kaela sidunud, tuleb üks eriti ilus ülikonnas mees tagasi ja küsib prantsuse keeles:
„Excusez-moi6, olete te prantslased?” Raputame rõõmsalt päid. Ta läheb tugeva aktsendiga inglise keele peale üle:
„Vabandage väga, et ma hetkeks segan, aga ma lihtsalt pidin teile ütlema, et… ma käin väga tihti restoranides söömas, aga ma ei ole näinud midagi nii meeliülendavat kui teie. Oli näha, et te naudite elu, teis on tõesti joie de vivre – elu rõõm. Aitäh.”
Ta naeratab, vabandab veel kord, soovib meile kena õhtut ja lahkub kerge kummardusega. Täiesti pretensioonitult.
TÄHTIS POLE KOHALEJÕUDMINE, VAID TEEKOND
Enne minekut kirjutan sõbrale: „Ma kardan ja see on hea, sest ma ei ole kaua midagi kartnud. Elu tundub liiga turvaline, justkui padja sisse või peegli taha elatud.”
Ruttasin Sauel bussi peale, aga hakkasin tee peal nutma ning lohistasin kohvri pisaraid valades tagasi ema juurde. Olin end varem kaotanud Prantsusmaale kolimise elevusse, ent kui kohver sai pakitud, ettevalmistused ette valmistatud, jõudis alateadvusse äratundmine kõigist nendest põhjustest, miks ma lähen ja mis on halvasti. Sain aru, et ma tegelikult ju ikkagi põgenen. Aga liiga hilja oli midagi muuta, tuli lihtsalt lahkuda. Nutsin tükk aega ema õla najal, enne kui uuesti minema hakkasin.
Pariisi lennujaamas ootab mind Céleste. Teda esimest korda kohates olen pettunud. Ta on liiga lühike, liiga segamini, liiga hipi. Mina kujutasin Vogue’i-ajakirjanik-Céleste’i ette värvitud huulte ja valge triigitud pluusiga, mustas rätsepaseelikus ja kõrgete kontsadega – nagu Carolina Herrera. Oma profiilipildil tundus ta hoopis teistsugusena, elegantse ja väljapeetud daamina, kes on alati hoolitsetud välimusega ja kannab ehteid. Naine minu ees on aga näost üsna ära, tal on hiigelsuured väsinud meikimata silmad, poolde selga ulatuv metsik juuksepahmakas ning jalas pastellrohelised õhukesed lotendavad püksid ja seljas samast materjalist põlvini hõlst.
Surume end läbi rahvahulga autoni ning hakkame Normandia poole sõitma. Ta ütleb, et teed ta ei tea ning autoga tavaliselt ei sõida, nii et mina pean kaarti lugema. Ma pole seda kunagi teinud ja tema ärritumine õigest teeotsast mööda sõites lööb mu lukku. Tunnen, et olen oma esimesel katsel uuel tööpostil läbi kukkunud. Õige tee leitud, teeme kohe kohvipeatuse.
„Ma valetasin oma tutvustuses,” ütleb ta bravuurikalt. „Tegelikult ma suitsetan.” Ta astub autost välja, paneb suitsu ette. Mind see ei häiri. Ma olingi arvanud, et kõik prantslased suitsetavad. Pigem üllatas tema tutvustuses lause, et ta ei suitseta. Joome kohvi ja naine palub, et ma ta „tulevase endise abikaasa” ees suitsetamist ei mainiks. Céleste jutustab, et nad on mehega endiselt head sõbrad, olgugi et nad lahutavad. Sõidame edasi. Ta tahaks mulle hirmsasti oma rõõmsa laialimineku tagamaid selgitada, ent ütleb, et see on liiga hea lugu, et seda niiviisi raisata, kui peab samal ajal keskenduma autojuhtimisele.
Ta seletab, et nad elasid mõned aastad Normandias, ja mees jääb sinna, aga tema ise lõpetab Pariisis oma uue korteri sisustamist.
„Meie uue korteri,” parandab ta simest sõna rõhuta-des ja mulle rõõmsalt silma tehes. „Tõin just eile kõik oma mööbli, nõud ja pesud linna ära. Sulle meeldib meie Voltaire’i bulvari korteris kindlasti. See on jumalik. Seal on Pariisi mõistes suur köök ja see on mulle väga oluline. Ainus asi, millest mul on Sébastienist lahku kolimisel kahju, ongi Normandia köök – see on hiigelsuur, kõik kohaliku meistri poolt minu soovide ja vajaduste järgi ehitatud. Aga noh, ma võin ju tulevikus ka „Sébastieni juurde” kokkama tulla ja sõpru külla kutsuda. Samamoodi nagu tema on alati teretulnud minu korteris Pariisis… Oled sa Prantsusmaal varem käinud?”
„Korra Pariisis ja korra lõunas.”
„On sul siin sõpru?”
„Kaks vähetuttavat eestlast.”
„Ära muretse, sa lähed ühel reedel välja ja järgmiseks päevaks on sul palju sõpru ja kõik nädalavahetused ära planeeritud!”
Céleste on elav, huvitav, silmanähtavalt temperamentne, elurõõmus ja oskab vestelda.
„Ma olen nii kaua maal kopitanud, et ma ei jõua Pariisi kolimist ära oodata! Suvel on muidugi tore aia, vaikuse ja välibasseiniga külas olla, aga talvel on Normandias ikka päris mage elada! Kuigi olen suhtlemisaldis, ei leidnud ma sealt aastate jooksul ühtegi inimest, kes mind sõbrana huvitaks. Maainimesed on ikka hoopis teine tõug. Kui päris aus olla, olen ma lapsehoidjad võimaluse korral valinud sellised, kes oleks eelkõige mulle sõbraks.”
Või nii! Siis on mul ju lisaks lastele ka üks ema hoida. Aga ta tundub tore. Tahan kuulda kõike ta elu kohta, mis tema tutvustuse järgi tundub ülimalt huvitav.
„Ühesõnaga, Sébastien jääb üksi sinna suurde majja maakolkas. Tal on advokaadibüroo Pariisis, aga ta saab suure osa tööst telefoni ja interneti teel tehtud. Enamik ta kliente on väljaspool Prantsusmaad, nii et ta on väga tihti välismaal. Aga mõtle, meil kõigil algab uus lehekülg elus!”
Põnev on olla niiviisi täiesti võõraste inimeste elukeerises. Ja tõepoolest, eks see ole ka mulle endale uus algus. Samas ei kujuta ma üldse ette, kas ma üle kahe nädala vastugi pean.
„Oleme teise lapsehoidja Zuzannaga väga rahul, aga ta alustab sügisel ülikoolis keemiaõpinguid. Samas ma usun, et kui temal ja lastel on samal ajal koolivaheaeg, lennutab Sébastien ta ikkagi alati siia.” Kaks lapsehoidjat kõlab lausa ekstravagantselt.
Kõik tundus olevat ideaalne. Kui Céleste mulle mõni nädal tagasi kirjutas, kontrollisin ta infot internetist. Tema biograa-fiat võis leida mitmest kohast, ta raamatut sai osta Amazonist ja ta artikleid lugeda näiteks The Paris Timesis. Kujutasin teda ette: kirjanik, ajakirjanik, toidujumalanna. Abielus advokaadiga, maamaja Normandias, korter Pariisi kesklinnas, lapsed koolis ja lasteaias – kui raske saab see olla?! Kõlas kord elus võimalusena. Meeldisime teineteisele kirjade ja ankeetide põhjal kohe ning varsti ta helistas, testis mu keelteoskusi, suhtlusaldist olekut, huumorimeelt. Mulle meeldis ta hääl, tema prantsuse aktsendiga Ameerika keel, tema sõnavalik, teemad, elav kohalolu. Me sobisime kohe.
Ta küsis, miks ma tahan tulla ja kodus kõik pooleli jätta, sest tavaliselt on lapsehoidjad nooremad ja pole veel tööle läinud. Vastasin ausalt, et mu kontoritöö ei sobi mulle ja mul on vaja perspektiivi, et leida, mida ma teha tahan. Muidu olen varsti vana ja teen ikka veel tööd, mis mind ei vaimusta, ning elu saab otsa. Ta ütles, et ta on olnud selles olukorras ja mõistab hästi.
„Millal sa tulla saaksid?”
„Poolest septembrist.”
„Oled sa kindel? Praegu on nii, et minul on kedagi kohe vaja ja kui sina tulla ei saa, pean ma kellegi teise võtma, aga hetkel oled sa mu lemmikkandidaat ja ma ei tahaks sind ajale ohverdada.”
„Ma pean ainult 10. septembril Tallinnas olema.”
„No siis lennutame su nädalaks tagasi, pole probleemi! Lihtsalt praegu on kriitiline. Suvi ja Normandia… Oi, sa ei kujuta ette, meie maamaja on jõe ääres ja just praegu ujuvad pardid mööda! Hästi palju pisikesi selle kevade parte. Üks on üleni valge. Tema nimi on Bob. Ta on tüdruk.”
Tegelikult ma ei näinud põhjust, miks ma ei peaks kohe minema. Agentuur, kus töötasin, pidi niikuinii juulis kollektiivpuhkusele minema ning augustis oli alati tööd vähe. Pealegi olime mõni aeg tagasi
