„Mõtlen järele.” Ta vaatas Judithist mööda. Judith: „Mille üle?” Hannes: „Sinu üle.” Judith: „Ja mida sa siis minust mõtled?” Hannes: „Sinust ja Lukasest.” Judith: „Lukasest?” Hannes: „Sa arvad, et ma ei näe või.” Tundus, et ta peab ennast sundima vaikselt rääkima, ta häälepaelad kõlasid murduvalt. Judith: „Mida?” Hannes: „Kuidas ta sind vaatab.” Judith: „Vaatamine on vestluse juures tavaline, eks ole?” Hannes: „Sõltub sellest, kuidas vaadatakse.” Judith: „Hannes, ei, palun mitte! Ma tunnen Lukast juba kakskümmend aastat. Me oleme vanad sõbrad. Kunagi ammu-ammu olime …” – „Mis kunagi oli, seda ei taha ma sugugi teada. Mulle läheb korda see, mis on täna. Sa blameerid mind oma perekonna ees.”
Judith kummardus mehe poole ja vaatas talle terava pilguga otsa. Hannes värises, ta suunurgad tõmblesid võidu silmalaugudega. Judith hingas demonstratiivselt sisse-välja ning kõneles aeglaselt ja sisendavalt nagu siis, kui seletatakse põhimõtteid. „Stopp, Hannes, nii ei lähe! See on küll kõige viimane. Ma vestlesin Lukasega täiesti normaalselt. Kui see on sinu jaoks probleem, siis on sul samas probleem minuga. Selliseid stseene ei talu ma nimelt üleüldse mitte, juba puberteedieast peale, ja mul ei ole kavatsust kolmekümnendate eluaastate keskel nendega ära harjuda.”
Hannes vaikis ja varjas pea kätega. „Ma lähen nüüd sisse,” ütles Judith. „Ja soovitan sul sedasama teha. Vihma nimelt sajab.” – „Oota üks hetk, kallis,” hüüdis mees talle järele. „Palun lähme koos.” Ta hääl kõlas nüüd taas peaaegu normaalselt.
Aiast kostvad kriiskamine, luksumine ja naer äratasid Judithi järgmisel hommikul. Sinine magamiskott tema külalistevoodi jalutsi juures oli tühi. Hannes oli ilmselt pikali heitnud siis, kui tema oli juba uinunud, ning tõusnud, kui ta veel magas. Tema aseme kõrval oli sedel pliiatsiga joonistatud ebaühtlase südame ja teatega: „Kallis, ma ei tea, mis mul eile hakkas. Ma käitusin justkui viieteistaastane. Ma tõotan sulle: midagi sellist ei pea sa enam iial kogema. Palun andesta mulle. Ma oskan seda seletada ainult oma meeletu armastusega sinu vastu. Sinu Hannes.”
Väljas paistis päike. Judith nägi teda aknast – suurepärases tujus, lastega möllamas. Vaheldumisi tõstis Hannes lapsi üles ja keerutas neid õhus. Lukas ja Antonia seisid kõrval ja heitsid temaga nalja. Judithit märgates lehvitas mees talle tormiliselt.
Terrassil oli laud juba hommikusöögiks kaetud. „Me oleme vist öise eluviisiga majavaimu pärinud,” kuulis Judith Hedi käest. Nõudevirnad olid puhtaks pestud ja ära kappi pandud, põrand pühitud. Köök ei tundnud iseennast ära – ta polnud juba aastaid nii puhas olnud. Isegi pealtnäha lootusetult korbatanud pliit oli äkitselt taas valge. „Kas sinu Hannest saaks ka argipäeviti üürida?” küsis Hedi. Judith pingutas, et südamest naerda.
Hannes tõrjus komplimendid tagasi. „Kui mul und ei tule, siis asun kõige meelsamini majapidamistööde kallale. See on üks mu veidrustest,” ütles ta. „Ja hommikusöögiga aitas mind ema.” Ema istus loomulikult tema kõrval. Hannes puudutas ta õlga. „Oh, need paar tassi,” ütles ema ja saatis tasuks diivalike silmapilgutuste jada.
Ennelõunal, kui Hannes lastega ringi möllas, suutis Judith oma vaikse venna Ali suust siiski mõne sõna välja meelitada. Ta olevat nüüd antidepressantidega paremini kohanenud, mõnikord lausa pakatavat tegutsemisvajadusest, jutustas Ali. Ta rõõmustab tohutult tita tuleku üle ja on tõotanud endale (ja Hedile) olla ideaalne isa. Puudust tundvat ta ainult korrapärasest tööst. Maastikufotodega ei teeni midagi. Kahjuks pole ta midagi muud õppinud, aga sellega ta heameelega lepiks.
„Ja mida sa Hannesest arvad?” küsis Judith. Ali: „Koristada ta oskab.” Judith: „Ja muidu?” Ali: „Ma ei tea, ta on kuidagi nii … kohutavalt … nii kohutavalt kena.” Judith: „Jah, seda ta on.” Ali: „Ja ta kuulub juba praktiliselt perekonda.” Judith: „See kõik toimus pööraselt kiiresti. Meeletus!” Ali: „Sina oled temaga koos olles teistsugune.” Judith: „Mismoodi teistsugune?” Ali: „Kuidagi veel nagu ainult … poolik.” Judith: „See kõlab ju hirmuäratavalt.” Ali: „Nojah, aga kui sa teda armastad.” Judith vaikis, tekkis paus. Ali: „Kas sa armastad teda?” Judith: „Ma ei tea.” Ali: „Kas siis seda alati ei teagi, kui armastad?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
