jäävat. Siis aga tänavad nad mind tehtud töö eest ja ütlevad mulle kaasa palju häid sõnu, mis omakorda nüüd minu kõrvust lihtsalt mööda lähevad.
See lahing on kaotatud ning õiglus jäi kaotajaks. On aga üks asi, mille ärategemise üle on mul siiralt hea meel: hommikune vestlus Naomiga.
Minuti pärast külalised lahkuvad. Uks sulgub ning olen üksi enda toas ja üksi Keenias. Äkki saan aru, kui naiivne olen ma olnud. Me ei saagi mitte midagi teha. Orbudekodul on sidemed vajalikes kohtades ja toimivad skeemid. Lastekaitseametnikud on korrumpeerunud ning lihtsalt mõnitasid mind ja Muratit.
„See on Keenia! Nii siin asjad käivad!” öeldakse mulle Keenias veedetud aja jooksul rohkem, kui ma kokku lugeda jõuan. See on lause, millega kohalikud vaigistavad mu mõtteavaldused ja ideed, vastuhaku ja minule ilmselgelt vajalikud muudatusettepanekud väiksemate ja suuremate asjade kohta.
Kõige parem tagatis on orbudekodu lääne juhtkonnale fakt, et kui nende tegevus lõpetataks, poleks lastel enam hariduse võimalust. Dilemma on keeruline: kas paljastada heategevusorganisatsiooni petuskeem, lõpetada heausklike lääne inimeste petmine ning jätta 120 last ilma regulaarsetest toidukordadest ja haridusest – või jätta laste nimel kõik vanaviisi. Olukord, millele head lahendust ei ole.
Tunnen samamoodi, nagu on ilmselt tundnud kõik samas kohas olnud vabatahtlikud enne mind: tahan selle kogemuse võimalikult kiiresti unustada. Võimalusel lõikaksin selle jupi enda elust välja. Ainus, mille üle rõõmustada saan, on kohtumine Muratiga – mehega, kes astub ebamugavaid samme ning teeb otsuseid saamahimust kannustamata.
Orbudekodu ei suleta päeva, kuu, aasta ega kahe pärast. Meie hirm oli asjatu.
ESTHER. ABIELU EEST PÕGENEDES
Esther on tüüpilises Keenia külas üles kasvanud minuvanune naine, kuid erinevalt teistest külatüdrukutest on tal olnud võimalus omandada kolledžiharidus. Esther räägib ausalt, kirglikult ja pahaselt naise rollist traditsioonilistes külaperedes ning mõne aja möödudes kutsub mind endale külla. Päev Estheri kodukülas muudab mu elu igaveseks.
Päeval, kui mind orbudekodust välja visatakse, sajab tundide viisi vihma. Ilm on hall ja tume, justkui tunneks mulle kaasa. Lapsed istuvad toas ja ajavad vaikselt juttu. Mu juurde tuleb üks pisike tüdruk ning ulatab häbelikult naeratades vihikust väljarebitud paberilehe lühikese sõnumiga: „Ma ei unusta sind mitte kunagi. Jumal õnnistagu sind!” Tänan tüdrukut, kes selle peale häbelikult naeratab ja kiirustades minema jookseb. Hea meelega jookseksin talle järele ja räägiksin veidi juttu – aga millest? Tean, et ma ei tule siia mitte kunagi tagasi. Tean, et lapsed ei ole mitte milleski süüdi. Loodan, et neil läheb hästi. Mul on ääretult kahju, et kogu selle laste heaolu nimel toimunud võitluse käigus jäi mul niivõrd vähe aega nendega koos olla.
Tellin takso, et minna mõneks päevaks kesklinna hotelli ja endale internetist uus projekt otsida. Mu taksojuhi Michaeli olemusest õhkub intelligentsust. Tal on targad silmad ning rahulik ja tasakaalukas jutt. Küsin mehelt tema unistuste kohta.
„Pärast keskkooli soovisin edasi õppida, aga see ei olnud rahaliselt võimalik. Niisiis lugesin enesetäienduseks raamatuid, mida oli võimalik kätte saada. Tegin erinevaid töid, kuni viis aastat tagasi otsustasin hakata taksojuhiks, kuna see võimaldab enam-vähem ära elada…” Mees vaikib korraks ning jätkab ilma üleminekuta: „Mis siis sinu plaanid nüüd on?”
Autos mängib vaikne muusika, on rahulik pärastlõuna ning vihma aina sajab ja sajab. Mul on korraks hästi hea ja turvaline olla. Ma ei pea mitte millegi nimel võitlema, ma ei pea end tõestama, mul pole aimugi, mis mind ees ootab, ning mul on usaldusväärne kaaslane, kellega saan rääkida elust ja selle lihtsuse keerulisusest.
„Puhkan paar päeva ning otsin endale uue projekti,” vastan endalegi üllatuseks muretult. „Mitu korda ikka saab järjest untsu minna?” Usun korraks ka ise, et alustangi Keenias puhtalt lehelt, jättes kõik halva väljaöeldud lausetesse Michaeli autosse keset vihmasadu.
Michael vaikib ning minagi jään mõttesse. Tunnen, et kuigi viimase kuu jooksul olen pidanud võitlema rohkem kui kunagi varem ning saanud väga negatiivsete kogemuste osaliseks, on mul ometi lihtsam ja kergem, kui oli kuu aega tagasi Eestis. Olen pidanud koondama energiat selleks, et uue keskkonnaga kohaneda ja raskustest üle olla. Ükskõik kui suur ja keeruline probleem siin riigis on olnud mulle kergem kui harjumuspärane elu, mis jättis aega mõelda parima sõbra kaotusest. Äkki tundub kogu orbudekodus läbielatu niivõrd tühine, et ma ei pea vajalikuks sellest rohkem rääkidagi. Ma saan selle etapi enda elus unustada ja edasi liikuda. Minu endaga ei ole ju midagi halvasti.
Pärast niivõrd halba kogemust Nakurus otsustan, et tahan uut algust mõnes teises Keenia piirkonnas. Otsin internetist uut projekti ning mul õnnestub sadade ülikalliste, kuni 400 eurot nädalas maksvate vabatahtlike projektide keskelt leida üles ainus tasuta pakkumine – inglise keele õpetamine hommikuti ja aiatööde tegemine pärastlõunal Takatifu vabatahtlike keskuses, mis on austraallaste juhitav organisatsioon Lääne-Keenias. Loodan südamest, et see projekt on parem ja ausam kui siiani kogetu.
Teekond Lääne-Keeniasse on imeilus ja üllatusrohke. Kui Nakuru äärelinnas elasin savannipuude ja järvede keskel, siis nüüd sõidan läbi teeistanduste, mägede, roheluse ja vihmametsade. Keenia kontrastne loodus lummab: vaid mõnetunnise bussisõidu järel sisenen justkui uude riiki.
Minuga samal päeval saabub vabatahtlike keskusesse Esther. Ta on küll 24aastane, kuid tuleb kohale koos isaga, kes vaatab hindava pilguga üle täiskasvanud naise tulevased elamistingimused ja keskuse juhatajad ning annab lõpuks oma heakskiidu – alles seejärel võib Esther oma kotid tuppa viia. Selline käitumine iseloomustab väga hästi keenia külatüdrukute elu kulgu: kuni abiellumiseni kontrollib nende eluteed isa, seejärel abikaasa.
Esther seab end sisse mu alumisele narivoodile ning temaga koos saabunud sugulane Violet kõrvalvoodisse. Lisaks neile elab meie toas veel kaks naispreestrit, kellega mul juba esimestel päevadel huvitavaid vestlusi ette tuleb. Preestritele ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et ma ei ole usklik, ning nad veedavad õhtuid justkui keenia kaupmehed, kelle arvates tähendab eitav vastus seda, et on vaja veel veidi veenmistööd teha.
Ka Esther ja Violet on sügavalt usklikud. Ühel öösel ärkan selle peale, kui Esther läbi une pooletunnise palvuse peab. Lisaks usuteemale eristab mind toakaaslastest selgelt ka riietumisstiil. Samal ajal kui mina eelistan mugavaid riideid, pööravad neli keenia naist oma väljanägemisele väga suurt tähelepanu. Hommikune valmissättimine kestab tunde ning riietutakse alati säravpuhastesse ja triigitud korrektsetesse kostüümidesse.
Uhketes kostüümides ringi käiv ja sätendavate kõrvarõngastega ehitud Esther tundub olevat iseloomult tüüpiline külanaine: vaikne, leplik ning asjade üle mitte liiga palju mõtlev. Seda kuni õhtuni, kui ma tuppa astudes satun peale Estheri ja Violeti elavale jutuhoole. Jään huviga kuulama, püüdes kiirest suahiilikeelsest vestlusest tabada üksikuid tuttavaid sõnu.
Kui vestluses hetkeline paus tekib, küsin Estheri käest, miks ta vabatahtlikuks tuli, ning naine prahvatab erakordse otsekohesusega: „Tead, naiste olukord Keenias on täiesti vastuvõetamatu! Nad lihtsalt istuvad kodus, sünnitavad lapsi ja teevad süüa. Nad isegi mitte ei julge unistada, et nende elu võiks teistsugune olla!”
Olles positiivselt üllatunud Estheri julguse üle, provotseerin teda jätkama: „Äkki neile naistele meeldibki koduperenaise elu? Ma tean näiteks paljusid naisi Euroopas, kes hea meelega vaid kodule pühenduksid, kui neil see võimalus oleks.”
