jõua kõiki neid pükse käsitsi pesta, ja üleüldse – kust ma nii suure kausi saan?” laiutan käsi. Ma olen varem kausis pesnud ainult venitamist kartvaid kampsuneid ja õrnu siidrätikuid, aga mitte ealeski teksaseid ja voodilinu.
„Majas pesumasinat polegi või?” Armir tundub olevat pesumasina puudumise üle sama üllatunud nagu mina.
Albaania naised räägivad majapidamisküsimustest meestega haruharva ja nii ei tea söögitegemise, lastekantseldamise, koristamise või pesupesemise üksikasjadest siin peres ilmselt mitte ükski meeshing.
Olen ekslikult arvanud, et pesumasinat pole meie majas seetõttu, et selle soetamine on kallis, kuid nüüd tundub, et asi pole mitte rahas, vaid pigem selles, et Lule pole seda mitte kunagi oma abikaasalt Gezimilt küsinud! Ja kuna mehed ise selle peale ei ole tulnud, pole seda ka majja ilmunud.
„Sa ei teadnudki, et meil pesumasinat pole?” küsin Armirilt peaaegu naerma pursates.
„Mul polnud õrna aimugi,” kehitab ta õlgu ja muigab mulle vastu.
„See on ju absurd! Käsitsi pesemine on ju nagu rauaajal!” Ma hakkangi valju häälega naerma.
Armir muutub aga minu naermist nähes mõnevõrra mõtlikuks. Mulle tundub, et tal on piinlik, ja ta püüab mulle pesumasina puudumist põhjendama hakata.
„Albaanias on pidevad elektrikatkestused ja seetõttu pesevad kõik pesu käsitsi…” kokutab ta. Ent ta ei suuda mu naeru kaua tõsiselt jälgida ning hakkab ka ise itsitama.
Me mõlemad mõistame, kui absurdne see on, et Lule pole kõik need aastad juttu pesumasinale viinud. Mina olen peres ilmselt ainus naine, kes on julgenud pesumasina puudumisest oma mehele rääkida.
„Läheme ostame pesumasina Gezimiga ära. See pole normaalne, et te kõike käsitsi puhtaks nühite,” teatab Armir. Ta tõuseb laua tagant püsti, ringutab, suudleb mind suule ja kõnnib siis välisukse poole.
„Kallis, ma lähen nüüd tööle!” teatab ta ukse kõrval kingi jalga pannes. „Pese see kuhi veel käsitsi ära ja järgmise jaoks tuleb juba masin.”
Uksel pöörab ta veel korra ringi, justkui oleks midagi maha unustanud.
„Ahjaa, ma sain teada meie registreerimiskuupäeva. Me abiellume järgmisel nädalal!”
Istun valge köögilaua taga toolil ning hingan sügavalt sisse ja välja. Ma ei teagi, kumb mulle suuremat õnnetunnet pakub: kas see, et Armir on valmis ostma majja pesumasina, või hoopis see, et oleme lõpuks ometi valmis abielluma.
Abieluplaanidest rääkis Armir tegelikult juba Londonis. Ta ei laskunud küll kunagi ühele põlvele ega palunud minu kätt nagu mõnes armastusfilmis, vaid jutustas abielust kui mehe lugupidamisest oma naise ja lapse vastu. Lisaks olevat vallaline mees siinses ühiskonnas poisike, kelle sõnad ja teod ei maksa nii palju kui ametlikus abielus meeste omad. Alles abielu andvat mehele tõsiselt võetava tunde ning tegevat albaania mehest tõelise mehe!
Kuigi me elasime poolteist aastat Londonis ja ka Lote sündis Suurbritannias, soovis Armir, et saaksime igavesti paari pandud tema kodumaal.
Ettevalmistusi meie siinseks registreerimiseks hakkasin tegema juba Inglismaal, paludes Eesti perekonnaseisuametil saata mulle vallalise staatust kinnitav dokument. See saabus kiiresti ja seisab nüüd koos passide ja muude paberitega meie magamistoa kirjutuslaua sahtlis siniste kaantega kaustas.
Ja olgugi, et me ei ole abiellumisest rääkinud ülearu palju, leppisime juba Londonis kokku, et sellest saab vaid meie kahe päev, meil ei ole kavas pidada suuri pulmi.
Kuid hoolimata tagasihoidlikest plaanidest ning sellestki, et olen eluaastatelt juba üle kolmekümne, pulbitseb minus abielu koha pealt ülim elevustunne. Kuna ma ei ole kunagi varem abielus olnud, tekitab see mõte minus teataval hulgal uudishimu. Tahan teada, mis tunne on olla mehega seaduslikus suhtes, kanda sõrmust ja võtta oma mehe perekonnanimi.
Kell valge külmkapi peal näitab pool kaheksa hommikul, kui kööki astub unine Lule. Armir ärkab majas kõige varem ja ka täna olime seetõttu üleval ammu enne teisi.
Lulel on seljas hele lilleline kleit ja jalas roosad rannaplätud. Viipan talle käega, osutan laua poole ning haaran puhta kraanikausi äärelt tassi. Kallan sellesse kohvi ning ulatan aurava kruusi Lulele.
Lule, kes on mu tegevust arusaamatu pilguga jälginud, tänab noogutusega ja võtab justkui ikka veel segaduses olles sõõmu kuuma kohvi. Saan äkki aru, et ilmselt pole kogu tema täiskasvanuelu jooksul keegi talle kunagi midagi ulatanud või vähemalt söögilauas midagi tema heaks teinud.
Vaatan seda noort habrast naist ja mõtlen väikese kurbusega tema elu peale. Mina, tema eakaaslane, olen oma elu jooksul reisinud, lugenud ja maalinud, tantsinud, laulnud ja peol käinud. Lule on aga olnud viisteist aastat abielus, sünnitanud kaks last ning pääseb koduseinte vahelt harva.
Kui vastandlik on albaania naise elu, võrreldes eestlannadega, kellele on lubatud pea kõik, mis parasjagu pähe tuleb! Eesti naised võivad meeste peale vihastada, uksi prõmmida, naistega linna peale minna ja mehelt pesumasinat nõuda. Lule on aga õrn nagu lilleke, kes kardab oma mehega rääkida ka kõige lihtsamatest probleemidest.
Pärastlõunal saabub hoovi auto, mis teeb nii suurt lärmi, et kuuleme seda isegi kööki. Jookseme Lulega minu magamistoa akna juurde ja vaatame õuele.
Armir ja Gezim juhatavad hoovi peal vana roostes masinat garaažile lähemale.
„Stopp, stopp!” hõikab Gezim hetk enne seda, kui auto suure hooga peaaegu vastu maja seina põrutab. Albaanlased on kohutavalt kärsitud ja mitte miski ei toimu siin aeglaselt ega läbimõeldult.
Lule piilub kardina tagant õue ja kehitab õlgu.
Armir tõmbab musta presentkile kasti pealt maha ja selle alt ilmub välja suur valge pesumasin.
Kui mehed seda trepist üles kannavad, jookseb Lule meie kolmandal korrusel asuva korteri välisuksele ja hiilib ettevaatlikult trepist alla.
Tuppa tagasi tulles on tema silmad veega täitunud. Pesumasina nägemine tekitab selles noores naises ülevoolavaid tundeid.
Kui mehed raske pesumasina koridori ukse juures maha panevad, tormab Lule oma abikaasa juurde ning kallistab teda kogu jõust.
Armir seisab välisuksel nende selja taga ning teeb mulle muiates silma.
Hüvasti, kollane kauss ja musta pesu kuhilad! Olen suutnud meie majapidamisesse tuua veel ühe positiivse uuenduse.
SKORPION JA MINEVIKU VARJUD
Armiril on täna plaan sõita ‒ esimest korda kodus viibimise ajal ‒ külla oma vanematele. Mul on raske mõista, miks ta pole meid Lotega neile juba varem tutvustanud. Ainult oletuste põhjal võin arvata, et Armir on oma isa peale tige.
„Ta on mind petnud!” kõndis ta paar päeva tagasi närviliselt meie magamistoa ühest nurgast teise, pilk põrandal. „Kuidas nad saavad korraldada sellise pätitembu oma lihasele lapsele ja pereliikmele?”
Kui püüdsin Armiri rahustada, muutus ta veelgi vihasemaks: „Sina, loll, ei saa sellistest asjadest nagunii aru! Teil seal Eestis polegi
