ka jälle kiirelt mööda minna. Seda võis sobival juhul jätkata kokkusaamisega kohvikus. Mees meeldis talle. Tal oli kena nina. Ta jättis siira, relvituks tegevalt ausa mulje. Ta ütles uskumatult kenasid asju. Ta ütles otse välja, mida tundis. See mõjus Judithile hästi, isegi väga hästi.
Ja kui ta endale ette kujutas, et keegi on talle just kanna peale astunud, ning pööras siis end peegli poole ja vaatas silmade särades sinna, otsekui oleks too astuja seal, siis ta nägi, jah, äkitselt, isegi märgade juustega ja kolm sentimeetrit paksu kreemikihiga näol üht vapustavat naist. Ja seda tänu Hannesele.
TEINE FAAS
Judithi väikesel katuseterrassil õitses pärast kolme aastat taas toakask, erkpunaselt. Need olid head nädalad. Midagi oli tekkimas. Iga päev tekkis see uuesti ja võttis kõik alles äsja tekkinu kaasa. Judith püüdis hoida Hannesega kohtumiste arvu nii vähese kui võimalik, see tähendab mitte viis korda päevas, mis oleks mehele meelt mööda olnud, vaid ainult kord või paar. Tal oli hirm, et lumm võib kaotsi minna, et mees küllastub varsti tema vaatamisest, tema pööramisliigutustest ja näoilmetest, hirm, et mees ei tea enam, milliseid lilli talle veel kinkida, millist teadet talle kirjakese või meili vormis veel läkitada, millise komplimendi võiks talle veel teha ja milliste sõnadega talle SMS-i teel veel „tere hommikust” või „head ööd” soovida.
Judith oli sattunud uude olukorda. Mitte tema polnud see, kes taas kord oodanuks mehelt enamat, kui too juba algselt oleks paistnud valmis või võimeline andma. Ei, nüüd oli seal mees, kes ilmselt ei suutnud ära oodata, millal saaks tema ootusi täita. Nüüd keeras Judith oma ootused nii väikeseks kui võimalik, selleks et mehe tagavarast neid täita veel kauaks jaguks. Kui vähegi veab, siis võiks ta nõndamoodi täidetult suve mööda saata. Tulvil Hannes Bergtalerit: pikkus 1,90, kaal 85 kilo, jõuline, kohmakas, 42, vallaline, päikesekurrusilmadega, varustatud vanaema pimestavate hammastega.
Paljugi mehe juures jäi talle silma, miski sellest ei häirinud teda. Ei mehe naljad, komme puänt ära rääkida ja sellele eelnev lugu takkajärele jutustada. Ei tema harjumist vajav arusaam kevadmoest. Ei tema tublisti küüritud alussärgid, mida parima tahtmisegi juures ei saanud T-särkideks nimetada. Isegi mitte tema iga paari minuti tagant korduv lemmikväljend „üdini rabatud”. Judith oli siiani vältinud küsimust, ega ta juhtumisi ikka veel oma (üdini hoolitseva) ema juures ela.
Hannes oli teistsugune tüüp kui kõik eelnenud, kes Judithil olid olnud, ja ka mitte selline, keda ta kellegi naise kaudu oleks tundnud. Hannes oli ühtaegu häbelik ja kartmatu, uje ja häbematu, tasakaalukas ja keevaline, saamatul moel sihikindel. Ja mees teadis, mida tahab: olla tema lähedal. See oli igati lugupeetav tahtmine, mõtles Judith. Ta otsustas, et käib sellega ettevaatlikult ümber ega hakka tormama. Ta ei tahtnud äratada mehes valesid lootusi. Lootusi küll jah, aga mitte valesid. Millised on need õiged – küllap sosistab tulevik nendest olevikule piisavalt varakult.
Hilised õhtud ja nädalavahetused möödusid esialgu veel ilma temata, vähemasti füüsilises mõttes. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlas: aega ilma meheta pidas Judith kõige ilusamaks ja intensiivsemaks ajaks temaga. Ükskõik millise harjunud tegevusega Judith ka hõivatud oli, kõik nihkus justkui tagaplaanile, kõik toimus nagu mingi õnnedroogi mõju all. Jah, esimest korda, olgugi arvatavasti lühiaegselt, oli ta igati õnnelik, muretu vallaline. Ta võis teha, mida tahtis: mõelda Hannes Bergtalerile. Imeline oli vaadelda oma igatsust tema järele kasvamas. Võimalik, et see, mis kasvas, oli ka ainult igatsus selle järele, et mees teda igatseks, kuid igatsus jäi igatsuseks ning lõpuks ometi janunes Judith seda taas.
Mai teisel laupäeval oli ta kutsutud Ilse ja Rolandi juurde õhtusöögile, revanšina lihavõttepühade eest. Taas olid kohal ka Gerd ja visalt teineteise kätt hoidev paarike Lara ja Valentin. Ilm oli piisavalt soe selleks, et istuda terrassil. Odavad ja väheoriginaalsed aialaternad eriti ei seganud, neli jämedat pidulikku küünalt laua ümber andsid elektrivalgusele soojust ja lisasid värvi.
Kella kaheksa paiku, kui Roland kandis lauale krevetilisandiga, avokaadokattega ja koriandrikaunistustega „tervituse köögist”, olid Mimi (4) ja Billi (3) pärast iga külalise tormakat vallutamist juba väsinud ja virilad. Kella kümne ajal, kui Ilse serveeris lõpetuseks Jamie Oliveri õpetuse järgi valmistatud „imelihtsat juustukooki”, olid lapsed lõpuks end edukalt unne töinanud, nii et täiskasvanute vahel võis tekkida midagi vestluse sarnast.
„On uudiseid,” teatas Judith, võttes abiks kolmanda klaasi Cabernet Sauvignoni. „Mis ta nimi on?” küsis Gerd. Gerd oli teda jälginud. Judith polnud teinud saladust sellest, et kannab endas kena saladust. „Ta nimi on Hannes ja ta hakkab teile meeldima,” vastas ta, kahjuks liiga entusiastlikult, mis end otsekohe kätte maksis.
„Miks ta siin ei ole?” küsis Ilse peaaegu nõutult. Ka Roland mõjus solvatuna. Ja korraga sündis tehtud nördimusest laetud meeleolu, mis saavutas haripunkti Gerdi ideega, et Judith võiks oma vea parandada ja helistada tollele Hannesele, kes kõikidele meeldima hakkaks, ning ta spontaanselt külla kutsuda. Niivõrd pakkus ta neile huvi.
Judith sõdis ägedasti vastu. Ta tahtis meest veel mõnda aega oma tuju ja tahtmise järgi vabalt käsutatavana mõtteis nautida, mitte kogeda teda juba vankumatuna pingil enda kõrval. Vaevalt sai ka eeldada, et ta olnuks laupäeva õhtul valmis laskma ennast kohe justkui tellimise peale linnaserva võõraste juurde külla meelitada.
Kuid lõpuks andis Judith sõprade survele järele ja saatis Hannesele pigem sõbraliku žesti kui meelitusena SMS-i, kas ta tahaks seltskonnaga ühineda, nad istuvad parasjagu nii kenasti koos, ta oleks südamlikult teretulnud, aadressil see-ja-see. Ta tegi seda teadmises, et mees ei anna endast märku, et ta on kuhugi sõitnud või millegagi hõivatud, et ta ei pane sõnumit tõenäoliselt üldse tähelegi, vähemasti mitte piisavalt ruttu, et oleks veel aega tulla, isegi kui tal – mida Judith pidas küll välistatuks – tõepoolest midagi paremat teha polnud. Vähem kui minuti pärast saabus Judithi mobiilile vastus: „Palju tänu kutse eest!!! Olen kahekümne minutiga kohal! Hannes.”
Järgnevaid tunde oleks Judith hiljem meelsasti täpsemini mäletanud. Kuid ta vajas lisaks kaht kõhukat klaasitäit punaveini, et ooteaega üle elada, et uputada iseendalegi seletamatult suurt närvilisust. Nii piisas tema vastuvõtuvõimest parasjagu veel õigegi veidra tervitusstseeni jaoks.
Vestlus soikus. Hannes seisis äkitselt nende ees, jalas pruunid velvetpüksid, seljas valge särk – kurguni kinni nööbitud – ja helesinine pullover, ise vähemasti sama eufooriline kui äsja välja kuulutatud parima meespeaosa tiitli võitja Oscarite jagamisel. Tema lai naeratus jättis vaevata varju aiavalgustid, kui ta kuulutas: „Mina olen Hannes.” Judith tundis soovi peitu pugeda. Hannes kummardas üle laua, surus kõigil tugevasti kätt, vaadates lähedalt näkku, fikseerides iga silmapaari, korrates iga nime nii kaalutlevalt, otsekui oleks tal vaja neist igaühe kohta uurimus kirjutada.
Ikka veel ei vihjanud miski sellele, et ta oleks Judithi kohalolu tõdenud, Judith ise veel kõige vähem. Riidest kotist tõi Hannes kaks kollast karpi lagedale – arvatavasti šokolaadibanaanid. „Lapsukestele,” ütles ta. Kust ta teadis, et pererahval on kaks last? Oli Judith talle üleüldse kunagi midagi Ilsest ja Rolandist rääkinud? Oli ta maininud Mimit ja Billit? Hannes oli selle kõik tõepoolest meelde jätnud?
Ilse jaoks võlus ta taskust välja pudelikese oliiviõli ja andis selle käest põgusa märkusega: „Minu arvates parim kogu Umbrias, erakordselt mahlakas, ma loodan, see meeldib teile.” Rolandile surus ta lõpuks kätte kuldkollase sisuga pudeli, oletatavalt viski. Seejuures lausus ta väärikalt, otsekui deklameeriks emadepäevaluuletust: „Veel kord südamlik tänu selle armsa küllakutse eest.” Oleks võinud arvata, et viimati käis ta kuskil külas kakskümmend aastat tagasi ja oli vähemalt kolm nädalat valmistunud seltskondlikku ellu naasmiseks.
Alles
