vajaliku rahata.
Koosolekust saab murdepunkt. Me ei jõua enam tuuleveskitega võidelda ning mõtted liiguvad üha enam lahkumise juurde. Nii Julia kui Murat käivad ringi rõhutud nägudega, meie vestlused jäävad tihti katki ning igaüks laskub vaikselt muremõtetesse.
Arvestades olukorda, ei tule kellelegi üllatusena Julia otsus lahkuda Keeniast nädal varem. Ta helistab kallimale ning ahastab abi paludes telefoni: „Ma olen siin keset Aafrikat ja nüüd pean lennukipileti ka veel ümber vahetama!” Julia teeb olukorra ilmselgelt traagilisemaks, kui see on. Meil on isiklikuks otstarbeks hangitud USB internet ning kesklinnas saab kümnetes kohtades printida ja internetti kasutada. Huvitav, kuidas Julia Aafrikast veel koju jõudnuna räägib?
Juliale on need kolm nädalat olnud halb unenägu asjadest, mis ei toimi, ja maailmast, mis ei ole õiglane. Süstemaatiline ja kõikehõlmav ebaõiglus, mille vastu ei ole võimalik läänepäraselt võidelda, kuid mille on sel konkreetsel juhul irooniliselt organisatsiooni lääne juhtkond tekitanud, sest Keenias on see lihtsalt võimalik, jätab Juliale ainsaks võimaluseks põgenemise. Tema Keenia-lugu on sellega lõppenud. Arvatavasti ei tule ta Aafrikasse tagasi enam mitte kunagi.
MANU. POISS, KES EI TOHI EBAÕNNESTUDA
Kolmeaastane Emmanuel unistab, et ühel päeval jalutab temagi tumesinises koolivormis koos teiste lastega kooli poole. Ent registreerimata orbudekodus elades piisab vaid ühest valest liigutusest, et laps ette hoiatamata tänavale visata. Vanemateta poiss, kellel on ainult üks võimalus.
Istun enda lemmikkohas orbudekodu hoovil, selg vastu kiviseina ning pilk suunatud eemal laiuvale savanniväljale. Vaade on rahustav ja ilus ning mul on hea võimalus ka orbudekodu õuel toimuvat jälgida. Veidi eemal jalutab ringi Murat, tõsisel ilmel ja sügavalt mõtteisse vajunult. Ta on mõistnud, et läänes kätteõpitud reeglid ja käitumismustrid siin ei tööta. See on võitlus, millest ta väljub kaotajana, ning see teadmine rõhub tugeva õiglustundega arukat meest silmanähtavalt.
Äkki jookseb väikeste sammudega üle hoovi pisike poiss ning vaid sekundiga muutub Murati nägu täielikult: „Manu! Tule siia, Manu!”
Vaid kolmeaastane Emmanuel ehk Manu ei sulandu rõõmsasse ja muretusse lastemassi, vaid on tõsisem ning asjalikum. Enda tõsiduses ta justkui aimaks, mis teda ees ootab. Kui Murat paari nädala pärast lahkub, pole Manul enam kedagi, kes temaga lihtsalt juttu ajaks, ning too on sunnitud jätkama erinevate rollide täitmist: olla orbudekodu direktorile üks saja kahekümnest hoolealusest, meditsiiniõele ravialune, turvamehele valvatav. Maailmas ei ole inimest, kellele Manu oleks lihtsalt Manu.
Emmanuel on üles kasvanud väga ebastabiilses keskkonnas ja see on ta pisikeste hallide silmade täiskasvanulikku pilku oma jälje jätnud. Manu silmad on hirmutavalt ausad ja justkui puuriks minust läbi. Sama tunneb ka Murat. Näen, kuidas Manu seljatab oma pilgus peegelduva elukogemusega muidu nii enesekindla türgi mehe. Murat on Manu seltskonnas haavatav, sest tema vastas on poiss, kelle igapäev sisaldab rohkem eluvõitlust kui Murati terve elu kokku. Pisikesel poisil ei ole midagi karta, varjata, valida ega teeselda. Ta peab iga päev sihikindlalt võitlema.
Manul ei ole vanemaid ega sugulasi. Tal pole kodu. Väike poiss elab registreerimata orbudekodus, kus iga päev võib jääda viimaseks. Piisab vaid väikesest veast, et olla tänavale visatud. On päevi, kui juhtkond ei saada õigel ajal raha ning süüa lihtsalt ei ole, ja on päevi, kui mõni laps visatakse päevapealt tänavale. Manu aktsepteerib seda kõike küsimusteta, täpselt nagu ülejäänudki orbudekodu lapsed. Hoolimata ebastabiilsusest peavad orbudekodu kasvandikud end õnnelikeks. Neile on tagatud regulaarsed toidukorrad, joogivesi, riided, jalanõud ja võimalus koolis käia. Just viimane on nendele kõige uskumatum ja olulisem – õnn kuuluda nende väheste laste hulka, kes ei pea kuni keskkooli lõpetamiseni kordagi muretsema kooliga seotud kulude ega haridustee võimaliku katkemise pärast. Laste suurim hirm on nende võimalik orbudekodust väljaviskamine ning tagasi koju saatmine. Koduse olukorra kirjeldamisel on nad ilmekad: „Nälg, haigused, ei ole joogivett, lapsed ei käi koolis.” Olles pärit poolkõrbealadelt, kus enamik inimesi järgib veel vanu hõimutavasid, riietub traditsiooniliselt ega pea haridust oluliseks, on nad kodus käies erilised tänu oma linnas elamise kogemusele, haridusele ning isegi riietele ja asjadele.
Kui lapsed ise on linnaeluga rahul, siis nende vanemad ei pruugi olla sama meelt. Kuigi laste ajutist ametlikult registreerimata elukohta kutsutakse orbudekoduks, on enamikul vähemalt üks vanematest elus, kuid lastele haridust võimaldada pere ei suuda. Kui riigi teistes piirkondades peetakse haridusprojektidesse valitud lapsi väga õnnelikeks, siis suur osa kõrbealadel traditsioonilisi eluviise järgivaid inimesi peab kooliharidust ajaraiskamiseks. Mis kasu on 12aastasest õppimisest ja koolimaksu maksmisest lapse eest, kellest peab saama karjakasvataja või selle abikaasa? Seda aega saaks vanemate arvates hoopis mõistlikumalt kasutada, andes vajalikke elutarkusi ja praktilisi oskusi isalt pojale ja emalt tütrele.
Poisid käivad juba väikesest peale koos isaga loomi karjatamas ja tüdrukud abistavad ema kõigis tegemistes. Paremal järjel olevatel karjakasvatajatel oleks lihtne müüa mõned kitsed ning lapsed kooli panna. On neid, kes seda teevad, kuid paljud mitte. Karjakasvatamine, tihti isegi rändkarjaseks olemine on kogu nende elu ja kultuur, millest loobuda ei taheta.
Kui lapsi kõigest hoolimata siiski harida otsustatakse, ei õigusta see otsus tihti end vanemate silmis. Vaid keskkoolitunnistusega on tööd leida väga raske, kuid edasiõppimine on kulukas ning paljudel vanematel pole võimalik seda finantseerida. Keenia eranditult tasulistesse ülikoolidesse ja kolledžitesse minekuks saavad riigipoolset õppelaenu vaid selgelt silmapaistvate tulemustega keskkoolilõpetajad. Orbudekodu lapsed pannakse aga kõige odavamatesse keskkoolidesse, kus enamasti ei kvalifitseeru lõpueksamitulemuste põhjal õppelaenu kandidaadiks isegi parim õpilane. Orbudekodu on teadmata põhjustel keelanud lastel võtta vastu sponsorite pakkumisi toetada nende kõrgharidust – arvatavasti loodetakse, et toetajad valiks selle asemel pigem nende organisatsiooni kaudu uue lapse toetamise. On keskkoolilõpetajaid, kellel õnnestub tööle saada või oma väike äri avada, kuid esineb ka hulgaliselt halvemaid näiteid.
Keskkoolilõpetajad on oma kultuurist juba võõrdunud ja saanud suhu teistsuguse elu maigu ning ei arva enam, et karjakasvatamine on nende ainus eesmärk ja võimalus, kuid olude sunnil minnakse pärast keskkooli lõpetamist siiski tagasi koduküladesse. Rakendust leidmata hakkavad paljud haritud noored jooma kättesaadavat odavat alkoholi. Satutakse sõltuvusse. Mõnel juhul müüakse maha isegi oma keskkooli lõputunnistus, et alkoholi jaoks raha saada.
Manu, üks orbudekodu väheseid tõelisi orbe, kõrbealade elu ei mäleta. Orbudekodu on kogu ta maailm. Kõik, mida ta kunagi teadnud on. Väike poiss teab täpselt, kuhu ja mis kell kausiga lõunasöögijärjekorda joosta, millisel poolel on jalgpalliväljakul paljajalu mängides rohkem torkivaid taimi ja kivikesi ning mida teha siis, kui vesi kanistritest otsas on. Esimestel päevadel pean mina õppima temalt, kuidas selles pisikeses, kuid kindlate reeglitega maailmas hakkama saada. Samas ei tea Manu, mida tähendavad sõnad ema, isa, kodu ja turvatunne.
Murat läheb oma tuppa ning mõne aja pärast istub Manu mu kõrvale kiviplaadile ja silmitseb vaikides mu tegevust. Väikese poisi pilk ja kohalolek tekitavad minus ebamugavustunde. Teadmine, mida Manu peab järgmistel aastakümnetel läbi elama selleks, et enda ellu veidigi stabiilsust saada, paneb mind tundma häbi enda rahulolematuse ja pisiasjade üle kurtmise pärast.
Eemalt kostab tüdrukute kilkeid – nad on kogunenud maja ette, et mängida kummikeksu või keksida asfaldile kriidiga joonistatud kastikestes. Kogu tegevust saadavad elevil hõiked ja siirad emotsioonid. Lapsed ei karda, häbene ega jonni. Neisse on justkui sisse kodeeritud, et nad peavad olema võitlusvalmid, avatud ja valmis kõiki võimalusi kasutama.
Kuna
