Teedel on palju jalgrattureid, kellest mõned hoiavad liikumiskiiruse suurendamiseks kinni sõitvatest veoautodest, ning hulk mootorrattaid, mille igapäevariietes juht kannab enamasti kiivrit, aga tagaistmel sõitjal see üldjuhul puudub. Maantee ääres on üllatavalt tihti politseipatrulle, mis autosid järjest kinni peavad, kuid ei jää silma, et kedagi trahvitaks, olgugi et põhjust selleks oleks rohkem kui küll. Ka meie matatu peetakse kinni, juht läheb korra autost välja politseinikuga rääkima ning juba ta ongi tagasi, et sõitu jätkata.
„Mis juhtus?” küsin Naomilt.
„Ta maksis sada šillingit4 altkäemaksu.”
„Kas kõik maksavad seda?”
„Jah, põhjus leitakse alati. Muidu viivad nad su jaoskonda ja seal pead veel rohkem maksma.”
Suurematest küladest möödudes märkan, et olulise osa teeäärsest pinnast hõivab elanike improviseeritud turg. Inimesed panevad kauba tee kõrvale riidetükile maha. Müüjateks on enamasti naised, kes tulevad igal hommikul samasse kohta samu asju müüma, lootes, et sel päeval läheb mõnel külaelanikul just nende kaupa vaja. Kes müüb veekanistreid, kes jalanõusid ja riideid, kes raadioid, tabalukke, madratseid, savinõusid, seepi, pesupulbrit… Toiduainetest ja mobiili kõnekaartidest rääkimata.
Sagimise ja rahvarohkuse kõrval täiustavad muljet vaated kontrastirikkale vahelduvale maastikule: lõpututele rohelistele mägedele, pisikestele järvedele ja Keeniat läbivale tohutule rohelisele orule Great Rift Valleyle (Ida-Aafrika riftivöönd).
Vaate nautimise rikub vahejuhtum, kus meie matatu vasakusse esinurka sõidab sisse veoauto. Õnneks piirdub asi vaid purunenud küljepeegli ja juhtide emotsionaalse vaidlusega.
Nakuru linnas matatu’st välja astudes tundub, et olen sattunud keset kaost. Ma ei tea täpselt, kuhu astuda või mida hakata peale mulle äkitselt osutatava tähelepanuga. Inimesed kogunevad minu ja mu kottide ümber, teretavad, küsivad erinevaid küsimusi mu päritolu ja Keenias viibimise põhjuste kohta ning juba toob üks mees kuskilt kastide transportimiseks mõeldud kärulaadse vahendi ja hakkab nõusolekut küsimata mu kotte järgmise matatu poole viima. Naomi maksab abi osutanud mehele kiiresti kakskümmend šillingit ning tema kõrval seisev punase nokkmütsiga noormees küsib mult korduvalt väga lootusrikkalt: „Kas sa armastad mind?”
Minu järel astub matatu pealt maha samuti mitut kotti kandev valge naine, kes hakkab kõiki ignoreerides, keskendunud pilgul ja kiirel sammul kindlas suunas kõndima. Teda ei tülita peale paari edasisõiduvõimaluse pakkuja keegi. Hakkan Naomi ülimalt enesekindlast käitumisest aru saama. Tänavail leidub alati neid, kes tahavad sinu pealt teenida. See on fakt. Seega pead täpselt teadma, kuhu sa lähed ning millist teenust tahad või ei taha. Kahtlemist kasutatakse ära.
Orbudekodu, mille direktor Naomi on, asub üsna Nakuru äärelinnas, vaiksel kõrvalteel, ääristatuna lagedast põllumaast. Kohale jõudes jooksevad lapsed mind kallistama ning asuvad kotte tuppa tassima. See hetk on ebareaalne, kuna olen seda oodanud nii kaua. Kõige imelikum tundub, et ka lapsed, kes ei ole mind mitte kunagi näinud ning elavad seitsme tuhande kilomeetri kaugusel, on mind terve päeva oodanud.
Naomi näitab mulle mu tuba, kus on narivoodi kahe sääsevõrguga, kaks lauda ja toolid. Ta annab võtme ja käsib ukse kindlasti alati lukku panna.
„Aga miks? Ma usaldan siin kõiki ja ega mult midagi väga varastada ei olegi,” protesteerin.
„Ei, pane uks lukku, meil on olnud halbu kogemusi,” on Naomi konkreetne.
Ma olen sellest käsust häiritud. Milleks tekitada lastele juba esimesel päeval tunne, et ma neid ei usalda? Kuid käsk on käsk. Nii lukustangi nüüd ja edaspidi isegi korraks välja minnes kahekümne lapse silme all enda toa ning tunnen end – nii nüüd kui edaspidi – iga kord halvasti.
Naomi korraldab mulle tutvustava jalutuskäigu ning tagasi jõuame lõunasöögiks. Annan kaasatoodud kolm kohvritäit annetusi Naomi kätte, võttes välja vaid üheainsa kilekoti isiklike asjadega. Rõhutati ju orbudekodu juhtkonna saadetud meilides pidevalt, et võtaksin kaasa võimalikult vähe isiklikke asju ning palju annetusi. Seejärel otsustan teha lõunauinaku, kuna haiguse ja magamatuse tõttu pole ma võimeline enam sammugi astuma. Ma ei jaksa isegi sööma minna, kuigi ei mäleta, millal ma viimati sõin, ja kõht on tegelikult väga tühi.
Viimaste jõupingutustega oma tuppa jõudes tõmban kohe kardinad ette ja topin sääsevõrgu ääred korralikult madratsi alla. Uni hakkab just tulema, kui kuulen pininat. Sääsk? Malaaria! Mind haarab hirm. Kus see sääsk on? Kas võrgu sees või väljas? Üritan mobiiltelefoniga enda ümber valgust näidata, kuid sääske ei näe. Kuigi olen võtnud malaariat ennetavaid ravimeid, kardan sääske väga. Seega poen sääsevõrgu alt välja, tõmban kardinad eest, võtan raamatu ja asun rünnakule – paljaste kätega ma seda looma tappa ei julge. Lõpuks taban arvatava piniseja ning maandun täiesti kurnatuna linade vahele. Jõuan veel vaevu mõelda, kas sääsevõrk sai ikka korralikult kinni, ning vajun sügavasse unne.
Üles ärgates vaatan segaduses enda ümber. Kus ma olen? Miks mu kurk nii valus on? Miks ma mingi võrgu all magan? Siis kuulen väljast laste kilkeid ning tuleb meelde, et hommikul maandusin Aafrikas. Suurepärane – aga hetkel huvitab mind kõige rohkem toit ja vesi.
Lähen Naomi tuppa, et küsida, kas mul on veel võimalik süüa saada – kuid tema teatab esimese asjana, et jagas just mu annetused laiali. Olen pettunud. Mitu kuud kogumistööd ning mul ei olnud isegi võimalust näha, kes lastest millise asja sai! Samuti ei saanud ma teha annetajate jaoks pilte.
Naomi annab mulle taldriku toiduga, mis on minu tarvis alles hoitud. Lähen sellega oma tuppa, istun voodile ning avastan, et juua pole. Õues on suur tume veekanister, mille küljes on pisike kraan, kuid igaks juhuks otsustan enne selle vee joomist Naomiga konsulteerida.
„Ära joo seda vett! Lapsed muidugi joovad, nad on harjunud, aga meie ostame enda joogivee alati poest!” selgitab Naomi kategooriliselt ning annab mulle selleks õhtuks vajaliku veekoguse enda varudest. Hiljem selgub, et kanistris olev vesi on klooripõhise puhastusvedelikuga töödeldud ning tervisele täiesti ohutu – kuid Naomil on võimalik lubada endale pudelivett ning seda ta ka teeb.
Lühikese aja jooksul, kui ma Naomi pudelist endale vett kallan, käib toast sisse-välja kümneid lapsi. Kellel on vaja raha kingade parandamiseks, kel pastakat, kes küsib luba haiguse tõttu mitte kooli minna. Minu annetuste tagaselja jagamisest tekkinud väikest nördimust leevendab see, et nii mõnigi vanem laps astub mu juurde ning tänab kingituste eest. Mind üllatab nende viisakus.
Naomi voodil olevas arvutis on korraga lahti neli erinevat Exceli tabelit, mida ta lastega suhtlemise vahepeal täita üritab. Ilmselgelt on naisele antud üleinimlikult palju tööülesandeid: ta on ainus, kes 120 lapse ja orbudekodu asju ajab. Minu üllatuseks on tal aga seda tehes täpselt samasugune enesekindel ja kõigutamatult rahulik ilme kui hommikul lennujaamas.
Märkan voodil fotosid Naomist ja veidi vanemast valgest mehest.
„Me oleme abielus ja ma lähen USAsse elama,” selgitab Naomi minu pilku nähes. „Ma ei tea küll, kui kaua viisa tegemine aega võtab, aga tahan minna niipea kui võimalik.”
Muigan, sest olukord on irooniline: olles pärast pikka ootamist jõudnud Keeniasse, kohtun inimesega, kes tahab kannatamatult sealt minema saada.
Naise
Üks euro võrdub u 110 Keenia šillingiga.
