külmad hommikud, kui ma end lõdisedes meie jahedas Londoni-vannitoas pärast duši all käimist kuivatasin! Albaanias on soojus, milles olen alati unistanud elada!
Soojus ei näi aga kanduvat inimsuhetesse. Kui Londonis elades suudles Armir mind hommikul tööle rutates alati suule, siis täna on ta minu ärkamise ajaks juba toast lahkunud. Maja on vaikne, ainult kaugusest kostavad laste kilked, mis kajavad summutatult läbi seinte.
Rõdu lükanduks on lahti ja suurte lilledega oranžid kardinad lendlevad kergelt tuules. Imetlen nende mustrit ja seda, kui harmooniliselt sobivad need kokku meie voodipesuga.
„Tuleks Armir juba tagasi,” mõtlen endamisi, „saaksime koos kööki kohvile minna ja oma uue elu üle arutleda…”
Ma armastan oma meest ja usaldan teda nagu iga armastav naine. Lõppude lõpuks on Armir Albaaniast pärit ja tunneb oma kodumaad piisavalt, et siin hakkama saada. Pealegi on mul nüüd suur ja toetav pere, mille liikmeid on nii palju, et ma ei ole veel suutnud kõigi nende nimesidki meelde jätta.
Istun voodiserval ja mõtlen sellele, kuidas Armir kavatseb siinsele majale ehitada peale veel ühe lisakorruse.
„Sellest saab meie päris oma kodu!” kordan valjusti vahepeal ärganud Lotele, samal ajal kui teda rinnaga toidan.
Kui ma kõhu täis söönud lapse voodile panen, muutun juba mõnevõrra närviliseks. Armirist pole ikka veel kippu ega kõppu. Kuhu ta ometi terveks hommikuks kadus?
Võtan toanurka asetatud suurest mustast kohvrist välja suvekleidi ning panen end riidesse. Lote lamab rahulikult voodil ja jälgib lae all olevat kärbest, kes vuriseb vaikses toas nagu Karlsson katuselt.
Suutmata tegevusetult toas passida, avan ettevaatlikult ukse ning astun kikivarvul läbi elutoa esikusse ja sealt omakorda alla õue.
Leian Armiri hoovilt. Ta arutab käsi vehkides parasjagu midagi Gezimiga. Nende ümber jookseb trobikond lapsi, kes ilmselt kõik elavad meiega samas majas.
„Küllap räägivad vennad tööjuttu,” mõtlen neile paljajalu lähemale astudes.
Armir on mulle kuude kaupa jutustanud, kuidas ta pärast Albaaniasse saabumist avab maja allkorrusel isikliku klaasitöökoja. Londoni külje all asuvas Romfordi klaasitehases töötas ta aastaid ning seal tekkiski tal idee sama asja kodumaal edasi ajada. Meil on tema äri alustamiseks kõrvale pandud ligi 4000 naela.
Kraadiklaas maja välisseinal näitab 39,5 kraadi. Jalutan kõrvetava päikese eest käega silmi varjates naeratades Armiri poole.
„Mida sa tahad?” käratab ta mind märgates inglise keeles.
Kohmetun ja tardun kiviks. See on nii ootamatu, et ma ei suuda end liigutadagi.
„Mine tagasi tuppa! Tee midagi süüa!” karjub Armir hirmuärataval toonil uuesti.
Ma ei tea isegi, kus siin majas köök asub, rääkimata sellest, millest ma seda toitu peaksin valmistama! Äkki on tegu halva naljaga?
Armir aga keerab mulle selja ja jätkab kätega vehkides vennaga rääkimist.
Mitte kunagi varem ei ole Armir minu peale karjunud ja nii seisan teda ikka veel ehmunud pilguga vahtides õue peal. Kas ma tegin midagi valesti? Lisaks sellele, et olen ärganud täiesti võõras riigis, ei tunne ma järsku enam ära ka oma meest!
Õue peale ilmub Gezimi abikaasa Lule.
„Helen, Helen!” viipab ta sõbralikult naeratades mind enda poole. Neelan alla nime muundumise – sel hetkel ma ju veel ei tea, et Heleniks ma siin majas jäängi – ja mõistan, et pean minema koos temaga toitu valmistama.
Jooksen trepist üles meie väikesesse tuppa ning haaran võrevoodilt Lote, kiirustades koos temaga tagasi Lule juurde, kes mind välisukse peal kannatlikult ootab. Siseneme elutuppa, kus sõime eile õhtusööki. Mulle vaatavad otsa tuttavaks saanud sektsioonkapp ja pikk nurgadiivan, kuhu mahuks ridamisi istuma vähemalt kümme inimest. Ma ei ole nii suurt ja pikka diivanit varem kunagi näinud.
Samas ruumis on avatud kööginurk, kuhu ma Lule järel siirdun.
Sektsioonkapist aeglaselt mööda jalutades märkan, et läikima löödud riiulitel pole kübetki tolmu. Ka põrandaid on pestud just enne minu saabumist, siin-seal on veel näha märgi põrandalapijutte.
Midagi on selles toas aga viltu.
„Raamatud,” mõtisklen toa lagedaid seinu vaadates. Minu jaoks on veider, et ma ei ole selles suures majas märganud mitte ühtegi raamatut ega ajalehte!
Tahaksin Lulega rääkida, aga ei oska. Mul ei jää muud üle, kui vaikides koos temaga kartuleid koorida ja teineteisele viisakalt naeratada.
Lule on lahkete näojoonte ja brünettide, õlgadeni ulatuvate lokkis juustega umbes kolmekümneaastane naine. Tema haprad käed koorivad kartuleid nagu väikesed masinad. Kuigi ta naeratab mulle vahetpidamata, on tema pruunides silmades mingi kirjeldamatu kurbus.
Töö käigus üritab Lule mulle albaaniakeelseid sõnu õpetada. Ta näitab näpuga noale, lusikale ja taldrikule ning kordab keerulisi sisisevaid sõnu, mida püüan keelt väänates järele öelda. Lule hakkab valjuhäälselt naerma, kuid lõpetab siis ehmatusega itsitamise ning vaatab mind järsku hoopis kaastundliku pilguga. Mul on tunne, nagu oleksin selle maja uus lemmikloom, kellele püütakse õpetada kohalikke kombeid ja reegleid.
Lähen korraks oma tuppa. Tahan Lotet lõunauinakule panna, kuid Lule tuleb mulle uudishimulikult järele ja istub sõnagi lausumata voodiäärele. Teda huvitab iga minu liigutus ja eriti kotisisu, mida ta jälgib sellise pilguga, nagu tahaks ise kõike ükshaaval lahti harutada. Vaatame teineteisele otsa nagu kaks eriliigilist looma. Ma loodan siiski, et Lulest saab selles majas minu parim sõber.
AJAS TAGASI: KOHTUMINE ARMIRIGA
Uues kodus on aega mõelda – istun oma toas ning meenutan, kuidas see kõik on nii läinud, et ma olen nüüd siin. Mõtted viivad tagasi kahe aasta tagusesse aega, kui ma Armiriga tutvusin…
…Kuigi oleme Armiriga viis kuud Skype’i kaudu suhelnud, olen enne meie esimest kohtumist ärevil. Mul endalgi on raske uskuda, et hakkasin internetiavarustes võõra inimesega rääkima ning leian end nüüd lennukist talle külla sõitmas. Külaskäigule, mis meie sobivuse korral tõotab kujuneda kooseluks ja muuta Londoni vähemalt mõneks ajaks mu kodulinnaks.
Olen Armiri siiani näinud niisiis vaid läbi arvutiekraani, aga võin öelda, et kiindusin temasse juba esimese paari nädala jooksul. Imetlesin Armiri vaprust kolida võõrasse riiki, õppida alles pärast Londonisse jõudmist selgeks inglise keel ning alustada tööd, milles puudus igasugune varasem kogemus. Ka mina olin tahtnud aastaid Eestist lahkuda, aga just hirm võõras ühiskonnas hakkamasaamise ees oli see, mis mind alati tagasi hoidis.
Tutvuse süvenedes hakkas Armir mind endale Londonisse külla kutsuma. Ent kuigi ta oli veebivestlustes tundunud usaldusväärse mehena, kummitas mind pikka aega kahtlus, et kust ma tean, ega ta äkki siiski mõni pervert pole. Internet ju kubiseb inimestest, kes võivad endale kokku valetada ükskõik millise elu, ilma et nende tõelisest palest aimugi oleks! Ja maailmas on juba liiga palju naisi, kes on unistuste printsiga kohtunud suhtlusportaalis ning hiljem valusalt haiget saanud.
Mõtlesin isegi sellele, et kust ma tean, et Armiril pole kaugel Albaanias perekonda. Londonis võib ta ju üksi
