maalikunsti asemel tuleb mul nüüd ja edaspidi maadelda hoopis meeleheitel koduperenaise muredega. Esimese asjana riivab selles vallas juba mitu päeva mu silma köögi kraanikauss, kuhu Lule jätab vedelema ja roiskuma vanu toidupalasid.
Kuigi maja, kus me elame, on kõrge ja meenutab väliselt uhket ja moodsat eramut, on see interjööri poolest üsna tagasihoidlik. Siinsed lauad, kapid ja toolid meenutavad mulle kangesti nõukogudeaegset mööblit Eestis, kuid Albaanias on need põhiliselt siiski hoopis Hiina päritolu masstoodang. Albaanlased ei tundu olevat just kõige suuremad mööbliarmastajad ja enamiku ajast istuvad nad hoopiski põrandal. Meie peres on vähemalt pikk söögilaud, kuid maapiirkondades albaanlased isegi söövad maas, rahvuslikel värvilistel vaipadel istudes.
Maja tagasihoidlikust sisustusest hoolimata on see alati läikima löödult puhas. Lule kraamib meie kodu hommikust õhtuni ja ükskõik mis kell ma hommikul kööki ei astuks, on linoleumpõrandal alati värsked märjad lapijutid.
Puhtus valitseb selles majas kõikjal. Välja arvatud kraanikausis, kuhu Lule viskab söögist järele jäänud toidujäägid, mille ta jätab sinna haisema mitmeks päevaks. Esimestel päevadel arvasin, et äkki korjab ta toidujääke koertele või kassidele või viib need hoopiski maale sigadele, kuid sain peagi oma eksitusest aru ja mõistsin, et albaanlastel on kole komme koguda pärast söömist toidujäägid suurde potti, tünni või kraanikaussi otse söömise lõpetanud inimese silmade all. Hiljem ei märka ma toidujääkide hunnikuid kraanikaussides mitte ainult kodustes majapidamistes, vaid ka uhketes restoranides ja kohvikutes.
Viimastel päevadel olen toimetanud köögis pisut rohkem kui tavaliselt ja püüan Lulele õpetada jääkide kraanikausi äärelt prügikasti viskamist. Mõnel päeval viskabki ta minu eeskujul lõunalauast järele jäänud lihakondid ja salatilehed kraanikausi all olevasse prügikasti, kuid järgmisel hommikul on minu õpetussõnad tuulde haihtunud ning eelmisel õhtul läikima löödud kraanikauss on taas okse moodi koostist täis.
Õhtul voodisse minnes olen Lule peale lausa tige. Ta on armas ja soe inimene, aga külg külje kõrval köögis süüa tehes ei suuda ma tema ebameeldivat kraanikausikommet omaks võtta. Päeval tegime Lulega lõunaks suure portsu maitsvat toitu: friikartuleid, värske kurgi ja tomati salatit ning loomaliha. Lule hakkas juba enne lauda istumist liharibasid ja muid jääke kraanikaussi loopima. See kraanikausist lõunalauda paistev hunnik ligaseid toidujäätmeid pani mu söögiajal enamvähem öökima.
„Miks sa täna nii mossis oled?” küsib Armir magamistuppa astudes. Väljas on pime. Mina olen juba voodis öösärgis ja teki all, kui tema tööpäeva lõpetab ning end magama sätib.
Armiri naeratust nähes on mul sisimas hea meel, et ta on paremas tujus kui tavaliselt – isegi haarab võrevoodist väikese Lote ning suudleb oma tütart õrnalt laubale. Mina aga vaatan põrnitseva pilguga tühja valget seina, mis haigutab mulle vastu ruumi teisest otsast.
„Mul pole midagi viga!” torisen lõpuks talle vastu.
Armir kõnnib Lotega minu poole ja istub minu kõrvale voodiäärele.
„Kui sa ei räägi, mis sind ärritab, siis ma ei oska sind aidata,” jätkab ta pärimist. Täna õhtul peegeldub temast taas seda vana head Armiri, kellesse ma poolteist aastat tagasi arvutiekraani kaudu armusin. See on kahe nädala jooksul esimene hetk, kui ma tunnen tema lähedust ja soojust ning seda, et ta on mu mees ja mu lapse isa.
„Ma ei mõista, miks Lule paneb toidujäägid nii jälgil moel kraanikaussi,” hakkan järsku iseendalegi aru andmata nutma. „See on nii ebameeldiv ja võtab minult igasuguse söögiisu!”
Armir naeratab soojalt.
„Ja see on sinu ainus mure siin Albaanias, mu kallis?”
Noogutan nagu väike laps. Loomulikult pole see ainus asi, mis mind uues ühiskonnas häirib, kuid ometi on see midagi, mida ma oma kodus ja majapidamises ei salli. Ma ei suuda vaadata päevast päeva kraanikaussi unustatud toiduliga, mis pole mitte ainult kole silmadele, vaid ka ülimalt ebahügieeniline.
Armir suudleb mind laubale nagu Lotet ja lubab, et räägib sel teemal homme Lulega.
„Ma ei taha tüli,” lisan vaikselt, „Lule on ainus, kellega ma peale sinu siin majas suhtlen!”
Ohkan ja jätkan oma halenaljakat kurtmist: „Aga ma lihtsalt ei suuda siin süüa teha ja koristada, kui need toiduhunnikud kraanikausis kestavad!”
Armir muheleb. Ilmselgelt on tal raske mõista, kuidas midagi nii tühist saab mind nii endast välja ajada.
Aga nutmisest on kasu. Toidujääkide kraanikausis hoidmise lõpetamisest saab esimene muutus, mille suudan meie Albaania-pere kodukommetes läbi viia.
PESUMASIN JA ABIELUETTEPANEK
Armir on viimastel päevadel olnud erakordselt heas tujus. See nakatab mindki: tõusen nüüd koos temaga varahommikuti ja enne kui ta alla töökotta läheb, joome köögis ühise hommikukohvi.
Mulle tundub, et esimesed kaks nädalat ei olnud Armir pahas tujus mitte minu pärast, vaid ka temal võttis uue keskkonnaga harjumine aega. Ükski inimene siin maailmas ei suuda olla oma perest üheksa aastat eemal ning saabuda koju tagasi nii, justkui poleks vahepealset aega ega selle jooksul toimunud muutusi olnudki. Just seepärast annan ma Armirile südames andeks tema vahepealsed kärkimised ja tunnen talle isegi mingil määral kaasa.
„Millega sa täna tegeled?” küsib Armir, kui võtab suurest valgest kruusist sõõmu auravat musta kohvi, mille olen talle hetk tagasi valanud.
Minu igapäevased suhteliselt primitiivsed tegemised siin Albaanias sõltuvad tavaliselt ilmast. Kui väljas on neljakümnekraadine põrgupalavus, veedan ma aega toas koristades või süüa tehes. Kui õues on pisutki jahedam, istun Lotega aias, võtan päikest – bikiinide kandmine on Albaanias õnneks täiesti aktsepteeritav – ja lasen teistel lastel temaga mängida ja tegeleda.
Kiikan Armiri küsimuse peale aknast välja ja märkan siin oldud aja jooksul esimest korda vihmapilvi. Väljas on palav, aga õhk on lämbe nagu enne äikesetormi.
„Mul oli plaan hakata pesu pesema, aga…” vastan Armirile, samal ajal talle salaamivõileiba valmistades ja valgele saiale võid määrides. Maitsvat salaamit kutsuvad albaanlased muide lihtlabaseks vorstiks.
Pesupesemisega on siin üllatavad lood. Ma olen näinud, kuidas Lule ülepäeviti vannitoa põrandal suures kollases plastkausis riideid peseb. Pesumasinast pole meie majas justkui kuuldudki. Olen kõik kapid ja nurgatagused üle vaadanud ning seda mitu päeva tulemuseta otsinud.
Raske on mõista, et tänapäeva ühiskonnas võib olla kodu, kus puudub pesumasin. Seda eriti siinses majas, kus elab kolm perekonda ja ühtekokku üle kümne inimese, sealhulgas lapsed, kes toodavad musta pesu hunnikute viisi.
Londonis oli meie korter palju tagasihoidlikum kui siin, aga pesumasin eksisteeris elementaarse kodumasinana.
„Ma pean kogu selle virna ära pesema,” näitan näpuga pesukuhja poole, mille panin köögi ukse kõrvale valmis juba eile õhtul. Armir kehitab õlgu ega vaata sinnapoolegi. Ulatan talle veel ühe võileiva. Kui ta on selle oma kätte haaranud, võtab ta suure ampsu ning vaatab siis mäludes korraks põlvekõrguse riidekuhja poole.
„Pese mu teksad ka siis ära, mul pole enam midagi jalga panna.” Saan vaevu aru tema täis suuga
