Pokotis, käivad kõik mehed kogu aeg nii ringi!” selgitab ta.
„Ruto, seda kohta tahaksin ma küll näha!” ütlen muiates, silme ees kujutluspilt kümnest seelikuga ringi jalutavast tõsise näoga mehest.
Suudan vaevalt lause lõpetada, kui poisi silmadesse tekib säde: „Aga me võime ju minna! Peame vaid Naomi käest luba küsima!”
Viis minutit hiljem oleme juba Naomi toas ning küsime entusiastlikult luba Pokotisse minekuks. Naomi tundub kohkuvat, kuid taastab kiirelt oma kõigutamatu oleku.
„Aga seal ei ole ju vett!” ütleb ta vastuvaidlematu tooniga. „Seal ei ole toitu! Ei ole voodeid, WCsid ega pesemisruume! Isegi tekke ei ole! Seal ei ole mitte midagi!”
Naomi hääles on aukartus Pokoti ees ning kartus minu pärast. Ruto aga on võimaliku kojusõidu üle juba väga elevil ning räägib kurva loo haigest emast, keda ta tahaks väga vaatama minna.
„Kui Ruto, ta pere ja kõik teised on seal aastakümneid elanud, siis miks ei peaks mina nädal aega hakkama saama?” panen lõpuks lauale trumpargumendi.
„Olgu,” soostub lõpuks Naomi. „Aga kui sa lähed, siis pead kõik kaasa võtma. Seal ei ole mitte midagi!”
Järgmisel päeval jõuame pärast paaritunnist bussisõitu vaiksesse umbes viie tuhande elanikuga linna ning mind viiakse sööma kohalikku parimasse kohvikusse, mille kokkuklopsimisel on kasutatud ilmselt kõiki kättesaadavaid ehitusmaterjale – igatahes ei ole ma kunagi nii koledat kohvikut näinud. Uksel ilutseb silt „Hotel”.
„Ruto, miks me hotelli läheme? Ma tahan ju süüa!” küsin selgitust.
Ruto vaatab mind arusaamatult: „Aga see ongi ju kohvik – me lihtsalt kutsume neid hotellideks.”
Hiljem veendun mitmel pool, et tõesti kannavad pisemad söögikohad nime hotel, korralikumaid kutsutakse aga restoranideks. Selles hotel’is tuuakse mulle kiirelt Ruto soovitatud toit: taldrikutäis kartuli, riisi, spagettide, ubade ja pannkoogilaadse asjaga. Tundub, et ka toidu tegemiseks on kasutatud kõike kättesaadavat.
„Ma lähen mootorrattataksot otsima ja kuna ma tahan normaalset hinda saada, jääd sina siia,” ütleb Ruto ja jätab mind üksi einet võtma. Nii see on – valge nahavärv tõstab hinda vähemalt kaks korda, tihti rohkemgi.
Vaid paar minutit pärast poisi kadumist tuleb minuga sõbralikult rääkima meessoost ettekandja, kes teeb mulle nii muuseas ka abieluettepaneku ning jätkab keeldumise peale kõigutamatu rõõmsameelsusega juba uue teemaga. Aeg muudkui veereb, nagu ka ettekandja sorav jutt, ja lõpuks jõuab tagasi Ruto. Ettekandja eemaldub silmapilkselt.
Tund aega kestnud hinnaläbirääkimiste tulemusena maksame kahe mootorratta kahetunnise sõidu eest kokku kaks tuhat šillingit. Sõidame mootorratastega kõigepealt poe ette, kus lasen Rutol perele külakostiks sobiva toidu välja valida. Seome pappkastitäie süüa tagaistmele ning asume teele. Linnaelanikud, kellega selle protsessi vältel kokku puutume, vaatavad meile järele ning aina korrutavad: „See koht on kaugel, väga kaugel.”
See on minu esimene käik kõrbe ning avalöök on võimas. Teekonna alguses saan imetleda ümbritsevat loodust ja vaadet Baringo järvele. Mootorrattaga sõites tajub tõesti seda imelist vabadustunnet, millest olen varem vaid lugenud! Pärast ebatasase kruusakattega teele jõudmist on aga teekond suurte hüpetega nii tihedalt sisustatud, et kogu mu energia kulub kiivri peas ja enda mootorrattal hoidmiseks ning meenutamiseks, kui suure summa peale on tehtud mu elukindlustus. Ühel hetkel keerame kõrbemaastikule, mis minu ääretuks kergenduseks on siledam kui senine kruusatee. Rada on vaevumärgatav ning pidevate kurvidega, mida mu juht minimaalselt kiirust alandades nii uljalt võtab, et mu jalgu kriibivad raja ääres kasvavad teravate okastega kõrbepõõsad. Teerada hargneb kümneid kordi, kuid Ruto teab alati täpselt, millist haru valida. Mitu korda jõuan mõelda, et varsti oleme küll kohal, kuna tundub, et enam rohkem ei saa tsivilisatsioonist eemalduda. Aga saab. Ja kuidas veel.
Lõpuks peatume. Kümme seelikuhõlsti ning pika puutokiga meest istuvad pisikestel toolidel ning on siiralt üllatunud meie mootorratastel saabumise üle, misjärel saab tähelepanu mu nahavärv. Üritan nendega suahiili keeles suhelda, kuid mehed vastavad vaid kohalikus hõimukeeles. Neil pole kumbagi riigikeelt, ei suahiili ega inglise, kunagi vaja läinud: siin piirkonnas elavad vaid nende hõimu liikmed. Ruto käest saan hiljem teada, et keegi neist pole kunagi ka koolis käinud ega oska isegi numbreid lugeda, enda nime kirjutamisest rääkimata.
Nagu Ruto on mulle juba varem selgitanud, elab Keenias erinevatel andmetel 42 hõimu. Nende emakeeleks on kodus ja hõimukaaslaste ringis räägitavad hõimukeeled. Erinevate hõimude ühine keel on suahiili, mida haritumatele meeldib segada ingliskeelsete väljenditega. Vahepeal suhtlevad haritud ainult inglise keeles. Põhikooli esimestes klassides õpitakse osaliselt ning tavaliselt alates neljandast klassist juba täielikult inglise keeles, ka õpikud on ingliskeelsed. Ametiasutustes, poodides ja üldjuhul ka tänaval saab alati inglise keelega hakkama, selle kasutamine on haritud keenialasele igapäevane. Keskkooliharidusega kohalikud räägivad vabalt kolme keelt. Üksteise keelt ja kultuuri tolereeritakse, seda võetakse kui loomulikku elu osa.
Pökoodi hõimukeelest on Ruto õpetanud mulle vaid kolm sõna: karam (tere), lendone? (kuidas läheb?) ja sere (aitäh). Kuigi mu teadmised rohkem suhelda ei võimalda, saan neid fraase kasutades sõbraliku vastuvõtu osaliseks.
Mehel, kellega ma parajasti vestlust arendada püüan, on sangapidi käes pisike puidust ese.
„Mis see on?” pärin Rutolt.
„See on tool, siin on igal mehel selline,” ütleb poiss ning asub kiirelt väikese tooli erinevaid kasutusvõimalusi tutvustama. Nimelt saab tooli lisaks istumisele kasutada ka padja asemel peaalusena. Ümbritsevad mehed ei saa aru, miks selline asi üldse tutvustamist vajab, ning neile teeb minu hämmeldus siiralt nalja. Lisaks toolile on igal mehel riidehõlst, mida kasutatakse päeval kehakattena ja öösel tekina, loomade ajamiseks mõeldud toigas ja autokummist valmistatud jalanõud. Sellega nende isiklike asjade loetelu piirdubki.
Vahepeal saabub traditsioonilisse punasesse riidehõlsti mässitud Ruto vend. Ta on Rutost veidi noorem ning väga rahuliku olekuga. Noormees lükkab käekõrval laenuks saadud jalgratast, et aidata toidukasti transportida. Meie tulekust sai ta teada tänu Ruto telefonikõnele kahe kilomeetri kaugusel elavale naabrile, kes on ümbruskonnas üks väheseid mobiiliomanikke ning kelle telefon oli õnneks parasjagu ka kodus ja laetud. Kuna elektrit pole, saadab ta telefoni kord nädalas piirkonna ainsa autoga neljakümne kilomeetri kaugusele suuremasse külakeskusesse laadima.
Poisid ütlevad, et peame kiirelt minema hakkama, kuna peagi läheb pimedaks. Minu üllatuseks ootab meid ees veel kahetunnine kõndimine ning teele asudes näen esimest korda elus vabas looduses kaamelit, kes meile lihtsalt vastu jalutab. Kõnnin mitu tiiru ümber looma ja teen ohtralt pilte, mille peale poisid vaid muigavad ega suuda uskuda, et ma kunagi varem kaamelit näinud pole. Ruto räägib, et omanikud märgistavad enda loomi, tehes küljele karva sisse üsna suure erilise tunnusmärgi, ning lasevad ta siis loodusesse lahti.
Hoolimata hilisemast rahvuspargi külastamisest ja kümnete eksootiliste loomade nägemisest jääbki minu eredaimaks loomadega seotud mälestuseks just selle kaameli nägemine vabas looduses pärast kahetunnist mootorrattasõitu.
Täpselt pimeduse saabudes oleme kohal. Kolme pisikese hüti keskele on
