Teisele poole on püstitatud lõbustuspark, mille krooniks on kõrge vaateratas. Ratas on inimestest tühi. „40 ruupiat ei ole lihtsalt tuulde viskamiseks,” pahandab mister Mehta.
Samal ajal, kui mina näitemängust pilte teen, tutvustab mister Mehta mind juuresolijatele kui ajakirjaniku BBCst.
„Aga mister Mehta, ma ei ole BBCst,” seletan talle.
„CNN?” Raputan pead.
„Reuters? Issand halasta, kust siis?”
„India Pühapäevas.”
„On see kohalik väljaanne? Väga halb,” ohkab ta minu peanoogutuse peale ja tupsutab ärevalt oma pealage.
Näitemäng, mis enne meie saabumist oli kestnud juba kaks ja pool tundi, mõjub sündmusrohkelt, kuid segaselt. Jumal Rama võitleb deemon Ravanaga eepilises lõpulahingus. Hanuman ja teised jumalad ilmuvad aeg-ajalt lavale, vehivad kätega ja kallistavad üksteist. Korralduskomitee liikmed, erkrohelised pabertutid rinnas, seisavad poolkaarena lava ees. Lahtise tulega ringi liikuv preester jagab õnnistusi kõigile, kes käeulatuses.
Enne ilutulestiku algust tuleb minuga tutvust tegema korralduskomitee esimees isiklikult. Mister Mehta punastab, kummardab maani, püüab pruuni taskurätikuga oma kiilanevat kohta varjata ja teab mida kõike veel teha või öelda. Komitee esimees heidab mister Mehta poole üheainsa pilgu ja ignoreerib teda. Ta kuulis, et tema dussehra pidustusel on välisreporter BBCst… Viskan mister Mehta poole mõrvarliku pilgu, kuid võtan vastu komitee esimehe kutse minna vaaterattaga sõitma. Esimees nimetab roostetavat vaateratast „ilmarattaks”. Ta tahab mulle näidata oma maailma, imelist Ghaziabadi. Vaateratas on päevi näinud, aga üllatavalt kiire. Liigagi kiire, kui me tuiskame läbi lämbe oktoobrikuu õhu. Hoian kramplikult kahe käega kinni roostetavast ja logisevast metallist. Ghaziabadi ja isegi laata on raske pimeduses silmata, vaid tuhanded tuled kihutavad mööda. Pildistamisele ei julge mõeldagi. Korralduskomitee esimees itsitab mu vastas nagu väike tüdruk ja hoiab kõhtu kahe käega kinni.
„Ehhehhee. Ohhohhoo. Sipelgad on kõhus.”
Tuiskame uuele ringile.
„Kui vana see ratas õige on?” hüüan, kui meie istmealune ähvardavalt kõigub ja ragiseb.
„Kui ma väike olin, siis käisin siin veel oma isaga igal dussehra’l. Rahu tema põrmule. Siis oli see ratas veel päris uus.”
„Ja kui vana te nüüd olete?”
„52 ainult,” naerab organiseerimiskomitee esimees ja me vihiseme jälle alla. Minu ehmunud nägu nähes vabandab ta ruttu:
„Ilmaratas on tipp-topp seisukorras. Seda kinnitan ma teile oma lahkunud isa nimel. Igal aastal korra ronivad meie tublid mehaanikud nagu ahvid kogu ratta läbi, keeravad lahtised kruvid kinni ja valavad õli, kuhu tarvis. Ning mina isiklikult käin regulaarselt ratast testimas. Inimeluga meil ei naljatata.”
Kui rattalt maha ronime, käib näitemäng veel täie hooga. Proovin korralduskomitee esimehele ja mister Mehtale selgeks teha, et ehk on lavastajad hammustanud liiga suure tüki, üritades terve festivali müüti ühte näidendisse pressida. Kuid mehed ei saa minust aru. Aega on ju terve öö ja Indias selliste asjadega ei kiirustata. Mister Mehta ja perekond kaovad üksteise sabas korralduskomitee esimehe kannul rahva sekka, jättes mind lõbustusparki üksi. Ma ütlen „üksi”, kuid mu selja taha on kogunenud seltskond lapsi, kes kõik on nõus hundirattaid viskama, et pildile jääda. Lõpuks tuleb vihane turvamees pika bambuskaikaga, vibutab seda ähvardavalt ja virutab nii mõnelegi lapsele lataka vastu paljaid sääri.
Hilisõhtu on värvinud vana lõbustuspargi pruunide ja hallide toonidega. Roostes piilupartidega väikelaste karussell liigub vaid vaevaliselt edasi. Vuntsidega mehaanik naaldub viltu vajunud karuselliaia vastu, mis ähvardab iga hetk ümber kukkuda, ja närib mind jõllitades tubakat. Väiksemal vaaterattal ei ole üldse mootorit, seda ajavad ringi kaks noormeest, kes osavalt ohtu trotsides ronivad pikkade metalltorude vahel ja ripuvad korvide küljes. Punane, 1950. aastate Ameerika filmidest tuntud popkornimasin praksub keset väljakut.
Ja siis kõlavad esimesed paugud. Dussehra korralduskomitee on viimaks ometi andnud loa õhtu kõige põnevama sündmuse alustamiseks. Keegi pole siia staadionile kogunenud näitemängu vaatama või atraktsioonidega sõitma. Seda kõike saab teha ka tavalisel päeval. Tuhanded inimesed on tulnud vaatama ilutulestikku. Väikesele maa-alale on paigutatud mitusada raketti. Risti-rästi, üksteise kõrval ja otsas, ootavad need taeva poole laskmist. Rahvas koguneb ootusärevalt väljakule. Näitemäng katkeb poole sõna pealt, kui näitlejad lahkuvad lavalt ja tuiskavad ilutulestiku poole. Jõuan veel märgata, et Šiva on võitmas ka seda võidujooksu. Esimesed raketid ongi juba õhtutaevasse valgust toonud, ilusasti kordamööda. Kuid sel hetkel leiab korralduskomitee esimees, et kogu tsirkus toimub liiga aeglaselt, ja ta käsib kõigile rakettidele korraga tule otsa panna. „Kui juba dussehra, siis täie pauguga,” kuulen teda eemal seletavat. Mitukümmend meest, kaasa arvatud mister Mehta, tormavadki juba platsi keskele. Süttivad süütenöörid. Suurem osa rakette on pika õhtu jooksul taevasse vaatamisest väsinud ja lebavad nüüd mitmesuguste nurkade all, näoga staadioni, lõbustuspargi ja publiku poole. Suure vihinaga pääsevad need nüüd rahva sekka valla. Tõuseb hädakisa, rahvamass tormab igasse suunda, nii mõnigi kukub ninali tolmusele staadionile. Valget rätikut pea peal hoides, kahe suurema mehe vahel, kihutab väljapääsu poole ka korralduskomitee esimees. Komitee teised liikmed on varjunud popkornimasina taha. Sealne lugupeetud seltskond teeb ruumi ka ajakirjanikule BBCst. Šivale ja Hanumanile popkornimasin enam varju ei paku. Kostümeeritud mehed lippavad õhtupimeduses edasi.
Ilutulestik lõppeb niisama ootamatult, kui algas. Lõbus rahvahulk pühib riietelt tolmu ja naerab. Mister Mehta tõmbab pealae varrukaga puhtaks. Ta pruun taskurätik on rahvamurrus kaduma läinud. Tänatakse jumalaid, et üks dussehra on jälle üle elatud.
Täna on mul kohtumine töökaaslase Indra Parthashartya ehk lihtsalt Iraga. Ira olek mõjub äärmiselt boheemlaslikult. Asi pole mitte ainult tema kammimata juustes või helepruunis salwar kameez’is, millel on näha hommikused chai-plekid, ega ka mitte selles, kuidas ta unustab oma sandaalid töölaua alla ja lahkub kontorist paljajalu. Kõige boheemlikum osa temast on kõnnak. Kõndides naaldub ta kogu kehaga ette ja vehib hoogsalt kätega, nagu oleks kiirkõnni võistlusel. Järsku pole ta enam lugupeetud intervjueerija ega kirjanik, vaid helepruun orangutang.
Enne Ira koju sisenemist peatume välisukse taga, kus Ira otsib vihase mõmina saatel oma uksevõtit. Asjad lendavad väikesest käekotist asfaldile, lõpuks valab inimahv koti sisu pahaselt kõnniteele. Väike kuldne võti on muidugi kõige põhjas. Rahulolevalt pöördub Ira minu poole.
„Ma vabandan juba ette. Mu kodu väga segamini.”
Kui me Ira koduuksest sisse astume, vaatab meile vastu tõeline ahvipesa. Laud on lookas pesemata nõude all. Riidehunnikud vedelevad korrapäratult põrandal. Mööblit katab paks tolmukiht ja seinaääri kaunistavad read raamatutega. Akendel närtsivad kümme või rohkem toalille. Lilledeks on neid küll raske nimetada, rohkem nagu pruunid kõrred potis.
„Ei olegi nii väga segamini midagi,” ütleb Ira õnnelikult. Lükkab ühe jalaga riidehunniku hooletult nurka ja teise jalaga pühib teelt raamatuvirna, mis vajub laiali, nii et osa teoseid kaob puhvetkapi alla. Tee tuppa on vaba.
Põhjus, miks ma Irat külastan, on ikka seesama mulle ülesandeks saanud raamat konfliktidest Indias ja jumal teab veel millest. Ira mees oli kunagi Nehru ülikooli ajakirjandusprofessor, kes kirjutas poliitilis-majanduslikke artikleid. Nüüd on ta pensionil ja kirjutab
