MINU ESIMENE POKSIÕPETAJA
Imeväikese palga eest 120 lapsega orbudekodu juhatav Naomi on ideaalne näide Keenia iseseisvast ja haritud naisest: sihikindel edasirühkija, kes ei lase end heidutada ei väikestest ega suurtest takistustest. Naomi ei kahtle kunagi, vähemalt mitte avalikult. Ta teab alati, mida tahab ja kuhu läheb.
Pikas beežis kleidis pisikesekasvuline Naomi ootab mind lennujaamas, suur nimesilt käes. Pärast kiirete tervituste vahetamist kaupleb ta juba taksojuhtidega ning enne kui ma arugi saan, olen teel Nairobi poole. Kuna olen vahetult enne ärasõitu üsna tõsiselt haigestunud, tunnen end nüüd autos palaviku, peavalu ja käheda kurguga istudes ning enda ümber toimuvat jälgides justkui veidras unenäos olevat.
Meie taksojuhi sõidustiil on jõuline, ta keerab kõhklemata ja ohtlikult vahele kahele eessõitvale autole ning hakkab silmadega juba uut samasugust võimalust otsima, jäädes seejuures ise täiesti rahulikuks. Pärast järjekordset manöövrit, mis paneb mind eesolevast istmest kõvasti kinni haarama, vaatab ta mulle tahavaatepeeglist ülisõbralikult naeratades otsa: „See on Keenia. Tere tulemast!”
Naomi muigab veidi mõtlikult, kohendab soengut ning täpsustab: „See ei ole Keenia. See on Nairobi.”
Vaatan autoaknast välja ning otse meie kõrval on täpselt samasugune kollase triibuga valge takso, mille roolis istub äravahetamiseni sarnase sõidustiili ja selle juurde kuuluva ülirahuliku olekuga taksojuht.
Tänavatel on tohutult inimesi. Mõnes kohas on valgusfoorid ja ülekäigurajad, kuid teed ületatakse siis, kui see on ohutu – tähendab, Nairobi mõistes ohutu. Sajad inimesed astuvad suvalises kohas teele ning kõnnivad mitmerealisel sõiduteel korraks peatunud autode vahel, mille juhid ajavad läbi autoakna juttu oma tuttavatega, kes rahulikult keset sõiduteed seisavad. Lisaks ilmub seisatanud autode juurde hulganisti kaubapakkujaid, kes müüdavat igast lahtisest aknast sisse toppida üritavad ning paremat müügivõimalust otsides ümber autode joostes oma elu ohtu seavad.
Seal, kus lõpeb kõnnitee, ei lõpe jalakäijad: inimesed kasutavad kõndimiseks meelsasti autoteed, sest kõnnitee on hõivatud tänavakaubitsejate, linadele laotatud müügikohtadega. Naomi selgitab, et Nairobi tänavatel kõndides tuleb olla väga tähelepanelik, kuna varguste ja röövimiste sageduse tõttu on linn saanud hüüdnimeks Nairobbery3. Linn, kus igaüks on enda eest väljas.
Nii autojuht kui Naomi on kogu selle segaduse keskel stoiliselt rahulikud. Ent kui esmapilgul tundub Nairobi sagimine täiesti vastandlik neist õhkuvale rahule, siis peagi märkan, et kõikide tänaval tõttajate samm on täpselt samamoodi kontrollitult enesekindel ning olek kõigutamatu.
Kesklinna tänavad on ääristatud lõputuna näiva taksoriviga ning enamiku liikuvatest sõidukitest moodustavad erineva suurusega bussid. Minibussid ehk matatu’d on eristatavad kollase triibu järgi, suuremad bussid on kirevavärvilised. Kõikjal on suured ja värvilised reklaamplakatid, kaubanduskeskused, toidukohad, veidi eemal paistavad sinakast klaasist pilvelõhkujad. Tänaval kiirustajad on riides nüüdisaegselt, kuid silmatorkavalt konservatiivselt. Pintsakud, ülikonnad, ranged kostüümid, valged triiksärgid. Või nööbitavad pluusid, läikima löödud tumedad kingad ja massiivsed kullaläikelised käekellad. Samas leidub ka üleni mustas islamiusulisi naisi, hulgaliselt laiades teksades ja T-särkides või õlapaeltega pluusides ja tohutute päikeseprillidega noori, üksikuid traditsioonilistesse punastesse riidetükkidesse mähitud karjakasvatajaid ning räbaldunud riietes kerjuseid, nii lapsi kui täiskasvanuid.
„Miks enamik inimesi pikkade pükste ja triiksärkidega käib? Ja pintsakute ja villaste vestidega, kui ilm on niivõrd soe?” uurin Naomilt läbi oma haigusehämu.
„Neile meeldib rõivastega näidata, et nad on haritud ning teatud positsioonile jõudnud. Usutakse, et kui sa niimoodi riidesse paned, siis võetakse sind tõsisemalt. Paljudes töökohtades on kehtestatud ka riietumisreeglid, mis on üsna ranged,” selgitab Naomi ning küsib omakorda: „Ja kuidas su reis möödus?”
„Hästi, aga ma ei saa palju rääkida, olen haige,” kähistan selgituseks.
„Kas midagi tõsist?”
„Ei, lihtsalt mingi viirus.”
„Küll saad varsti terveks,” ütleb Naomi täiesti muutumatu häälega, milles ei ole kaastunnet ega muret. Isegi mitte viisakat hoolimist. Ainult asjalikkus. Nii lihtsalt, ühe lausega, võtab ta kokku minu mitmepäevased nõupidamised arstidega ning hirmu haigena Keeniasse jõudmise ees.
Takso peatub ning Naomi läheb – ikka rõhutatult rahulikul sammul – bussipileteid ostma. Minagi pean astuma välja, kogu selle sagimise keskele. Tõtakalt möödub minust sadu inimesi. Tänavad on rahvarohked ja kaootilised, inimesed hoopis teistsuguse temperamendi ja olekuga, kui ma harjunud olen, ning see kokku tekitab äkki ebakindla tunde.
Õnneks leiame kiiresti matatu ja laotame kotid lisaistmele, mille eest ka maksame. Ma ei tunne veel Keenia kirjutamata seadusi ega tea enda rolli ühiskonnas, kuid märkan, et Naomil on õigus: ülikondades ja rangetes kostüümides mehed-naised juhatatakse neile ust lahti tehes matatu eesistmetele, mis on ülejäänud bussist ning sagimisest mugavalt eraldatud. Kehvemates riietes reisijad ronivad aga vaikselt tagumistele kohtadele, kuhu neid mahutatakse istmete arvust mitu korda enam.
Pooleldi lahti jäetud matatu-aknast pistetakse pidevalt sisse erinevaid käsi erinevate kaupadega. Enesekindlusega kauplejatel probleeme ei ole, kaupa surutakse peale jõuliselt ja häbitult, jäädes samas siiski lõpuni sõbralikuks. Tüütuks, kuid sõbralikuks. „Osta mult küpsiseid! Äkki meeldivad sulle pulgakommid? Ei taha? Toeta siis niisama veidi mu perekonda! Osta lihtsalt midagi! Miks sa mind toetada ei taha?” Müügimehed mängivad mängu, milles nad saavad ainult võita.
„Kas tahad, ma ostan sulle midagi? Ära ise osta, nad petavad sind, sest sa ei tea hindu!” õpetab Naomi. „Ja kus su fotokas on? Ah, on veel alles. Mulle tundus, et keegi võttis selle just ära.”
Äkki hakkab matatu sõitma. Niikaua, kui buss otsib teed ummikust välja, sörgib selle kõrval punase vestiga noormees, kes tahab näha kõigi pileteid ja kirjutab makstud summad vihikusse – aiman, et selle järgi jagatakse hiljem kasumit. Lõpuks tõmbab ta bussiukse jooksu pealt kinni ning kulgeme vaikselt mööda Nairobi tänavaid linnast välja Nakuru poole.
Olen palavikus, magamata, haigusest tingitud isutuse tõttu ka söömata ning mul on raske meenutada, millal end viimati nii halvasti tundsin. Kuid see ei ole hetkel tähtis. Ma aina vaatan enda ümber, üritades tabada iga detaili. Kõik on nii ebareaalselt ehe ja tõeline, et tundub, nagu istuksin matatu asemel kinos ja vaataksin Aafrika filmi.
Tööpäeva kohta on tänaval ning maantee ääres meeletul hulgal inimesi. Naised kannavad pea peal raskeid maisikotte, veenõusid või banaanikobaraid, liikudes edasi väga rahulikult, justkui nad ei soovikski rasket kandamit võimalikult kiiresti koju toimetada. Maanteel jalutavad väärika sammu ning tõsise näoga mehed, ajades enda ees lehmakarja. Aegajalt jalutab teel või selle kõrval mõni kits, kana või siga: ka need loomad tunduvad täpselt teadvat, mida nad teevad. Igal pool on harjumatult palju prügi ja tolmu. Lapsed. Palju lapsi. Paljasjalgseid lapsi. Näib, nagu keegi nende järele otseselt ei vaataks. Aastased lapsed on kõikjal kaasas endast napilt kümmekond aastat vanematega, kes pisikesi kogenud võttega puusal tassivad.
Tolmustes ja räbaldunud riietes mehed lamasklevad maantee kõrval, kuid neist vaid paar meetrit eemal istuvad välikohvikus ülikondades, valgete triiksärkidega sookaaslased ning tumedates kostüümides, viimistletud soengutega naised, ajades rõõmsalt juttu ning lugedes lehti. Igaüks ajab enda asja ning ka tänava ääres vedelemine,
Ingliskeelne sõnamäng: Nairobi +
