Minu Keenia. Rääkimata lugude maa. Janika Tamm
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm страница 13
Olukord orbudekodus hakkab üha enam rõhuma ja seda mitte päev-päevalt, vaid tund-tunnilt. Lõpuks ei otsi ma enam seltsi ega tee rõõmsalt naeratades lastest pilte. Lõpetan isegi orbudekodu juhtkonnale kirjade saatmise. Istun tihti lihtsalt enda lemmikkohas, selg vastu kiviseina, ning vaatan tühja pilguga orbudekodu aia taga olevat tohutult ilusat „vihmavarjupuudega” välja, mis mind veel kuu aega tagasi hämmastuma pani. Nüüd olen sellega harjunud. Sama kiirelt olen kohanenud Keenia igapäevaeluga: paljasjalgsed ja kätega söövad lapsed, pidev kauplemine kõige ja kõigiga, lõputu suhtlemine, hullumeelne liiklus, küllakutsed ja… usaldamatus.
Ühel päeval, kui Naomi läheb linna asju ajama ning jätab mind laste eest vastutama, kuulen väljast elevil sagimist ja hõimukeelseid hõikeid. Uksele jõudes näen valvureid rahulikult pealt vaatamas, kuidas lapsed nende valvatava värava lähedalt aiaaugust kümnete kaupa välja poevad ning maantee poole jooksevad. Torman murelikult laste kannule.
Bussipeatuse lähedal on juhtunud liiklusõnnetus. Politsei on alles saabunud, kuid õnnetuskohale on uudistama kogunenud juba sadu inimesi. Kohas, kus minagi tavaliselt linnasõiduks bussi ootan, on kolm surnukeha, üks neist veel kinni katmata. Inimesed on rusutud meeleolus, politsei üritab neid veidi eemale ajada, kuid rahvast tekib iga hetkega aina juurde. Üritan lapsi üles leida, sest neil ei ole ohutu olla maanteel, kus hoolimata õnnetusest ja rahvahulgast sõidavad autod endise kiirusega. Ent kõik rahvamassis olevad lapsed tunduvad äkki täpselt ühesugused ning mul on tõsiseid raskusi orbudekodu kasvandike äratundmisega. Lõpuks leian paar vanemat poissi, kellel palun kohe kõik lapsed üles otsida ja kokku koguda. Kui tagasi jõuame, ei saa turvamehed aru, miks ma selle väikese asja pärast nii palju muretsesin – lapsed oleksid ükskord ikka tagasi tulnud, õhtusöök ju varsti käes.
Järgmisel hommikul harjutavad kõik lapsed tundide kaupa erinevaid kirikulaule. Minu üllatuseks selgub, et lõuna paiku peaksid saabuma kaks siiani vaid kirjade kaudu tuttavat orbudekodu juhtkonna liiget ning lapsed korraldavad neile mitmetunnise esinemise.
„Siis, kui orbudekodu omanik meid külastab, kardavad nad esinemist lõpetada ning aina laulavad ja laulavad…” kommenteerib Naomi. Minagi olen ootusärevuses – lõpuks ometi näen näost näkku inimesi, kellega oleme kuu aega tihedalt ja tulemusteta kirjavahetuses olnud ning kes on süüdi sponsorite petmises.
Varsti peatubki värava ees takso, millest astuvad välja veidi ülekaaluline mees ning pisike naine, vedades järel suuri ratastega reisikotte. Lapsed hakkavad nii kaasahaaravalt tantsima ja laulma, et unustan korraks kõik probleemid ning hüppan koos nendega peaaegu terve tunni. Kuigi ma ei saa aru mitte ühestki nende hõimukeeles lauldud sõnast, on kaasalaulmine lihtne, kuna laulud meenutavad regilaule, kus vaid eeslaulja peab sõnu teadma, ülejäänud lihtsalt kordavad lauldud rida.
Kui etteaste lõpeb, annavad külalised lastele üle pappkasti riiete ja õppevahenditega ning jätavad hüvasti, kuna värava taga on juba ootamas uus takso. Olen segaduses.
„Läheme hotelli ööbima,” vastab mees minu imestava küsimuse peale veidi ebalevalt. Muidugi: mulle tuleb meelde, et Naomi – endine Naomi – on sellest mulle ju kibedalt rääkinud.
„Aga miks, meil on siin ju täpselt kaks vaba voodit?” ei saa ma torkavalt küsimata jätta.
„Noh, meil said juba toad kinni pandud…”
Viisakalt laveerivad vastused viivad mind selleni, et küsin küsimus küsimuse järel aina teravamalt. Lõpuks ometi seisavad juhtkonna liikmed mu ees ja mul on võimalus nendega näost näkku rääkida – ilma et neil oleks aega poliitiliselt korrektseid kirjalikke vastuseid vormistada!
Küsin peamiselt raha orbudekoduni mittejõudmise ja sponsorite petmise kohta. Kuigi algselt arvan, et juhtkonna liikmed on teadlikud kõigist toimuvatest pettustest, siis vestluse käigus tuleb välja, et üks neist teeb ka ise igakuise 400eurose annetuse kõrbeperede toiduprojektile, mille mittetoimimisest tal aimugi pole. Samuti on nad pidanud ise ostma oma lennukipiletid Keeniasse, kuna orbudekodu omaniku sõnul organisatsioonil selleks raha ei olnud. Tunni aja jooksul helistatakse kolm korda orbudekodu omanikule, küsides nõu, mida mulle vastata. Kõik mu süüdistused lükatakse lõpuks ümber ühelaadse väitega, et Keenias on raske ja aegavõttev midagi korraldada. Ilmselt selle vabandusega nad lääne annetajaid lollitavadki.
Olukord on halenaljakas. Tundub, et erinevates riikides elavatel ning suures osas vaid internetipõhiselt suhtlevatel juhtkonnaliikmetel pole aimugi, mis tegelikult toimub, ning seda teabki vaid üks inimene. Skeem iseenesest on üsna geniaalne.
Minu rünnak ei jää vastuseta ning satun ka ise ristküsitluse alla. „Aga miks sa käisid lastekaitseametis?” küsitakse süüdistava häälega mitu korda. Kutsun appi Naomi, kuna temaga koos sai koosolekul ju lastekaitseametisse minek otsustatud – kuid Naomi on justkui võluväel unustanud kõik varemräägitu ning asub hoopis juhtkonna poolele ja ründab mind koos nendega. Naomi väide, et tema ei andnud ei minule ega Muratile luba lastekaitseametniku juurde minekuks, on pöördepunkt: nüüd olen justkui mina see, kes peaks end ainsana halvasti tundma. Kui ma enda mälu ja faktide kinnituseks asja Murati käest kiirelt telefonitsi üle küsin, süüdistatakse mind temaga suhtlemise jätkamises kui suurimas surmapatus.
Ühtegi mõistlikku vastust andmata põgenevad külalised lõpuks väsimust ettekäändeks tuues hotelli.
Jah, olen ju varemgi kuulnud, et lääne juhtkond veedab enamiku külaskäiguajast hotelli basseini ääres jäätist süües, kuid reaalsuses on see liiga võigas. Ronin enda narile ning uinuda suutmata töötan poole kaheni öösel, korrastades orbudekodu andmebaasi, sisestades fotosid ning kirjutades erinevaid tekste.
Järgmisel hommikul ärkan laste rõõmsameelse sumina peale toidujärjekorras. Vaatan aknast välja ning mind kohutab, kuivõrd teistmoodi näen enda ümber toimuvat vaid kuu aega pärast saabumist. Olen orbudekodus valitsevale ebaõiglusele mingil määral alla andnud. Oleme proovinud kontakteeruda kõikide võimalike inimestega, et lahendust leida, Murat rääkis isegi Keenia ja lääne ajakirjanikega, kuid tulemust ei ole.
Äkki tunnen, et mulle aitab. Hüppan voodist alla, lähen Naomi tuppa ja istun tema kõrvale voodile.
„Naomi, sa valetasid eile. Mulle ei meeldi valetajad.”
„Ma ei valetanud, ma lihtsalt mõistsin küsimust valesti,” vabandab Naomi ja lisab süüdimatult: „Ja üldse, miks sa Muratile helistasid?”
„Mina ei oleks sinule kunagi sellist asja teinud. Ma arvasin, et me oleme üks meeskond. Sinu aitamise pärast me ju üldse siia jäimegi! Nüüd käitud nii, nagu on parim sinule, jättes minust võimalikult halva mulje.”
Naomi jääb täiesti häirivalt rahulikuks, nii et lõpetan vestluse, küsin endale tööülesanded ning lahkun toast. Tunnen end mitte just hästi, aga kuidagi kergemalt.
Paari tunni pärast saabuvad juhtkonna liikmed ning tulevad koos Naomiga minu tuppa. Kohe pärast istekohtade leidmist hakkab üks juhtkonna liikmetest ilma pikema sissejuhatuseta rääkima: „Janika, sa saad küll lastega väga hästi läbi ning oled tohutult suure südamega inimene, kuid meie koostöö ilmselgelt ei suju. Seega palume sul juba täna orbudekodust lahkuda.”
Selgub, et otsus on tehtud juba eelmisel õhtul – ajal, kui mina veel poole ööni töötasin. Vaatan neile, üksteisele valetavatele inimestele otsa ning tunnen korraga palju. Vastikust. Lootusetust. Viha. Eelkõige aga tunnen neile kaasa.
„Selge. Ma siis lähen. Nähes teie valetamist