Pühapäeval käime Jumalaema kirikus ja Montparnasse’i kalmistul – mõlemad tunduvad pühaks päevaks igati sobiliku tegevusena. Naljakas, et surnuaedadel, nagu ka näiteks Luksemburgi aial ehk avalikul pargil, on avamis- ja sulgemisaeg. Aiad on Pariisis üheksast viieni afäär.
Surnuaed osutub väga uhkeks, sest lisaks paljudele kuulsatele haudadele on seal ka rohkelt skulptuure. Baudelaire’i kenotaaf (ehk tühi haud) on vägev, kuigi samal kalmistul on tal veel eraldi „täis haud” ka. Mulle meeldib Henri Laurensi ahastaja kuju, Constantin Brâncuși „Suudlus” ning Charles Pigeoni hauaskulptuur: ülikonnas mees, kes elusuuruses voodis oma naise kõrval küünarnukile toetub. Aga millest ma üldse räägin! Seal on nii moodsaid kui ka klassikalisi skulptuure, inimesi ja loomi, vorme ja värve! Üks suur hauaplaat on lipuvärvides ning üks moodne inimkuju kärtssinine. Ja see on vaid üks kuulsaid surnuaedu. Wiiralt, Wilde, Piaf, Chopin, Proust, Molière ja teised on Père Lachaise’i kalmistul, kuhu me ei jõua, aga kus on samuti uhkeid monumente.
Ühel päikeselisel hommikul sõidab meist tõukeratastel mööda kolm pisikest tüdrukut: kõigil pikad satsilised roosad kleidid seljas ja naeratus näol. Sellised ilu hetked siin tunduvad nii uskumatult täiuslikud – nagu keegi orkestreeriks neid. Champs-Élysées’l näeme valges linases ülikonnas väikest lokkis juustega poissi, kes sammub tähtsa näoga ega kurda, et ei viitsi kõndida või tahab kommi.
Istun Champs-Élysées’l puu all, kirjutan kirja ning nuputan, kuidas need puud siin bulvaril nii kandiliseks saadakse. Mõni aeg hiljem on puusaagijad nagu tellitult tõstukiga platsis ja trimmivad väljakasvanud puud mootorsaega taas täiuslikult kandiliseks. Saagimise ajaks palutakse mul viisakalt teise puu alla istuma minna.
Mulle meeldib kohutavalt, et linna uhkeima allee nimi tähendab tõlkes Elüüsiumi välju! Sealt ühel ööl hotelli sõites on bussis jaapanlane, kes küsib ühelt sõitjalt, kas too teab, kuidas ta sinna ja sinna saab. Prantslane küsib kohe valjusti üle bussi: „Kuulge, kas keegi teab, kuidas öösel kõige lihtsamini sellelt bussilt sinna ja sinna saaks?” Kõik, kes vähegi teavad, pakuvad abi ja seletavad. Lõpuks ütleb mees, kellelt abi paluti: „Teate, ma tulen teiega siin maha ja juhatan teid kohale.” See on päris tore.
Sihitult jalutades võib sattuda kümnetesse muuseumidesse. Võrratu arhitektuur, iga kümnes hoone on mingit sorti palee, sillad üle jõe, kirikud, veel skulptuure, lõputult tänavaid, kus iga maja, iga aed on teos. Seda kõike on liiga palju, et nii lühikese ajaga endasse võtta.
Moodsa kunsti muuseumis tasuta ajalehte sirvides avastan, et õhtul peaks olema Damien Rice’i kontsert Olympia kontserdihallis, mis on meile tuttav Édith Piafi elust jutustavast filmist „La Vie en rose”. Kontserti oodates on saali põrand täis maas istuvaid noori, kellest paljud loevad raamatuid.
Kontserdil aplodeerib publik eriti valjult prantsuskeelse salmi peale muidu ingliskeelses kavas, laulus „The Professor & La Fille Danse”. Väga läheb peale ka „Cheers, Darlin”, mis on laul mehest, kes joob oma endise kallima uue elu terviseks – laval on üks korralik prantsuse kelner, valge rätt üle varruka, ning täidab laulu jooksul pidevalt Damieni klaasi, too mängib aina rohkem ja rohkem purjus olevat inimest ning kakerdab lauldes tiira-taara mööda lava. Draama töötab!
Minule on eriline see, kui keset pimedust sõidab metroo valgusse, üle Seine’i. Paljud jaamad on stiliseeritud: näiteks Louvre-Rivoli, mis on nagu muuseum; üks jaam näeb välja nagu allveelaev, teine nagu vana rongijaam, ning mitmes on laemaalingud.
Metroos näen vana meest, käes vanaaegne suure peaga hüpiknukk, mis mängib miniatuursel pruunil kulunud tiibklaveril. Kui viis otsa saab, paneb härra klaverisse mündi ja algab järgmine lugu. Palju on metroomuusikuid: viiulimängijad, kes esitavad nii klassikalist kui ka 1930ndate muusikat. On rongis, on tunnelis.
Ühel päeval on rongis keskealine mees: aukus mustad silmad, punased lokkis juuksed, vuntsid ja habe, oma žanris stiilne, muidugi van Goghi moodi. Ta hakkab ühel hetkel laulma ja laulab südamest enda ette, üle rongi. Kõik vaatavad mujale. Et ära kaduda, nähtamatuks muutuda, peab olema silmapaistev. Kui tänavanurgal Kristuse teist tulekut kuulutada, teevad möödujad kõike, et sind mitte näha ega mäletada. Kui magad peatänaval mitme teki sees pingil, elad oma eraelu täisekspositsioonis, ei märka sind keegi.
Istume viimasel päeval vihmavarjus jõelähedases kohvikus, joome lõpuks esimest korda elus kalvadost. Sylvia Plath kirjutas oma Pariisi-päevikus citron pressé’st5, mida me pole siiani joonud, aga joob daam meie ees. Ta on täpselt selline proua, keda esineb paljudes Pariisist kirjutatud raamatutes, mida olen lugenud – väga vana, kõhetu, kortsus ja kokku kuivanud ning hästi üles löödud. Räägib omaette, igas sõrmes vähemalt üks hiiglaslik klotsersõrmus.
Nagu kõigest sellest vana aja lihvitud romantikast veel piisavalt poleks, ajame millalgi nädalapäevad segamini ja jõuame vanale turule, kus turu asemel on vaikus. Ent satume selle kõrvale filmivõttele, 1930ndate Pariisi! Kõik on kohal.
Kohalolu – on. Müstiline essents, Pariisi pariislikkus. Kõik on karikatuurne ja stereotüüpne ja selles kummastav, aga kummaliselt lummav ka.
Restoran Le Train Bleu ongi nii uhke kui piltidel. Ta asub Gare de Lyonis, mis on raudteejaam. Pariisi raudteejaamad ei ole Eesti mõistes raudteejaamad, vaid paleed. Nii asub näiteks suursugune d’Orsay muuseum endises raudteejaamas.
Oma nime sai restoran kuulsa sinise rongi järgi, mis kahe ilmasõja vahel tuntuid ja rikkaid Prantsuse Rivierasse sõidutas.
Restoran ehitati 1900. aasta maailmanäituse jaoks. See eputab klientide loeteluga, kelle hulka kuuluvad Brigitte Bardot, Salvador Dalí ja kõik, kes nende vahele mahuvad.
Oleme Triinuga elus esimesi päevi Pariisis ja end restorani interjööri kohaselt kenasti riidesse pannud – mustad kleidid, kontskingad, üles pandud soengud, kõrvarõngad. Saame hiiglaslikus pooltühjas restoranis kahese laua üsna ruumi keskel. Kui Triin lauast ära on, tuuakse mulle vein, et maitseksin, kas kõlbab. See on minu esimene kord. Prantsusmaal mäletavad vist kõik, kuidas nad pidid esimest korda maitsma seltskonnale tellitavat veini. Ainult et neil juhtub see kümme aastat nooremas eas. Mu tuttav prantslanna Aude rääkis, kuidas tema oma esimesel korral, 13aastasena, veini igaks juhuks tagasi saatis ja keegi talle vastu ei vaielnud, kuigi tal polnud õrna aimugi, kas see ka tõepoolest sobimatu oli.
Söök ei maitse meile üldse ja pärast pudelit veini teeb nalja, kui palju raha me kehva söögi eest maksame, ja mida kõike kodus selle eest saaks. Eestis elame töötavate tudengitena üsna tagasihoidlikult. Nalja teeb ka kelnerite hulk, kes meie ümber tiirutab.
Magustoiduks tellin mina desserdi nimega baba au rhum ja Triin „Sinise rongi unelma”, mis osutub vahukooreks vahukommidega. Ta ei suuda naeru tagasi hoida, sest raiskas just rohkem kui oma nädala söögiraha vahukoore ja vahukommide peale – eriti kui võtta arvesse asjaolu, et kumbki talle ei maitse. Mulle tuuakse suurel alusel pikkupidi pooleks lõigatud sai, hõbekandikul ja hõbedase kaane all, ning seejärel avab kelner täis rummipudeli ja valab tseremoniaalselt mu saiapätsi üle, asetab pudeli pidulikult söögi kõrvale ja lahkub. Üritame mitte naerma pahvatada, ent arvestades saia ja rummipudeli hinda ning tantsu, mis selle ümber käis, on raske mitte südamest naerda. Ning sai on tõepoolest sai nagu sai ikka. Ma tean tagantjärele küll, et baba’sse käib tavaliselt keeks. Rummimagustoit maitseb, nagu oleks jook laual ümber läinud ja keegi seda saiakäsnaga kuivatanud. Ja see pole muidugi ka magus. Pigem kibe. Nagu kange alkohol ikka.
Tol hetkel on rõõmustav
