teeb ettepaneku alustada ilma temata, niikuinii teavad kõik töötajad, et toimetus funktsioneerib kõige paremini ilma mister Guruta. Puja ettepanek hajub häältesuminasse.
„See see on, kui inimesel puuduvad põhimõtted,” lausub Filmikriitik Eliidi jutu peale – pealtnäha seosetult, kuid põhimõttekindlal toonil. Filmikriitikul on palju põhimõtteid. Meie esimesel kohtumisel teatas ta valju häälega, et tema, India filmikriitik, ei käi põhimõtte pärast vaatamas mitte ühtegi Ameerikas toodetud filmi. Teda ei huvita, et Hollywood toodab sadu, võib olla isegi tuhandeid filme aastas, sest olemas on Bollywood ja Euroopa. „Euroopa pole mõistagi Bollywood, kuid te vähemalt üritate,” on Filmikriitik suuremeelne.
India Pühapäevas kontoris leidub ka teisi põhimõttega inimesi. Poliitajakirjanik hüüdnimega Professor kannab alati Oxfordi õppejõududele iseloomulikku nahksete küünarnukkidega tviidülikonda, trimmitud halli habet ja elegantseid nullklaasidega prille. Kui ta kuuleb, et hakkan kirjutama raamatut „midagi konfliktidest ja midagi Indiast”, norsatab ta pahaselt. Ka Professoril on üks käsikiri pooleli.
„Ei, ei, ei. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Sina kirjuta raamat sellest, miks Nõukogude Liit kokku varises.”
„Aga ma ei tea sellest teemast midagi.”
„Ja mida tead sa Indiast või siinsetest konfliktidest? Ei, ei, ei. India konfliktidest ei tohiks üldse mitte kirjutadagi, sest India on teel üles. Paari aasta pärast on Delhi nagu New York. Kas sa kirjutaksid raamatu „Konfliktid New Yorgis”?”
„Kui veel üks ennasttäis inimene ütleb, et India on järgmine New York, siis annan talle vastu molu,” jaurab meie dialoogi pealt kuulanud India Eliit. Professor ignoreerib Eliiti ja räägib edasi.
„Mitte keegi meist pole maailma saadetud tühjade pihkudega. Meie, indialased oleme targad, kuid mitte eriti töökad.
Hiinlased on töökad, kuid lollid. Eurooplased ei tee tööd ega ole targad, kuid on innovaatilised.” Professor vaatab unistava pilguga kaugusesse. „Ma soovin, et ma elaksin sellises maailmas, kus kõik teeksid just seda, milleks nad on loodud. Kus kõik oleks tasuta, kus me üksteist armastaksime ning austaksime. Kuidas sa sellist maailma nimetaksid?”
„Utoopia,” sosistab India Eliit ja kõkutab naerda.
Seepeale jõuab mister Guru arsti juurest tagasi. Vererõhk olevat olnud kõrge, kopsudes kahises, eesnäärme probleemidest me juba teadsime, lisaks on tal unehäired. Arst oli talle välja kirjutanud kaheksa rohtu, mis mister Guru demonstratiivselt koosoleku ees väikesest kilekotist pihku kallab ja üksteise järel alla neelab. Siis algab koosolek. Täna on päevakorras kaks artiklit. Ühe, kindlasti trükki mineva, on kirjutanud Arivoli Chaturvedi isiklikult. Jõuline lugu räägib sellest, miks president Obama on Indiale kasutu ja kuidas India valitsus peaks Ameerika mõju oma siseasjades vähendama.
Kui selle artikli kohta pole isegi India Eliidil või Professoril midagi tarka öelda, siis teine artikkel tekitab koosolekuruumi palju elevust. Eelmisel kuul oli India Pühapäevas läbi viinud küsitluse, kes on kõige populaarsem jumal Indias. Riigis, kus üle 50 miljoni inimese kulutab aastas religioonile rohkem kui arstiabile ja haridusele kokku, on usk alati päevakorras.
„Ohhoo. See on kindlasti Hanuman,” pakub online-osakonna juhataja mister Gill ehk Never Online. Selle hüüdnime on ta välja teeninud asjaoluga, et meie ajakirja internetiversiooni pole vaatamata mister Gilli ponnistustele kolme ja poole kuuga veel käima saadud.
„Vale puha,” muigab mister Guru. „Hanuman on kolmas.”
„Nii kaugel,” pobiseb Never Online pettunult ning vaatab kahetsusega töökaaslaste seas ringi.
„Lakshmi,” hüüab tagapoolt erikorrespondent Anil.
„Pole õige. Tema on alles kuues.” Koosolekulised nuputavad edasi.
„Polegi pakkumisi?” Mister Guru on üllatunud. „Indias on üle 36 000 jumala ja teil pole kohe kedagi pakkuda? Ega siis midagi. Võitja on Šiva.”
Kontorit täidab imestuskahin. Kas tõesti deemonjumal Šiva?
„Üllatus? Kellele on, kellele mitte. Rama oli näiteks viies ja Sai Baba, vana kaval rebane, alles üheksas. Kes tahab sellest artiklit kirjutada?” küsib mister Guru ning vaatab ootusärevalt paremale ja vasemale poole. Mister Guru paremal käel seisab kirjutusbloki ja pastakaga Mridu Kaur ehk Parem Käsi, vasemal küljel aga samuti kirjutusbloki ja pastakaga Niharika Verma ehk Organisaator. Kui Mridu kannab tööl peenelt tikitud sarisid, kõrgeid kontsi ja temast lausa õhkub naiselikkust, siis kareda häälega Niharika on kui kubjas ja staabiohvitser ning alati riietunud musta pükskostüümi. Asja teeb hulluks see, et mõlemad daamid teevad ühesugust tööd: varustavad mister Guru informatsiooniga, kannavad ette kontori keelepeksu ning organiseerivad mister Guru päeva. Nende pideva rivaalitsemise tõttu on kogu kontor jagatud kahte leeri. Mister Guru küsimuse peale ärkavad Mridu ja Niharika üheskoos unest. Õhus on tunda vere maitset, kuid leebe olekuga Anil aimab ohtu ja on kiirem.
„Mister Guru, ma ise kirjutan selle artikli. Milleks naisi tüüdata?”
Alles nädal varem oli Anil mulle söögiputka taga sosistades rääkinud oma suurimast hirmust, et ühel heal päeval tapavad need kaks hullu naist teineteist ära. „Ma vaid loodan, et ma sellel päeval kontoris ei ole.” Kui ma hiljem sellest kahekõnest aga Filmikriitikule rääkisin, oli too skeptiline. Selgub, et Anilil on diagnoositud skisofreenia ning ta pidavat igal pool surma ja ohtu nägema. Paar aastat tagasi olevat Anil lausa mitu kuud kodus luku taga istunud ja oodanud maailmalõppu.
„Ohhoo. Milline džentelmenlikkus. Eeva, kas Euroopas on sellist suuremeelsust veel olemas?” naerab mister Guru Anili ettepaneku peale. Tema ükskõiksus oma kontoris valitseva rivaalitsemise suhtes hämmastab mind.
„Miks ta ometi ühte nendest naistest lahti ei lase või mujale ei paiguta?” küsin koosoleku lõppedes Professorilt.
„Ja kumma käe sina ära lõikaksid: oma parema või vasema?” küsib Professor vastu.
Ainuke, kes kontori draamadest ja aruteludest osa ei võta, on Puja. Ta istub morni näoga mister Guru lähedal ja vaatab tuimalt aknast välja, nagu ei huvitaks teda maailmas miski. Kui ma hiljem tema käest küsin, millist jumalat tema kummardab ja millises templis käib, vastab Puja:
„Mina käin tööl.” Ja parandab ennast kohe: „Mina käisin tööl. Nüüd pean hakkama vist, jah, templit külastama, et kuidagi päeva õhtusse veeretada.”
Kell kaheksa õhtul kaob elekter. Ghaziabadis võib selle järgi juba kella õigeks seadma hakata. Igal õhtul samal ajal. Puja marsib vihaselt mööda korterit, helistab majahoidjale, oma isale Lucknow’s ja boyfriend’ile Mumbais. Kuid ka äsja kuldmedali võitnud Šiva ise ei suuda Delhi elektriprobleemi lahendada. Ainus võimalus on rentida generaator, ütleb majahoidja mister Mehta muigega. „Väga hea hind daamidele. Vaid 5000 ruupiat kuu.” Puja on endast väljas – soojakotti, mis võiks ta krooniliseks muutuvat kaelavalu leevendada, ei saa sisse lülitada. Igatahes Lucknow’s pole sellist jama kunagi olnud, ütleb ta vihaselt ja kaob ust paugutades oma tuppa.
On dussehra14. Meie majahoidja, mister Mehta ärgitusel lähen koos tema ja ta perekonnaga Ghaziabadi staadionile, kus toimub mister Mehta sõnade järgi „India kõige suurejoonelisem dussehra tähistamine”. Vaid suure vaevaga pressin end mister Mehta Suzuki Mariati tagaistmele, mister Mehta kahe tütre, ämma, tädipoja ja tädipoja
