krigistab hambaid, joob veini rohkem ja kiiremini, kui peaks, ning võimalik, et hammustab kohe oma klaasist tüki, nii ärritunud on ta. Kõik tulevase eksabikaasa juures ajab teda närvi, eriti püüd võõrastele muljet avaldada.
Olen vist harjunud väga vaikse ja temperamenditu eluga, rahuliku vooluga ning tunnen end äkki tundmatus kohas pea ees elumerre hüpanuna.
„Eia, räägi siis, mis sind Normandiasse tõi?” küsib vanaisa Gaston.
„Mul oli vaheldust vaja, et välja mõelda, mida ma elus teha tahan.”
„Aga ma sain aru, et sul on juba ülikool lõpetatud ja töökoht ka olemas?” uurib vanaema Marguerite.
„Jah, ma töötasin kolm aastat reklaamiagentuuris, aga see ei ole tegelikult minule… Ja ülikooli kohta ma ka veel ei tea, mida ja kuhu nüüd edasi õppima minna.”
„Ja kauaks sa meile Prantsusmaale jääd?”
Vaatan korraks Céleste’i poole ja kehitan rõõmsalt õlgu.
„Ma tõesti ei tea. Nii kaua, kui mind vaja on. Või kuni ma end leian…” Naeratan, sest „ennast leidma” on naljakas väljend, mida mina võin kasutada, sest olen nii noor, üsna laps alles, vähemalt enda jaoks ja ilmselt ka nende vaatepunktist.
„Ja vana sa oled?” uurib Gaston.
„23.”
„Siis on ju aega küll!”
„Kas sul mees on?” tunneb Marguerite huvi.
„Ei ole.”
„Eelmine lapsehoidja oli meil Soomest,” ütleb Céleste vahele, „tema nimi oli Mia. Ta hakkas oma peigmeest igatsema ja vajus sügavasse apaatsesse depressiooni. Vähemalt seda muret meil siis sinuga pole.”
Naeratan ebalevalt. Ma loodan ise ka, et Eesti Eiaga ei lähe nagu Soome Miaga, kuigi masenduse muster on liigagi tuttav.
„Õpetan sulle prantsuse vanasõna,” ütleb Gaston taas mu klaasi täites. „Kui vein on välja valatud, tuleb see ära juua! Mõtle selle peale.”
Céleste ütleb, et täna sõime kergelt, ning mul ei käi veel peast läbigi, et ta ei tee nalja. Aga loomulikult peavad sooja suvepäeva toidud olema kergemad kui pimeda talveõhtu omad! Ikkagi on mul keeruline ette kujutada suuremat ja raskemat söögikorda kui vast lõppenud mitmekäiguline nuumamisrituaal.
See hetk oma maitsete ja lõhnade ja helide ja vaadete ja kompimistega (saia murdmine, mõlemale põsele suudlemine, laste embamine), kõik meeled ellu äratatud, tuletab meelde kunagise kõleda ühikatoa seinalt loosungi: „Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres!”
Siis ma ei osanud kõigest praegusest unistadagi.
Céleste’i vanemad on kõige prantslaslikumad prantslased, keda ette võiks kujutada. Gaston on väga muhe. Ta on pisut paksuke ning oma naisest ja tütrest lühem. Ta on hallipäine, hoiab lugemiseks nina otsas ümmargusi prille, kannab alati lühikeste varrukatega triiksärki, viigipükse ja korralikke kingi (ma ei näe vist kunagi ta varbaid, ka õhtuti toas mitte). Ta loeb igal hommikul vasakpoolse kallakuga ajalehte Le Monde (Maailm), ning ta suurima kire kohale konkureerivad söök ja poliitika – nagu igal normaalsel prantslasel.
Kui mõni kuu hiljem Céleste’il hädasti tööd on vaja ning talle pakutakse kohta teises juhtivas ajalehes Le Figaro, mis esindab parempoolseid vaateid, ei julge ta seda vastu võtta – kuigi tegu oleks prestiižika tööotsaga –, sest teab, et nad ei suudaks isaga enam kunagi omavahel normaalselt suhelda. Prantsusmaal võidakse sulle metroos kallale tulla selle pärast, mis lehte sa loed – ajaleht on sinu poliitiliste vaadete manifestatsioon või lausa isiklik usutunnistus. Mulle meeldib, et 1826. aastal asutatud ajaleht sai oma nime Beaumarchais’ näidendi „Figaro pulm” järgi. Ajalehe moto on näidendist pärit tsitaat: „Ilma vabaduseta kritiseerida ei ole kiitusel tõelist väärtust.”
Céleste’i ema Marguerite on pikk ja sale, suure mahagonivärvi juuksepahmakaga, mis on kaelal sirgesse soengusse lõigatud. Ta on alati meigitud, suu tume lillakaspunane, stiilsed ja natukene boheemlaslikud riided üll. Äge naine, ise vähemalt 60aastane. Ta on väga hoolitsetud ja hoolimata riiete lohvakusest näeb oma punutud kingades ja kirjudes pearättides äärmiselt elegantne ja graatsiline välja.
Pere on pärit Provence’ist ja Céleste sündis umbes aastal 1970. Mustvalgel fotol kuuekümnendatest on Gaston ja Marguerite nagu lavastatud ajastukompositsioon: kabriolett, mille eesotsale toetab stiilne päikeseprillidega nägus mees, ning naine, kes näeb välja nagu Cher samal ajal – väga pikad sirged mustad juuksed, pikk seelik, vestike särgi peal.
Céleste’i pere juures on aga minu jaoks kummaline see, et kõik kasutavad omavahel suheldes eesnimesid, nii et kunagi ei kuule sõnu nagu „ema” ja „isa”, rääkimata siis „emmest” ja „issist”. See on natukene õõvastav, kui kolmeaastane poiss, kes üle kõige maailmas oma vanemaid armastab, ütleb emale: „Mitte praegu, Céleste, ma olen hõivatud.”
Pisike Anaïs istub kõrgel köögilaual suure riiuli ees ja näitab näpuga: „See!” Riiul seinal on kümme korda kümme eraldi ruutu, igaühes maitseainega täidetud endine moosipurk, punase-valgeruuduline kaas peal.
Zuzanna võtab riiulilt soovitud maitseaineid ja loeb väikesele tüdrukule etikette ette. Ta avab purke ja nad nuusutavad kordamööda estragoni ja kaneeli, nelki ja kadakamarju. Saja maitseainega võib seda mängu üsna kaua mängida.
Sébastien küpsetab kõrval kooki. Traditsioon on, et sünnipäevalapselt küsitakse, mis kooki ta tahab. Ja siis see küpsetatakse, ükskõik, mida teised arvavad.
„Émile, mis kooki sa sünnipäevaks tahad?” küsis Sébastien mõni päev tagasi.
„Šokolaadi!” vastas viimaseid päevi kolmeaastane Émile otsekohe. Ta sõi mõtlikult veel mõne ampsu praetud suvikõrvitsat ning muutis siis meelt: „Ei, suvikõrvitsakooki tahan!”
Ta mõtles veel hetke, süda šokolaadist loobumise mõttest raske, ja teatas siis kindlalt nagu Napoleon: „Šokolaadisuvikõrvitsakooki!”
Ka pere võrratud gurmeekokad polnud varem sellist teinud, ent keegi ei küsinud lapselt, kas ta on ikka kindel.
Kook tuleb muidugi ülimalt hea: suvikõrvits sobib šokolaadiga imehästi!
Iga päev toob uusi võrratuid maitseelamusi, mis sünnivad, kombineerides asju, mida mina poleks julgenud kokku panna: siga ja mesi, kana ja anšoovised, melon ja pipar ja piparmünt, veisefilee ja hapukoor… Näiteks tuunikalasteiki praetakse soola peal – pannile ei pandagi õli ega muud rasvainet, vaid üksnes suureteralist soola, või pigem õrna maitsega soolaõit, mida kasutatakse ka söögi ajal. Olen teada saanud, et fleur de sel’i kogutakse Bretagne’i rannikul asuvatest soolarabadest käsitsi ja üksnes kolme suvekuu jooksul, ning see teeb soolaõie kalliks. Ent tema maitse on pere sõnul lauasoolast ja meresoolast nii palju parem, et selle ostmisel ei kaheldaks ka kõrgema hinna ees.
Iga päev süüakse ära ka oma kilo 35protsendilist crème fraîche’i, Eesti mõistes hapukoort. Hapukoor pole küll miski, mida mina siiani Prantsuse köögiga seostasin, ent see käib kõigesse.
Lisaks paljudele tundidele, mis kuluvad
