkem probleeme jõukude kuritegevusega. Ei möödu päeva, kus kedagi poleks kuskil maha lastud või surnuks pussitatud. Tavalised Ghaziabadi elanikud elavad pidevas hirmus. Nad ei julge seista bussipeatuses, nad ei julge sõita rikšaga, nad ei julge oodata autos punase fooritule taga. Isegi Ghaziabadi lehmad näevad kurjakuulutavad välja. Kuna politsei on korrumpeerunud ega viibi kunagi seal, kus vaja, on hirmunud elanikud oma perekondade kaitseks hakanud relvi hankima. Ainüksi eelmisel aastal registreeriti Ghaziabadis 13 000 relvaluba.
Igaks juhuks ma seda kõike Pujale ei räägi.
Pärast esimest töönädalat on Puja stressis. Ta ei meeldi kontoriinimestele, talle ei meeldi kontoritöö ega – atmosfäär, ta vihkab Delhit ja India kuritöö pealinna Ghaziabadi ning kuigi ta ei julge seda valju häälega välja öelda, vihkab ta ka mister Gurut. Kõige rohkem aga vihkab Puja tegevusetust, mis India kontorit iseloomustab. Terve nädala jooksul anti talle toimetada vaid üks artikkel. Ülejäänud aja joob ta teed ja liugleb rahutult ühest kontori otsast teise.
„Ma ei saa aru, miks mind siia üldse transporditi, kui neil juba töötab viis toimetajat? Soovin õnne, igaüks meist saab teha nädalas viis tundi tööd,” ironiseerib ta fuajees.
„Ma saan sellest teejoomisest varsti permanentse põiepõletiku. Mulle isegi ei meeldi tee,” kurdab ta boyfriend’ile õhtul telefonis.
„Palun viige mind surema igavusse,” teatab ta hommikul rikšajuhile. „Ja ma ei kavatse selle eest maksta rohkem kui 50 ruupiat.”
Õhtuti pärast unetabletti langeb ta kui murtud puu voodisse, nagu oleks terve pika päeva kive tassinud, mitte istunud jahedas kontoris, rääkinud inimestega ja joonud chai’d.
Õige varsti olen ma nakatunud samasse haigusesse. Ma veedan letargilisi tunde meie Ghaziabadi korteris või Noidas kontoris, kusjuures mõlemad on võrdselt kasutud tegevused. Mul on vaja olla kasulik.
„Arutame siis, milleks sa kasulik oled,” ütleb mister Guru oma kabinetis tooliga kiikudes. „Milleks sa kasulik oled?”
„Ma saatsin teile oma portfoolio. Ma loodan, et te ikka vaatasite minu fotosid?” Ma ei saa sinna midagi parata, et pärast kahte nädalat tühjalt jõlkumist on mu hääl süüdistav.
„Portfoolio, portfoolio.” Mister Guru uurib oma töökabineti lage ja keerutab mõtlikult India Pühapäevas logoga pastakat sõrmede vahel. Minutid tiksuvad. Vaatan küsivalt Pujale otsa, kes ainult kehitab õlgu ja mudib oma kaela – see, nagu ta kurtnud on, hakkas talle ootamatult valu tegema päev pärast Delhisse kolimist.
Järsku mister Guru ärkab, ajab end toolis tikksirgeks ja vaatab mulle selge pilguga otsa. „Unustame sinu portfoolio.” Ta hüppab toolilt püsti ja hakkab energiliselt mööda tuba sammuma.
„Niisiis: Kashmir. Niisiis: Orissa hõimud. Naiste õigused. Valge naine, reisimas läbi India konfliktipesade.” Lähimad töölised on oma ülesanded hetkel unarusse jätnud ning jälgivad oma klaasist kabinetis edasi-tagasi tammuvat ja vaimustunult midagi seletavat mister Gurut.
„Jah, nüüd ma saan aru,” jätkab ta. „Ja teine võiks siis olla üks meie kirjutajatest. Anil äkki? Ah, temal sündis ju uus väljaanne. Aga Omar? Temal pole muidugi haige isaga kerge hetkel…” Mõtlikult jälgib mister Guru läbi klaasseina oma neljasadat töölist. „Aga äkki ma ise teeksin selle triki ära?”
Ma olen alati arvanud, et mister Guru on ühe triki hobune, kuid igaks juhuks ma talle seda ei ütle. Olen hoopis vait.
„Kõik on selge. Kõik on selge. Detailidega tegeleme hiljem.” Mister Guru hüppab tagasi oma tooli. „Ülesanne Eeva Kaunale: kirjutada raamat. 300 lehekülge või umbes nii, teemal: India ja konfliktid selles. Või midagi niisugust. Homme pärastlõunaks ootan ma raamatu sissejuhatust ning kokkuvõtet oma laual. Oota,” tuleb mister Gurule äkki meelde. „Mul on homme hambaarst. Ülehomme hiljemalt…”
„Siis on ju pühapäev,” segab Puja kähku vahele.
„Siis on ju pühapäev,” kordab mister Guru. „Igatahes järgmine nädal millalgi olgu raamatu sissejuhatus ja kokkuvõte minu laual. Detailidega tegeleme hiljem.”
„Aga mister…” Puja üritab midagi öelda, kuid mister Guru paneb sõrme suule.
„Ahhaa. Niharika?” uksel seisab mister Guru sekretär. „On nad kohal?”
„Jah, sir. Kas kutsun esimese sisse?”
„Palun, palun,” vehib mister Guru suuremeelselt käega ja heidab meie poole selgituse: „Meil on tööintervjuud käimas. Meeskonda on hädasti lisakäsi vaja. Töö kasvab üle pea.” Puja maigutab selle uudise peale suud nagu kala kuival.
Kui klaaskabiinist välja kõnnime, oleme Pujaga mõlemad nõutud.
Meie uued töökaaslased on meie hämmingu üle hämmingus. Indias kord juba käivad asjad nii, et produktiivsus pole eriti tähtis, seletab meie kolleeg, hüüdnimega India Eliit, ja soovitab mul raamatu idee silmapilkselt unustada.
„Mister Guru ei mäletagi teie jutuajamist enam,” seletab ta esmaspäeval mulle kontoris.
India Eliit ei ole kamminud ega lõiganud oma juukseid kaheksa aastat. Tema nägu on raamitud hallimustasegusest pikast habemest ja õlgadeni ulatuvast sorgus soengust. Mister Guru iseloomustas India Eliiti: „staažikas ajakirjanik, kellel on tõsised probleemid alkoholiga”. Kui ta ei kirjuta parasjagu oma raamatut, ei räägi Venemaa ja India poliitikast, Prantsuse presidendist või Lähis-Ida konfliktist, unistab India Eliit mitmesugustest alkohoolsetest jookidest, mida ta parasjagu nautida tahaks.
„Käisin täna hommikul Vene saatkonnas. Kujutad ette, kell üheksa hommikul ja Aleksei on juba purjakil,” jutustab ta. „Pakkus mulle ka viina. Ma ütlesin, et mis sa paljast viinast jood, pane ikka mangomahla või tomatimahla sisse või vähemalt pressitud sidrunitki. Eh. Eh. Eee…” Juba mõte joomisest paneb India Eliidi elavnema. Ta vaatab läbi aknaklaasi kuumavat päikest. „Ah, kuidas tahaks praegu ühte viskit jääkuubikutega.”
