hoiatasid mind isegi selle eest, et albaanlased kui moslemirahvas ei võta mittemoslemist naist mitte kunagi tõsiselt. Nende sõbrannade arvates polnud mul mingisugustki šanssi albaania päritolu mehega korralikku suhtesse astuda.
„Ei, ei, ei!” teatasin ma seepärast alati, kui Armir oli mind läbi arvutiekraani Londonisse külla palunud. „Ma tahan sind enne võimalikult palju tundma õppida!”
Nii suhtlesimegi interneti teel pea viis kuud, enne kui armuvalus Armir minu käest küsimata mulle lõpuks lennukipileti ostis ning minu Londonisse sõitmist lausa nõudis. Järeleandmatu nagu ta on, võtsingi ta pakkumise lõpuks vastu. „Mis siis ikka. Käin seal ära ja vaatan, mis meist saab…” lubasin endale taganemisteed lahti jättes.
Kell on viis minutit kolm läbi, kui lennukirattad Stanstedi lennujaama märga maandumisrada puudutavad.
Kuigi olen Armiri näinud sadu kordi läbi veebikaamera ja arvutis oleme pea iga päev tundide kaupa kudrutanud, olen ma nüüd endast väljas.
Ma olen armunud, sest mu kõhus lendavad nähtamatud liblikad, kindel märk; tegelikkuses pole ma Armiri isegi mitte puudutanud.
„Kas ma üldse julgen teda puutuda?” küsin endalt ja väristan õlgu, justkui oleks mul külm.
Ootan lennujaama suures ruumis musta lindi kõrval oma kohvrit, kui saan Armirilt kärsitu tekstsõnumi: „Kus sa oled? Ma olen juba 20 minutit lennujaamas olnud!”
Suhtleme omavahel inglise keeles ning vastan kiiruga, et olen kohe temani jõudmas. Samal ajal, kui mu näpud sõnumit toksivad, tunnen, kuidas süda rinnus valjult peksab.
Pagasi kätte saanud, sammun aeglaselt ukse poole, mille taga Armir mind ootab. Rahvas ümberringi tormab minust mööda, kohvrirattad vurisemas. Kui lennujaama automaatuksed lõpuks minu ees lahti lähevad, on mul tunne, nagu avaneks teatrilava eesriie.
Suures fuajees ootab kohtumist lähedastega sadu inimesi, kes iga uut saabunut pika erutatud pilguga mõõdavad. Ruumi paremas nurgas lehvitab tõmmu mees, aga ei, ta ei ole Armir. Otsin silmadega rahvamassis nagu väike laps, kes on silmapiirilt kaotanud ema.
Armir on meie varasemates vestlustes maininud, et ta on 170 sentimeetrit pikk, kuid inimmassis on kedagi pikkuse järgi raske leida. Lasen silmadega uuesti üle suure saali ja mõtlen hirmunult: „Issand, äkki teda polegi!”
Pisarad tikuvad kangesti silma, tunnen end kiirustavas ja võõras rahvamassis saamatult ja üksinda.
„Lõpuks ometi!” ohkan kergendatult, kui märkan kauguses arvutiekraani kaudu tuttavaks saanud nägu. Tal on seljas sinisetriibuline T-särk ja tumedad teksad. Ta märkab tungleva rahvamassi seast ka mind, kuid jääb millegipärast oma kohale ning liigutab mulle vastu tormamise asemel hoopiski paremat jalga kohmetult enda ees.
Olin vaimusilmas kujutlenud, et Armir ootab lennujaamas lilledega ja tormab mind kuumavereliselt suudlema. Reaalsuses vaatab Armir aga kaugusest korra minu poole, naeratab tagasihoidlikult ning sosistab siis midagi enda kõrval seisvale sõbrale.
„Äkki ma ei meeldigi talle?” jookseb mu peast läbi kahtlustav küsimus. Armirile lähemale jõudes muutub ta naeratus aga soojemaks ning mu hirmutunne kaob. Olen elusuuruses Armiri nähes nii õnnelik, et ei emba ainult teda, vaid ka tema sõpra. Mõlemad mehed tarduvad mu kallistuse peale ja silmitsevad mind kohmetult.
Alles hiljem, albaanlasi tundma õppides, saan teada, et nende kultuuris ei ole naisterahval kombeks meesterahvaid kallistada.
„Kuidas reis läks?” küsib Armir resoluutsel toonil ja haarab mu musta kohvri, mille sangad on mu kätele pigistanud punased sügavad randid.
„Hästi!” vastan talle, samal ajal teda õrnalt selja tagant puudutades. Jalutame kolmekesi aeglaselt lennujaamast välja ning seame sammud autoparkla poole.
Armir on päriselus tagasihoidlikum, kui ma arvasin. Auto juurde kõndides paneb küll ka tema mulle korraks käe ümber, kuid võtab selle siis kohe ehmunult ära. Kuigi oleme enne tänast kohtumist arvuti teel suhelnud pea viis kuud, pole meie kehad teineteisega veel tuttavad. Füüsiline kontakt on midagi muud kui pilt arvutiekraanil.
Õnneks aga pole sõnulseletamatu tõmme meie vahelt kadunud ja teel autoparkla poole naeratame teineteisele juba sama armunult kui arvutis.
Samal ajal kui Armir sätib minu musta kohvrit Ford Fiesta pakiruumi, istub rooli taha tema pikka kasvu sõber.
Auto on otse salongipesust tulnud – tajun seda, kui mu heledad suvepüksid saavad värskelt pestud istmekattel kergelt niiskeks.
Armir ei võta minu üllatuseks sisse kohta minu kõrval tagaistmel, vaid hoopis juhi kõrval. Tunnen mõningast pettumust, sest vajan pärast viit pikka kuud ja ärevat lennureisi tema lähedust.
Jälgin armunud pilgul Armiri, kes räägib sõbraga mulle arusaamatus albaania keeles. Silmitsen tema tumedaid õrnalt lokkis juukseid ning märkan, et tema nahk on pea sama hele kui minu oma. Märk sõiduteel näitab, et võtame suuna Londoni poole.
Armir võtab teksapükste taskust välja paki sigarette. Kohmetub siis, paneb need järsku taskusse tagasi ning pöörab end minu poole vaatama.
Vaatan häbelikul pilgul temast mööda ja silmitsen loodust meie ümber. Inglismaa on sombusem, kui ma arvasin. Taevas on tuhmhall ning sõidutee ümber laiutavad samasugused lagendikud ja põllud nagu Eestimaal.
„Kas sind segab, kui ma teen ühe suitsu?” küsib Armir, ikka veel minu poole kiigates.
„Ei!” ütlen pead raputades.
Armir aga hakkab minu pearaputamise peale naerma ning teatab võõras keeles midagi oma sõbrale. Ka too hakkab lapsikult itsitama.
„Mida te naerate?” küsin neilt inglise keeles. Mind ärritab, et ma ei saa nende naljast aru.
„Ei midagi…” vastab Armir pead noogutades.
„Ütle siis ometi välja!” saan korraks vihasekski.
Armir laseb kuuldavale veel ühe naerupahvaku, kuid teatab lõpuks, et Albaanias nii nagu Jaapaniski tähendab pearaputamine nõusolekut ning noogutamine eitust.
„Meil Albaanias on see vastupidi,” kõkutab ta ikka veel nagu poisike.
Vaatan teda vaikselt, aga kuidagi pettunult.
Armir mõistab, et ma tunnen end uude riiki saabudes pisut haavatavana, ning lõpetab naeru peaaegu silmapilkselt. Muigan sõbralikult, kui ta käe rahustuseks mu põlvele paneb ja lausub: „Pole hullu, sina tee ikka nii, nagu siin kombeks on. Meie, albaanlased, olemegi natuke imelikud.”
Armir on arvuti kaudu mulle mitu korda oma Londonikodu näidanud, kuid pilt, mis kohale jõudes avaneb, on siiski teistmoodi.
Välisuksest sisse jalutades viskan kiire pilgu ühiskoridori kitsale järsule trepile, mis on kaetud võidunud ja narmendava mistratüüpi vaibaga. Kõik näeb välja kuidagi armetu ja kulunud.
Teisel korrusel tervitab meid väike kööktoaga uberik. Ajast ja arust kardinad, milles haigutab mitu suurt auku, ajavad mulle kananaha ihule.
Libistan pilgu üle vanade tuult ja niiskust läbi laskvate
