näeb välja täpselt selline, nagu vaataksin telekast dokumentaalfilmi Aafrika metsikute hõimude elust. Kõige ebareaalsem tundub, et Ruto tõesti kasvas üles selles keskkonnas: praeguseks on ta täisväärtuslik tsiviliseeritud ühiskonna liige, kuigi on linnas elanud vaid mõned aastad.
Varem käis Ruto kodust kahetunnise jalutuskäigu kaugusel asuvas koolis, ja koolimineku põhjus on lugu omaette.
„Mulle öeldi, et kuskil on maja nimega kool, kus antakse lõuna ajal süüa,” meenutab Ruto. „Kuna kodus olles süüa ei saanud, siis läksingi kooli.”
Haridusmagnetina mõjunud koolitoit ei ole tasuta siiski terves riigis, aga Pokoti piirkonnas võimaldatakse seda, et kuidagigi sealseid lapsi kooli meelitada. Niimoodi esialgu vaid söögi pärast kooli läinud poiss on aga väga kiirelt omandanud palju uusi teadmisi ning tema keeleoskus ja faktimälu on muljetavaldavad. Ta on kindlasti keskmisest palju andekam noormees.
Annan Ruto emale üle külakostiks toodud pappkastitäie toiduaineid, mille peale ta mind ja Rutot siiralt ja südamlikult tänab.
„Ruto, nüüd ma näen, et su kooliskäimisest on kasu. Meile tuli nii tore külaline ning me saame mitu päeva isegi midagi süüa,” ütleb ta pökoodi hõimukeeles ning Ruto tõlgib selle mulle.
„Kas neil siis ei olnud enne meie tulekut üldse süüa?” küsin üllatunult.
„Kuna põuaaeg on juba pikalt kestnud, siis ei anna kitsed piima ning loomad on nii nõrgad, et neid ei saa ka turul müüa. Seega jõi mu pere eelmistel kuudel vaid teed, millele nad lisasid veidi piima ja suhkrut.”
„Ei ole ju võimalik kuude kaupa ainult teest toituda?” olen ma segaduses.
„Peab olema. Aga kui vihma hakkab sadama ning kitsedel on süüa, saame me juua palju kitsepiima ja süüa liha ning kitsemüügist saadud rahaga saab osta maisijahu. Siis on meil head ajad! Praegu peame aga lihtsalt ootama,” selgitab Ruto.
Mind hämmastab, kui loomulikult räägib Ruto kuudepikkusest nälgimisest ning kuidas see ongi tema suguvõsa jaoks igapäevane eluviis.
„Kas te olete siis põuaperioodidega täielikult kohanenud?” küsin edasi.
„Täiskasvanutel pole nii palju probleeme. Enim on ohus väikesed lapsed ning paarikuused kitsed. Iga siinne elanik teab rääkida lugu mõnest lapsest, kes on põuaperioodil surnud.”
Mu ümber olev õhustik on nii sõbralik, rahulik ja usaldav, et lood surnud lastest ei sobi sellesse kohe kuidagi. Vahetame teemat ning saan teada, et vihma- ja põuaperioodi vaheldumise tõttu ei ole Ruto perel ka püsivat elukohta. Paar korda aastas jätavad nad endise külakoha maha ning otsivad kõrbes teist paika, kus oleks vett ja loomadele süüa. Sinna püstitavad nad ajutise elamise: okstest tehtud ümarad hütid, mille keskel on lõkkease. Hüttides magavad naised ja lapsed ning hüttide külge on kinni seotud väikesed kitsed. Mehed magavad õues.
Ruto jutustab, et kuival perioodil kõnnivad naised maha kümneid kilomeetreid, et leida vett ja viia see 20liitrise kanistriga koju. Üldse on asjade kandmine – seda tehakse pea peal või maisijahukotist valmistatud seljakotis – ainult naiste ülesanne. Veekanistri külge seotakse aas, see asetatakse ümber pea, ning selle otsas rippuvat kanistrit kantakse seljas. Lisaks veetoomisele teevad naised süüa, ehitavad okstest hütte ning hoolitsevad laste eest. Keset kõrbe lastekodusid pole: kui kellegi vanemad surevad, võtab mõni teine naine lapsed enda hoole alla.
Meeste ülesanne on lisaks kitsede toitmisele ja jootmisele ka nende müümine turupäeval, mis toimub keskustes kord nädalas. Turupäevale minnakse koos loomadega jalgsi ja tihti kestab teekond päevi: näiteks Ruto kodule lähim turupäev toimub neljakümne kilomeetri kaugusel. Kitse eest võib saada neljasajast viie tuhande šillingini, olenevalt looma toitumusest ja tervisest. Loomade kokkuostjad tulevad tavaliselt Nakurust ja Nairobist ning nad müüvad loomad oma kodulinnas üsna hea kasumi eest lihatööstusele maha.
Õhtul tõlgib Ruto mulle oma venna mõtteid. Vend on siiralt tänulik, et me neid vaatama tulime. „Seda rõõmu, mida sinu külaskäik mulle tõi, ei saa kirjeldada!” kordab ta mitu korda. See tundub suur au ka ülejäänud pereliikmetele, kes enda heameelt pidevalt väljendavad. Ollakse üllatunud, et mugavates tingimustes elav valge inimene võtab ette sellise pika teekonna, magab lehmanaha peal ning sööb pererahvaga ühest kausist kätega ugali’t. Esimesel päeval vabandatakse korduvalt, et mulle pole pakkuda voodit, lauda ega toole, ning ollakse üllatunud, kui ma nende valmistatud teed joon.
Ruto ema räägib, et pärast mehe surma hakkas ta elama koos sugulastega, kuna nii on lihtsam: tema saab vett kanda, süüa teha ja lapsi hoida ning mehed hoolitsevad kitsede eest.
Vestluse ajal tunnen, et midagi ronib mu jalal, ning lükkan selle instinktiivselt maha. Selle peale algab mu ümber sagimine ning ärev hõimukeelne jutuvada.
„Janika, see oli skorpion,” selgitab Ruto viimaks.
Endalegi üllatuseks jään selle peale rahulikuks ning küsin Rutolt pigem uudishimulikult kui hirmunult: „Mis siis juhtub, kui nad hammustavad?”
„Mind on jalast hammustatud,” seletab Ruto asjalikult. „Terve jalg oli päev läbi tohutult valus. Haiglasse ma ei läinud, kuid järgmisel päeval oli juba parem. Kõik sõltub hammustuse piirkonnast, näiteks peapiirkond on ohtlikum.”
Pärast teejoomist hakkavad noormehed isetehtud flöötidel mängima ning hõimulaule laulma. Õhkkond on rahulik ja rõõmsameelne. Flöödimängu lõpetanud, jäävad noored kiirelt magama. Olen kaetud vaid õhukese linaga, kuid kuumuse tõttu on raske uinuda. Samuti segab kujutelm, kuidas öösel üles ärgates näolt skorpioni avastan. Veidi eemal magab lehmanahkadel neli noormeest, riidehõlst tekina üle pea tõmmatud: poisid ei suuda katmata peaga magada ning hakkan aru saama, miks – tüütud sääsed ja ilmselt ka skorpionid on igapäevased külalised. Enne magamaheitmist kuulsin ka lugu, kuidas aastaid tagasi oli magavate poiste vahele läinud sooja mürgine madu –, kuid õnneks käis loo juurde ka lohutus, et seda juhtuvat siiski harva.
Hoolimata skorpionihirmust, sääskedest, võimalikest madudest ja palavusest õnnestub mul ikkagi kuidagimoodi magama jääda.
Hommikul kella kuue ajal hakkavad naised teed keetma. Kruusid tuuakse vaikides meie magamisasemete kõrvale ja lahkutakse. Teed juues saan jälgida, kuidas kitsed jagatakse kolme rühma: suuremad, kes jäävad meeste ja vanemate poiste hoole alla, keskmised väiksemate poiste karjatada ning kõige pisemad seotakse jalgapidi onni külge, kuna muidu jookseksid nad emale järele ning läheksid kaduma. Poisid ja mehed võtavad oma tooli ja puukepi, kohendavad seelikuna kantavat riidehõlsti ning asuvad kitsedega teele.
„Kitsekari on meie pangakonto,” selgitab minu juurde jäänud Ruto. „Traditsioonilistes piirkondades ei huvita kedagi su raha, neid huvitab, kui palju sul kitsi on. Isegi rasketel aegadel üritame alati mõned kitsed müümata jätta, et oleksime ka edaspidi võimelised end ära elatama. Siin piirkonnas võin ma, rahakott kaelas rippumas, öö läbi ringi kõndida ning ma pole ohus, sest keegi lihtsalt ei taha seda varastada.” Ülejäänud Keenia kontekstis, kus ainuüksi pimedas väljaminek on ohtlik, rääkimata veel kaelas rippuva rahakotiga liikumisest, kõlavad need laused üsna hullumeelsena.
Pärast teejoomist viib Ruto mind ümbruskonnaga tutvuma ning jutustab lugusid, kuidas nad metsloomi isetehtud vibuga kütivad, et põuaajal veidigi liha süüa: „Mõnel ööl püüame mitu jänest, vahepeal pisikesi antiloope,
