ovaalse kristall-lühtri alla, mida juba viisteist aastat igaüks imetles ja keegi ära ei ostnud. „Loodetavasti ma ei sega teid,” ütles külaline. Tal oli seljas helepruunide nööpidega sinine kootud jakk ja ta nägi välja kui mees, kes istub igal õhtul kamina ääres, joob Earl Grey teed ja masseerib varvastega ülekaalulise bernhardiini kasukat, samal ajal kui lapsed tema ümber müravad ja pühivad oma banaaniseid näppe diivani külge.
Judith: „Ei, te ei sega.” Teda ärritas see, et ta oli nii erutunud, selleks polnud mingit loogilist põhjust, ausalt. Ta leidis, et see mees on kena, aga eelkõige üldse mitte huvitav, ja tagamõtteid oli tal meestega seoses printsipiaalselt veel vaid harva. See mees polnud üldse tema tüüp, kusjuures ta pidi möönma, et nagunii ei pidanud ta enam oma tüüpe tundma õppima, sest kui ühte juba tundsid, siis tundsid neid kõiki.
Ta ei teadnud täpselt, millega veetles teda härra Hannes, kelle perekonnanimes oli „Berg” või „Burg”, võib-olla lihtsalt dünaamikaga, millega too mõistis juhust Judithi järgi seada, ootamatusega, ilmudes välja alati palju varem, kui oleks osanud arvata, ja sihikindlusega, millega ta liikus Judithi poole, otsekui poleks tema jaoks midagi ja kedagi teist maailmas, ainult Judith.
Ainult palun ärgu tulgu see Hannes nüüd kohvile kutsumisega lagedale, see oleks tõesti liiga vara, seda kogeks ta pealetükkivusena, sel juhul peaks ta mehe kahjuks otsekohe tagasi lükkama, kogu selgusega. Tal polnud mingit tahtmist olla esimene maandumispaik võimalik et pisut hädapäraselt iharale pereisale, kelle naine kudus kodus sel ajal siniseid veste ja õmbles neile helepruune nööpe ette.
Mees: „Ma ei taha tõesti pealetükkiv olla.” Tema: „Oh ei, ega te ei olegi.” Mees: „Asi on nimelt nii, et mul ei lähe lihtsalt see eilsest õhtust alates meelest.” Tema: „Mis?” Mees: „Teie, kui aus olla.” Vähemalt oli ta aus, mõtles Judith. Mees: „Ma tahaksin teid hirmsasti kohvile kutsuda ja teiega veidike lobiseda, lihtsalt niisama. Kas teil on täna pärast poe sulgemist juba midagi kavas?” – „Pärast poe sulgemist?” küsis Judith, otsekui oleks see kõige absurdsem ajahetk, millest ta on iial kuulnud. „Jah, kahjuks on mul siis juba midagi kavas.”
Oi kui kurva pilguga ta vaatas, kui löödult lasi õlad longu, kui sügavalt ta ohkas, kui haavatuna näis, just nagu koolipoisike, kellelt on pall ära võetud. Judith: „Kuid ma saan seda võib-olla pisut edasi lükata. Üks kiire kohv pärast seda, kui olen poe sulgenud – selle peale võib vast küll välja minna.” Kindluse mõttes heitis ta veel pilgu kellale. „Oh, jah, ma arvan, et seda annab korraldada,” ütles ta.
„See on kena, see on kena,” vastas mees. Jah, seda pidi Judith endamisi küll tunnistama, et oli rõõm näha tema naeratust laiemaks muutumas, enamgi veel – olla nende tosina kurrukese produtsent, mis seadsid end päikesekiirtena ta silmade ümber, peegeldudes Judithi lemmiku, Katalooniast pärit lühtri valguses.
Nad kohtusid Märzstraßel Raineri kohvikus, Judithi lõunapauside paigas. Judith saabus kümme minutit enne kokkulepitud aega. Ta tahtis tingimata esimesena kohal olla, et valida laud, kus sai istuda toolidel teineteise vastas, mitte suruda end kõrvuti kuhugi nišši. Kuid mees oli juba seal, istus ebamugaval toolil kutsuva nurgapingi vastas, mis oli kenasti ainult Judithile mõeldud.
Kohtumiseks oli plaanitud tund aega, mis osutus liiga lühinägelikuks arvestuseks. Seda sai pikendatud, millele järgnes veel lühike lisandus. Siis tegi Judith kohtumisele taktikalise lõpu. Tema lõppsõna: „Oli tõesti ülimalt meeldiv sinuga lobiseda, Hannes. Heameelega võime seda teinekord veel teha.” Selle, kuidas mees talle sealjuures otsa vaatas, tahtis ta hästi meelde jätta, et saaks siis meenutada, kui ta millalgi jälle iseendale ei meeldi. Ja seda, mida oli mees nende üheksakümne minutiga talle ja eelkõige tema kohta öelnud, pidi ta kõigepealt seedima hakkama. Igatahes rõõmustas ta selle pikendamise peale, kui oli kodus häirimatult iseenda seltsis, enda ja mõtetega meeldivast uuest avastusest – mehest, kes oli seadnud ta rikkalikult kaunistatud, kõige ilusamas valguses seisvale troonile. Nii kõrgel polnud ta enam ammu istunud. Sel kohal tahtis ta viibida vähemalt paar tundi, enne kui argipäev ta taas maa peale toob.
Vannis tegi ta kokkuvõtte: mees ehitas apteeke ümber, ja kui neid ei saanud ümber ehitada, siis ehitas ta nimelt uusi, vähemasti valmistas projektid. Ta oli arhitekt. Ta oli 42-aastane. Ta polnud veel iial hambaarsti juures käinud, ilusad hambad oli ta saanud vanaemalt, niisiis mitte hambaid ise, vaid eeldused.
Nagu öeldud, oli ta 42-aastane ja vallaline – mitte taas vallaline, vaid ikka veel vallaline, see tähendab: ta polnud veel kordagi abielus olnud ja seetõttu ka veel mitte kordagi lahutanud. Tal polnud ühtki ülalpeetavat, see tähendab, tal polnud lapsi, ka mitte väikseid lapsi ega imikuid, ja mitte ühestki abielust lisandunuid. „Kelle jaoks siis see meeletu hulk banaane? Kas sa sööd ise need kõik ära?” oli Judith küsinud. Selle peale oli mees korraks võpatanud. Kas Judith oli teda solvanud, olnud liiga ebadiskreetne, kas mees oli mingi banaanifriik? Kuid siis lasi ta vanaema hammastel särada ja pani asjad paika: banaanid olid mõeldud tema liikumispuudega naabrile, leseks jäänud kolme lapse emale. Kord nädalas käis ta naise jaoks sisseoste tegemas. Ta tegi seda ilma mingi tasuta või vastuteenet ootamata, lihtsalt nii, kuna talle endale meeldiks ka, kui tal oleksid naabrid, kes aitaksid, kui tal häda käes, oli ta väitnud.
Nagu öeldud, oli ta 42-aastane ja tema nimi oli igatahes Hannes Bergtaler. „Bergtaler,” puhus Judith vannivahu sisse. Mida küll arvata ühest vallalisest, mitte just enam parimas eas apteekide ümberehitajast, kes kandis oma tippe ja langusi juba nimes?1 Kas vormiliselt ei lõhnanud see mitte tasakaaluka isiksuse järele? Kas ta mõjus seetõttu esimesel pilgul veidi igavana? Oli ta siis igav? Kas oli tema seltsis igav olnud? – Mitte sekunditki, mõtles Judith. See rääkis nende sekundite kvaliteedi kasuks, mida ta äsja oli mehe seltsis veetnud, ja kahtlemata ka mehe enda, Hannes Bergtaleri, selle vallalise apteekide ümberehitaja kasuks, kellel olid suus vanaema suurepärased hambad.
Nõnda, ja nüüd järjekorras: kui mees oli talle kanna peale astunud ja näkku vaadanud, oli ilmselt toimunud kaks torget, ühte tundis tema oma kannas, teine käis mehel väidetavalt luust ja lihast läbi. „Ma nägin sind, Judith, ja olin otse üdini rabatud,” oli ta öelnud. „Üdini rabatud” polnud just Judithi lemmikmetafoor, kuna üdis oli siiski midagi ebameeldivat ja ebaerootilist, aga see, kuidas mees talle sealjuures otsa vaatas, koos nende paljude päikesekiirtekurrukestega Raineri kohviku 60-vatise mati hõõgpirni all, see oli juba kena, jah, kuidagi isegi väga kena.
„Ja siis ma lihtsalt ei suutnud sind enam unustada,” oli ta öelnud, nagu Judith suutis meenutada. „Lihtsalt ei suutnud enam unustada” oli ju … ometigi kompliment, kena kompliment. Judith lasi veel veidi kuuma vett vanni, sest kompliment oli tõesti erakordselt kena.
Mis siis oli ta niimoodi äkitselt mehe jaoks nõnda unustamatuks muutnud? „See vaatepilt, kuidas sa minu poole pöördusid, see kolme-sekundi-film, õlgade liikumine, sinu kõrgele tõstetud kulmud, kogu näoilme,” oli ta vastanud, „anna andeks nii banaalse sõna eest, aga mu meelest olid sa lihtsalt vapustav.” Banaalne oli see sõna tõesti, kuid Judith mõtles, et oli kuulnud enda kohta hullemaidki väljendeid kui „vapustav”. Võib-olla peaks laskma endale sagedamini kanna peale astuda.
Ja siis kogenud mees temaga üht filmi teise järel. Režissöör – puhas juhus. Produtsent – kõrgem ettemääratus. Judith, kellele ta lakkamatult mõtelnud, avas äkitselt ta silme ees naabruses asuva lambiäri, mille vaateakna ees olevat ta nii sageli seisnud. Judith, kellest ta just oli oma kolleegidele vaimustusega rääkinud, seisis korraga sealsamas lokaalis baarileti ääres ja püüdis lahti saada ühest oma kahtlemata arvukatest austajatest. Võimalust astuda ligi ja vestlust alustada polnud ta saanud käest lasta. – Jah, seda Judith mõistis. Teisalt olnud mehel suur hirm jätta endast pealetükkiv mulje. – Jah, see hirm oli iseenesest õigustatud. Kuid tal polevat olnud tunnet, et Judithil oleks midagi
Sõnamäng: sks k
