jaoks on olemas vaid see konkreetne hetk. Vaatan tolmus jooksvaid paljaid jalgu ning mingil kombel kadestan neid. Katsun meenutada, mis tunne oli elada hetkes, kui unustasin selle, kes ma olin, ning selle, kelleks olen plaaninud tulevikus saada. Mulle meenub vaid, et see oli meeletult hea tunne.
Olen puhtast uudishimust ostnud kohaliku ajalehe ning sirvin seda hajameelselt. Minu üllatuseks saab leht aga mõne minutiga tähelepanuobjektiks. Vanemad poisid kogunevad mu ümber ja küsivad viisakalt, millest ma loen. Eeldan, et küsimus on esitatud vaid viisakusest, kuid peagi loevad poisid koos minuga suure huviga poliitikateemalist artiklit. Noormehi koguneb üha enam ja enam.
Suutmata üllatust varjata, küsin: „Te olete huvitatud ajalehe lugemisest rohkem kui jalgpalli mängimisest?”
„Jah. Kas me võime lehte laenata, kui sa oled selle läbi lugenud?” küsib kõige vanem kahtlevalt.
Paar päeva hiljem orbudekodu hoovil jalutades märkan, et üks noormeestest loeb ikka veel minu antud ajalehte.
„Noh, kas on huvitav?” uurin viisakalt.
Vastus on üllatav: „Jah, on küll, ainult üks lehekülg on jäänud veel lugeda.”
„Kas sa lugesid kõik artiklid läbi?”
„Jah, väga huvitav oli.”
Niimoodi hakkangi peaaegu iga päev lehte ostma ning noormehed on selle üle enneolematult õnnelikud. Uudishimulikel noorukitel ei ole võimalik osta raamatuid, vaadata telekat ega kasutada internetti, mis muudab nad väga avatuks igasugusele kättesaadavale informatsioonile.
Manu veel ajalehtedest ei hooli, küll aga on tema päevades kolm vaieldamatult olulist hetke: söögikorrad. Manu suudab süüa rohkem kui mina ja Murat kahe peale kokku. See pisike poiss tuleb köögi poolt alati kõige suurema toidukuhjaga, sööb selle ära ja võtab veel juurde, misjärel sööb ära ka minu toidujäägid. Kui mul esimesel päeval paluti toidujäägid lastele anda, tundus see imelik, kuid õige pea mõistsin, et lapsed isegi ootavad seda. Koguse, mille söömiseks läheb minul pool tundi, suudab Manu hävitada vaid kahe minutiga. Ma ei ole näinud mitte kordagi mitte ühtegi last toitu järele jätmas, rääkimata sellest, et mõni neist teatud toite ei sööks.
Kord annnan enda toidujäägid ühele vanemale tüdrukule, kelle ümber olevad nooremad lapsed toidukaussi nähes kohe kiirelt üles rivistuvad ning kes jagab neile kõigile võrdse portsjoni. Manu seisab järjekorra lõpus ning ootab kannatlikult oma osa. Ta sööb isukalt ja asjalikult – tema austus toidu vastu on piiritu.
Kuna orbudekodus hoitakse kokku kõige pealt, kus võimalik, siis sööme me täpselt samamoodi nagu keskmises Keenia peres. Hommikusöögiks on rohke suhkru ja piimaga tee. Parematel päevadel saab lisaks ka ühe mandazi, mis on nagu lihapirukas, aga ilma lihata. Lõunasöögiks saame tavaliselt githeri’t ehk keedetud maisi ja ube ning paar korda nädalas antakse meile riisi ubadega, mille peale nii lapsed kui vabatahtlikud joostes köögi poole lähevad. Tihti oleme vabatahtlikega riisi ja ubade üle õnnelikumad kui kõik lapsed kokku.
Õhtusöögiks saame ilma mingisuguste eranditeta alati ugali’t – see on pudrulaadne toit, mis koosneb maisijahust ja veest. Ugali’t süüakse vähemalt kord päevas ning see on omamoodi Keenia sümbol. Meestel on tihti mitu abikaasat ning naiste omavahelises rivaalitsemises on üks peamisi võimalusi konkurendi seljatamiseks teha teisest naisest paremat ugali’t. Mulle jääb küll selgusetuks, kui palju nüansse saab olla jahu lisamisel keevasse vette, kuid ühegi keenia naise juuresolekul ma seda välja öelda ei julge.
Kui meie sööme ugali’t kapsa- või spinatilaadse aedvilja sukuma’ga, mida hautatakse sibula ja tomatiga, siis rikkamates peredes süüakse ugali’t lihaga, harvemini kala, ubade või aedviljadega. Meie orbudekodus ei anta liha ega kala mitte kunagi. Kuigi esimestel päevadel on mul raske uskuda, et jahukört võib olla kellegi põhitoit, siis mõne aja pärast kiirustan kohustuslikelt internetitöötundidelt söögiajaks alati tagasi orbudekodusse, et mitte juba nii harjumuspäraseks saanud söögist ilma jääda. Õnneks panevad kokad mu hilinemise korral alati ühe suure portsu ugali’t ja kapsast kõrvale. Ugali’ta ei möödu ühtegi õhtut.
Ugali’t süüakse kätega nii Keenia kõige vaesemas peres kui ka kõige paremas restoranis. See on tugev traditsioon ning usutakse, et kui ugali söömiseks kasutada kahvlit või lusikat, tekib halb enesetunne. Ehkki lapsed söövad kätega ja orbudekodu õu on väga tolmune, enamik neist enne sööki käsi ei pese. Piirkonnas, kust lapsed pärit on, pole tihti kuude kaupa joogivettki, seetõttu on vee raiskamine kätepesuks neile uus kogemus. Seepi saab orbudekodu direktori käest spetsiaalselt küsides, niisama seda kätepesukoha juurde ei jäeta. Ja seepi küsitakse vaid riiete pesemiseks.
Lisaks ugali’le harjun ma kiiresti ka igahommikuse teejoomistraditsiooniga. Istun jahedat hommikuõhku sisse hingates orbudekodu hoovil, hoian käes kollast plekk-kruusi aurava piimateega ja imetlen piltilusat päikesetõusu eemal terendavate mägede kohal. Sellistes hommikutes on midagi erilist, need on justkui täis lootust ja usku, et tulevik on ilusam.
Igal hommikul jääb Manu pikalt järele vaatama teistele lastele, kes uhketes koolivormides rõõmsalt kooli poole lähevad. Tema pilgus peegeldub kahetsus mahajäämise pärast, kuid ka usk, et ühel päeval on temalgi selline koolivorm ja sellised kohustused.
Kooliteel mööduvad lapsed teistest endavanustest, kes räbaldunud riideid kandes tänavatel mängivad, jooksevad, lehmadega jalutavad. Koolivormis lapsi nähes jäävad nood vaiksemaks, mõtlikumaks ja unistavamaks. Nad vaatavad kadedusega ning lootusetult neid eakaaslasi, kellel on võimalus koolis käia, sest haridus võrdub parema eluga. Ainult kolmveerand keenia lastest läheb põhikooli ning veerand keskkooli. Kõrbes elavate karjaste lapsed moodustavad suure osa sellest veerandist, kes kunagi kooli ei jõua, aga ka linnades ja suuremates külades on enam-vähem kooli kõrval elavaid keenialasi, kes ei ole päevagi koolis käinud.
Põhikooliharidus ei ole kättesaamatu. See on tasuta – kuid kooliminekuks on kohustuslik osta koolivorm, õpikud, kingad ja sokid ning maksta väikeseid eksamitasusid, mis põhikooli viimastes klassides üsna suureks kasvavad. Peredel, kus vanemad lastele vaevu ühe toidukorra päevas võimaldada suudavad, ei ole laste koolisaatmist endale lihtsalt võimalik lubada.
Mitu kuud hiljem, kui töötan juba mujal, lähen orbudekodusse külla, kuid väravast mind sisse ei lasta. Istun korraks aia kõrvale maha ning kuigi teised lapsed keelavad Manul minu ligi tulla, jalutab ta neist mööda, poeb läbi pisikese aiaaugu ning tuleb mu juurde, käsi tervituseks õieli. Naeratan pisikesele poisile, surun kätt ja suunan ta õrnalt tagasi teiste laste juurde. Manut ei ole vaja inimeseks kasvatada, ta juba on seda. Suure südamega, heade instinktidega ja inimlik laps. Jääb vaid loota, et tal õnnestub selles olelusvõitluses ka inimesena üles kasvada. Teda ümbritsevas keskkonnas on lihtsam inimeseks saada kui inimeseks jääda.
RUTO. KITSEKARJUSEKS – MIKS MITTE?
Orbudekodus räägitakse pidevalt, kui erinev ja eriline on elu Pokoti hõimualadel. Minu sillaks sellesse maailma saab Ruto: poiss, kes veel paar aastat tagasi elas kohas, mida isegi ta kõrbes elavad hõimukaaslased peavad raskete elamistingimustega vähetsiviliseeritud piirkonnaks. Nüüd on Ruto linnaeluga kohanenud ja võib-olla et liigagi – kodus elamas ta end enam ette ei kujuta.
Alati osavõtlik ja abivalmis pikka kasvu, pikkade kondiste käte ja pikliku näoga kõhn keskkoolipoiss Ruto seisab orbudekodu õuel ning peseb pesu, ainsaks riietusesemeks voodilinast
