toidukuhi – soola ega muid maitseaineid ei lisata ning aedviljade ja liha puudumisel süüaksegi puhast jahu ja vee segu.
Teel toidutaldrikuni üritan siiski entusiasmi üles näidata ning hüppan üle lõkkematerjali, kuid selle kohal kaarduv väga teravate okastega puu tekitab mu käele kaks sügavat haava. Selle peale tõuseb Ruto noorem vend püsti, võtab noa ning raiub mind vigastanud puuoksa lihtsalt maha. Olen üllatunud. Ma ei tea küll tema keelt ega kombeid, kuid see liigutus on väga südamlik.
Tänu Ruto tõlkeabile saan tema vennaga pikki ja huvitavaid vestlusi pidada. Viimaks küsin Ruto vennalt, kas ta tahaks elada teistmoodi, rohkem tsiviliseeritumalt.
„Kuna mind on loodud kõrbehõimu liikmeks, siis ma elan nii ja olen sellega rahul,” vastab ta – küll veidi mõtlikult, kuid kõhkluseta.
Kõrbeelanike leplikkus muutub minu jaoks iga hetkega üha silmatorkavamaks ja kõikehõlmavamaks. Ruto pere elab aastast aastasse väga minimalistlikult, tundmata rahulolematust. Kolme hüti peale on varanduseks vaid lehmanahad, kandekotid, keedupott, tikud, kruusid, paar kaussi, seep, nuga, kanistrid vee kandmiseks, natuke nööri, paar riideeset ning spetsiaalsed puutokid hammaste pesemiseks. Kuigi kitsemüügi eest saadud rahaga oleks ehk võimalik soetada ka muid tarbeesemeid, ei pea Ruto perekond neid vajalikuks.
Pärast hommikusööki võtame ette paarikilomeetrise jalutuskäigu kohalikku külakeskusesse, kus saan sooja vastuvõtu osaliseks. Kohalikele tundub ka siin uskumatu, kuidas valge inimene on üldse nii kaugele kõrbesse jõudnud ning et ta sellises kliimas ja tingimustes vastu peab. Lisaks muretsetakse kõige muu pärast: kuidas ma ikka kõndida jõuan, kas tool on istumiseks piisavalt mugav ja mais söömiseks parajalt pehme. Pikapeale hakkab selline ülihoolitsus mind häirima ning jutustan oma kodukoha hoopis karmimatest tingimustest, nagu lumest ja külmast, mille peale kõik justkui ühest suust vastavad: „Miinuskraadid! Seal me sureks kohe kindlasti!”
Keskuses on kümmekond maja ning väike pood, kus maisijahu, suhkru ja tee kõrval müüakse ka Coca-Colat ja Fantat, aga mitte vett. On õõvastav mõelda, kuidas vaid mõne kilomeetri kaugusel poest, kuhu linnast autoga pidevalt karastusjooke tuuakse, on lastel reaalne oht surra janusse. Minulgi ei jää muud üle, kui täiendada enda joogivarusid ainsal võimalikul moel – ostan karastusjooke. Kuigi janukustutamise koha pealt pole see just kõige targem tegu, on mul vähemalt õhtul võtta maitsetu ugali kõrvale midagi, millel on maitse.
Pärast poeskäiku läheme välikohvikusse: külanaised keedavad lõunaajal lõkkel maisi ja ube ning müüvad seda kümne šillingi eest. Klientideks on ainult mehed, kelle hulgas ka mina kõhu täis söön ja kellega hiljem veidi kaarte mängin. Ülisõbralik suhtumine minusse jätkub, kuid põhiliseks vestlusteemaks on jätkuvalt siiras uskmatus, kuidas ma ikkagi nendes tingimustes hakkama saan. See ärritab mind üha enam ning teen Rutole ettepaneku edasi liikuda.
„Sa tahad praegu kõndida?” ehmub Ruto. „Kell on alles kaksteist! Praegu ei või liikuda, liiga kuum on!”
„Millal siis võib?”
„Kella nelja ajal.”
Olen selles keskuses kinni veel neli tundi!
Kella kolme ajal suudan lõpuks veenda Rutot edasi liikuma. Ja me pole ainsad kõndijad: kohtame teel kahte tüdrukut, kes mu fotokaamerat märgates aga kiiresti peitu jooksevad.
„Vanemad on neile õpetanud, et kui keegi neist pilti teeb, saab see inimene pilti kasutades nende vere ja hinge ära võtta,” seletab Ruto.
Veidi aja pärast tulevad tüdrukud siiski põõsast välja ning Ruto vestleb nendega hõimukeeles. Tüdrukud küsivad, kas mu heledad juuksed on tõesti ehtsad. Jaatava vastuse peale lisavad nad, et ma olen kõige ilusam tüdruk, keda nad näinud on. Minu jaoks on jälle nemad oma pisikeste patside, traditsiooniliste ehete ja kirevavärviliste riietega eksootiliselt ilusad.
Koduteel teretab Ruto kümneid ja kümneid möödujaid. Kuna kella poole viie ajal on päike juba piisavalt madalal ja kuumus talutavam, on paljud kõrbeelanikud koduteel.
Mul jääb üle vaid üha uute inimestega kätt suruda ja „karam, karam” öelda.
Koju jõudes ootab meid ees tüdruk, kes on kõndinud kümneid kilomeetreid lihtsalt selleks, et esimest korda elus näha ja tervitada valget inimest. Ligikaudu 14aastane tütarlaps on väga kena ja tagasihoidlik, naeratab mind nähes häbelikult – ning näitab mulle oma aastast last.
Tänu tihedale päevale tuleb uni sel õhtul kiirelt, kuid ärkan peagi. Kitsed on rahutud ning eemalt võsast kostab imelik hääl. Ma ei ole kindel, kas peaksin muretsema, samuti ei soovi ma põhjuseta paanikat tekitada – arvatavasti on need tavalised öised kõrbehääled. Ent sisetunne ütleb, et midagi on valesti. Nii kuulan mitukümmend minutit unetult neid loodushääli – kuni ööd lõhestab Ruto ema hõimukeelne karje, mille peale poisid maast lahti kargavad ja öisesse kõrbesse jooksevad. Paljajalu, ilma taskulambita, ümber vaid riidehõlst.
Üritan pimeduses kobades leida onnist taskulampi ning astun otsa millelegi, mis karjuma hakkab. See on väike laps, kes magab onni ukseavas. Leian lambi, kuid pean kohe tagasi pöörduma, et tuua meditsiinipakk: Ruto vend on saanud paljajalu joostes jalga suure verise haava. Ta ise ei tee sellest suuremat väljagi, istub rahulikult lehmanahale ning vajub mõttesse. Annan vigastatud poisile desinfitseeritud vatitupsu ja plaastrid ning juhendan, mida nendega teha. Ruto vennal vastuväiteid ei ole, kuid ma pole kindel, kas ta saab täpselt aru, milleks seda kõike vaja on. Tema perekonnal pole kodus ju ka kõige algelisemaid meditsiinivahendeid ning ravimeid ostetakse võimalusel vaid loomadele.
Veidi hiljem saan teada ka kogu segaduse põhjuse: mingi metsloom on ühe kitse minema viinud. Tunnen väikeseid süümepiinu, et ma kedagi üles ei äratanud, kuid samas on veidi naljakas, et mina olin ainus, kes kitse äraviimise peale üles ärkas, ning eluaegsed kitsekasvatajad kõik rahulikult magasid.
Varahommikul on aeg hakata liikuma neljakümne kilomeetri kaugusel asuva suurema külakeskuse poole, et sealt paari päeva pärast bussiga tagasi Nakurusse sõita. Hüvasti jättes teeb Ruto ema ettepaneku, et ehitab mulle onni ja annab natuke kitsi, et saaksin nende juurde elama jääda. Naine ei näe põhjust, miks ma peaksin lahkuma. Räägin midagi kohustustest ja plaanidest, kuid sel hetkel tunduvad need ka mulle endale kuidagi väga kauged ning koos Ruto perega kitsi kasvatada paistab hoopis loogilisem ja stressivabam valik.
Lahkumise eel küsib Ruto vend, mida ma nende eluviisist arvan. Vastan ausalt, et, kuna olen varem sellist elustiili vaid telekast näinud, arvasin, et nii looduskeskselt elamise tõttu sarnaneb nende käitumine pigem loomade kui inimestega. Nende keskel elades avastasin aga, et neis peitub tohutult iidset elutarkust, intelligentsust ning oskust elada hetkes. Kui varem arvasin, et suurimaks erinevuseks „meie” ja „nende” vahel on „nende” totaalselt teistsugused elamistingimused, siis nüüd tean, et selleks on hoopis kõrbeelanikest õhkuv sügav rahu, milletaolist pole ma kunagi varem kogenud. Iidseid hõimukombeid järgivad inimesed on sõnulseletamatult väärikad ja sisemiselt väga rahulikud. Nad ei teeskle ega kadesta, elades just nii, nagu neid on loodud.
Poiss hakkab mu vastuse peale naerma ning teatab, et neil olid samuti minu kui valge inimese suhtes ekstreemsed eelarvamused, kuid paari päeva jooksul nad mõistsid, et olen täpselt samasugune nagu nemad, ning nüüd tahaks tema väga inglise keelt õppida, et järgmisel korral olla võimeline minuga tõlgi abita suhtlema.
Pärast südamlikku hüvastijättu
