Lote lapsekärusse, mis seisab koridori välisukse kõrval, ning viin käru teise korruse trepist alla hoovi. Pargin selle maja seina äärde varju, kuniks ise lähen garaaži Armiri otsima. Märkan teda külmal tsementpõrandal kükitamas, ühes käes mõõdulint ning teises sigaret.
„Mida sa tahad?” pärib Armir mitte just kõige sõbralikumalt.
„Ma lähen poodi. Mul on raha vaja.”
Armir tõuseb silmapilkselt püsti ning ajab käe sügavale teksapükste taskusse.
„Palju sul vaja on?”
Kehitan õlgu. „Ma ei tea…”
Armir ulatab mulle rulli kortsunud rahatähti ning lisab: „Too pakk suitsu kah!”
Ta kükitab uuesti maha, kustutab koni põrandale ja tõmbab kollase mõõdulindi pikalt välja.
Toidupoodi sõidutas Armir mind ainult esimestel päevadel, seejärel pidin poeteekonna ise selgeks saama ning poeskäigust sai minu töö, kohustus ja pikkade igavate päevade põhisündmus.
Õnneks pole Kamëz suur ja siin on võimatu eksida.
Teel toidupoodi põikan läbi ka turult, mida albaanlased kutsuvad araabiapäraselt basaariks. Olgugi et mul ei ole plaani sealt midagi osta, meeldib mulle turu peal niisama ringi vaadata.
Kioskite seintele on alati üles riputatud sadu rõõmsates värvides riideid, vaipu ja kardinaid. Müüjate valjuhäälsed hõiked, lettide vahel siblivad ostjad, koerad ja kassid lisavad minu hallile argipäevale mingisugustki värvi.
Turumüüjad teavad, et olen Kamëzis uustulnuk, ning iga leti taga seisev proua vaatab mind erilise tähelepanuga.
Lükkan Lote käru aeglaselt läbi turupaviljoni ja peatun pea iga väljapaneku juures. Märkan ühel letil paari roosasid lastekingi, mille mõlemal rihmal ilutseb suur valge lehv. „Lote on veel liialt väike, et neid kanda…” mõtlen endamisi ja panen need tagasi letile.
Värvivaliku poolest tundub albaanlaste maitse eestlaste omast kordades julgem olevat. Pea kogu siinse turu kaup lausa kisab tähelepanu järele. Pluusid ja kleidid on täis kõikvõimalikke kaunistusi, satse ja vidinaid. Turumüüjad, kes on muide sama värvikad persoonid kui riided, mida nad müüvad, on minu vastu sõbralikud. Kui oleme ühe kioski juures seisma jäänud, tormab leti tagant välja matsakas proua, kes asub kärus istuvat Lotet käsi plaksutades imetlema. Ta silitab teda nagu nukku ja kiidab Lote suuri pruune silmi.
Nii imelik kui see ka pole, on sellel väikesel turul minu unistustega rohkem ühist kui majal, kus ma elan. Siin mind vähemalt märgatakse, mitte nagu kodus, kus kannan oma mehe jaoks nähtamatu elusolendi staatust.
Ka poes püüan ma nautida iga detaili.
Eestlasena olen harjunud suurte supermarketitega, kuid Albaanias võlub mind väikeste tänavapoodide lihtsus. Kõige enam vaimustab mind puuviljalett, mis lõhnab nii värskelt ja omapäraselt, et seda on võimatu kirjeldada põhjamaalasele, kes seda ise näinud ega tundnud pole. Nuusutan loorberioksa nii sügava sõõmuga, et leti taga seisev müüjatar jälgib mind silmanurgast nagu poolearulist.
Mul on raske uskuda, et kõik, mida ma puu- või juurviljaletilt haaran, kasvab siinsamas Albaanias. Lahti lõigatud mahlased melonid, arbuusid ja erakordselt suured päikesekollased viinamarjad maksavad eurodesse ümber arvutades vaid paarkümmend senti kilo – lõpuks ometi on mul võimalus osta kõike, mida mu süda ihkab!
Paigutan toidu Lote käru raamile ning asun koduteele.
Jälle silmitsen ma kohvikute aknast paistvaid vakstust laudlinu, kunstlilli ja doominot mängivaid mehi. Aeg-ajalt ehmatab mind mõni tuututav auto või telefonipostide kõrvale kuhjatud prügihunnik, millesse paaril korral peaaegu sisse astun.
Tiheda liiklusega peatänavalt auklikule kodutänavale keerates lükkan Lote toidupakkidest tulvil käru läbi liivatee. Rattad keerutavad palavuses üles kuiva tolmu, mis paneb meid mõlemat köhima. Meeletul kiirusel mööda tuhisev auto matab meid korraks nii suure tolmupilve alla, et on võimatu hingata või sellest läbi näha.
Kui ma lõpuks raskete pampudega käru läbi siniste koduväravate lükkan, märkan kauguses Armiri, kes jookseb metallvärava kriuksu kuuldes silmapilkselt garaaži uksele.
„Kus sa kogu selle aja oled olnud?” hõikab ta üle hoovi.
„Ma käisin poes,” vastan arusaamatult, tolmuseks saanud nägu ja riideid käega pühkides.
„Kaks tundi?” röögatab ta. „Pood asub siit kahekümne minuti kaugusel!”
Armir on minu peale nii vihane, et isegi ta silmad hakkavad ärritusest tõmblema. Vaatan teda nõutult.
„Albaanias on teistmoodi reeglid kui Londonis! Kui naine hulgub lapsega üksinda tänaval, vaadatakse mind kui sinu meest halva pilguga. Korraliku naise koht on kodus, mitte linna peal litutamas!”
Tahaksin Armirile midagi vastu nähvata, aga hoian keelt hammaste taga. Pisarate vältimiseks vaatan korra üles ja märkan Lulet, kes piilub meie jutuajamist maja teise korruse kardina tagant.
Tahaksin Armirile vastu karjuda, et ma ei ole albaanlane. Et lugupidamisest minu vastu peaks ta arvestama minu kommete ja tunnetega sama palju, kui mina arvestan tema omadega. Armir aga vehib ikka veel kätega ning mul ei ole võimalik poetada rohkem kui „Ma käisin Lotega turul!”.
Armir laseb vihase pilgu üle vankrile asetatud toidukottide ja vaatab siis ägestunult uuesti mind.
„Kui sa tahad turule minna, siis tuleb sul seda teha minu või Lulega – mitte üksi. Selge?!”
Mõtlen, et Londonis käisin ma üksinda linna peal pidevalt ning sellest ei tekkinud minu ja Armiri vahel mitte kunagi probleemi.
„Ma esitasin sulle küsimuse, kurat võtaks! Kas on selge?” karjub ta uuesti, seekord veelgi valjemalt.
„Jah, ma sain aru! Võin ma nüüd tagasi tuppa minna?” vastan mõnevõrra sarkastiliselt.
„Jah!” näitab ta näpuga ukse poole, teeb hetkelise pausi ning lisab nõudlikul toonil: „Ma olen valmis lõunat sööma umbes tunni pärast!”
NUTT PUHTA KRAANIKAUSI NIMEL
Kui esimesed kaks nädalat olin ma Albaanias võrdlemisi pettunud ja kurb, siis tänaseks olen olukorraga leppinud. Püüan siinse eluga harjuda ning olla Armirile sama hea naine, kui on Lule oma mehele. Tahaksin õppida Lulelt naiselikkust ja oskust oma perekonna eest albaanlaste moel hoolitseda.
See ei ole kerge, sest Eestis on naisel teistsugune roll. Eestlannad ei ole ainult emad ja elukaaslased, vaid suur osa neist käib pere kõrvalt tööl ning teeb karjääri. Kui mina pea kümme aastat tagasi Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetasin, ei olnud minulgi soov koduperenaiseks saada, vaid kunstnikuna läbi lüüa. Rahaprobleemid ei lasknud aga maalimisega tegeleda ja nii töötasingi pärast ülikooli lõpetamist hoopis sekretärina, mattes maalimise mõtted aastateks maha.
Siin Albaanias on mul esimest korda elus aega istuda magamistoa suure akna all, vaadata kauguses kõrguvaid rohelisi mägesid ning mõelda oma elule teistsuguse nurga alt. Just hommikuti, nähes voodist seda maalilist pilti, tärkab minus tunne, et tahaksin pärast kõiki neid aastaid pintsli kätte võtta.
Raske
