Hannes oli toonud. Sügiseni tahtis Judith seda veel pealt vaadata, siis tuleb tal kahjuks oksad tagasi lõigata.
Ta istus kivitrepil, sulges silmad ja proovis sellelt kollakasvalgelt tahvlilt, mille päike laugude alla lükkas, midagi enda kohta välja lugeda. Ta oli kannatamatu, soovis, et suudaks ühe korraga mõista, mis oli möödunud nädalate jooksul temaga juhtunud, miks ta istus seal nii, nagu ta istus. Jah, ja kuidas ta siis õigupoolest seal istus?
Kas ta siis tahtis meest? (Mitte enam tingimata.) Meest „kogu eluks”? (Ainult veel teatud tingimustel.) Kas ta polnud mitte juba kõik kategooriad läbi proovinud? (Paari nädala eest oleks ta veel jaatavalt vastanud.) Kas polnud ta iseendas ühemõtteliselt kindel olnud? (Siiski-siiski, enamasti. Ainult siis, kui ta purjus oli, kippus ta kahestuma või kolmestuma.) Kas polnud tal kõik kontrolli all olnud? (Siiski-siiski, mõnikord, pigem tööpäeviti, ja peamiselt lambid.)
Napilt kolm kuud tagasi oli ta niisiis kellegagi tutvunud. See „kellegagi” kõlas dramaatiliselt alatähtsustatuna. – Hannes Bergtaler! Arhitekt. Ta kavandas parajasti nende ühist tulevikku. Majakarp oli juba püsti. Kui see oleks Hannese teha olnud, oleksid nad võinud juba homme sisse kolida.
Sel mehel oli erakordne, ülisuur, hingemattev võime armastada. Ta armastas ja armastas ja armastas ja armastas. Ja keda ta armastas? Hannes armastas – teda. Kui väga? – Nii väga. „Üle kõige” oli vaid murdosa sellest.
Pane tähele, Judith! Võib-olla luiskas mees talle midagi ette, võib-olla luiskas ta igale naisele midagi ette, võib-olla armastas iga paari kuu tagant kedagi nii nagu teda, võib-olla oli ta professionaalne üle-kõige-armastaja. – Ei, mitte Hannes. Hannes oli ehtne. Ta polnud mingi mängur. Ta polnud mingi pimestaja. Selles ju nimelt oligi vahe kõigega, millega Judith senini oli kokku puutunud. Hannese viisis teda armastada oli midagi lõplikku, mingi meeletu nõue igavikule. Hannes oli nii tõsimeelne oma andumuses, nii truu oma žestides, nii ehe oma tunnete väljendamises, nii keskendunud temale. Ja see oli tema meelest lihtsalt kohutavalt … külgetõmbav. Külgetõmbav? Ta ei teadnud, kas „külgetõmbav” on just õige sõna. Aga kuidagi sedamoodi näis see olevat. See näis, see näis, see näis …
Judith imestas iseenda üle. Kas oli ta iial tahtnud, et keegi kannaks teda kätel? (Ainult ta oma isa.) Kas oli ta tahtnud, et keegi seaks ta universumi keskpunktiks? (Isegi mitte ta oma isa.) Kas oli ta tahtnud olla väljavalitu? (Ei, tegelikult tahtis ta alati ise välja valida.) Jah, täpselt, see oligi ta probleem. Hannes ei jätnud talle valikut. Hannes valis. Oli temast alati kolm sammu ees. See tähendas: ta ei saanudki üldse mingis suunas samme seada. Ta koperdas sündmuste järel. Ta oli mehe emotsionaalsete kõrgmäestikutuuride slepis.
Mis talle veidike hirmu tegi: selles suunas, mille Hannes ette andis, ei saanud enam väga palju edasi minna. Tema jaoks oli see kurss liiga järsk. Ta ei suutnud enam mehe tempoga kaasas püsida. Tal jäi õhku väheks. Ta pidi pidurdama. Ta vajas puhkepausi.
Juba kolm nädalat nägi ta Hannest iga päev. IGA PÄEV. Iga paari tunni tagant tuli Hannes tema juurde poodi tassi kohvi jooma, ja kui parajasti kohvi polnud, siis võttis ühe hõõgpirni. Kui Judithil oli ostjaid, ootas mees inglikannatusega, millal ta vabaneb. Kõik ta lambikataloogid olid Hannesel juba algusest lõpuni peas, rääkimata praktikandilt kuuldud saja „kõikse lahedama diskoloo” nimedest. Õhtuti läksid nad sööma või kinno või teatrisse või kontserdile – vahet polnud. Hannes oleks külastanud ka prügimägesid, sõjaväe harjutusväljasid ja autode surnuaedu. Ainus tingimus: koos temaga.
Ning jah, öösel magas Hannes tema juures. Mis tähendas: tema magas ja mees vaatles teda seejuures. Ta polnud veel kordagi niimoodi silmi avanud, et mehe pilk poleks olnud temale suunatud. Lapsena oli ta asjatult oodanud oma voodipeatsisse kaitseinglit, kes oleks valvanud ta unenägusid. Nüüd, kolmekümnendate eluaastate keskel, vanuses, mil illusioonid olid haihtunud, oli ta kõrval äkitselt Hannes Bergtaler.
Seks? – Jah, selge see, muidugi, mitte nii sageli, kui mees tahtis, aga ikkagi veel kolm korda sagedamini kui enam kui küllalt. Judithi jaoks oli see … jah, hea küll, see oli tõesti okei. Eriline oli sealjuures see, kui ilus oli see Hannese jaoks. Ta nautis seda nii väga. Ja Judith nautis tema naudingut sellest, mehe naudingut temast.
Kas see oli halb? Kas ta oli nartsissist? Oli ta vajanud Bergtalerit selleks, et ennast taas ilusaks ja ihaldusväärseks pidada? Oli ta vajanud meest selleks, et ennast ise taas piisavalt väärtustada? Kui vähe ta siis ennast väärtustanud oli? Kui halvasti oli tal läinud, ilma et ta ise oleks seda märganud? Kui hästi läks tal nüüd? Kui hästi läheb see edasi? Ja kuhu?
Ei ühtki vastust enam. Kollakasvalge tahvel ta laugude all tumenes. Judith avas silmad. Ah, ainult üks väike, süütu pilvetalleke.
Reedel enne nelipühi läks Judith esimest korda Hannese korterisse Nisslgassel. Mees oli juba mitu tundi enne teda seal, et „koristada”, nagu ta ütles – kusjuures Judith ei suutnud küll ette kujutada, et miski Hannese elus võiks olla koristamata, eriti veel tema kodu.
Lävel käitus ta kuidagi imelikult, avas ukse kõheldes, otsekui kartnuks ebameeldivate külaliste tulekut. Kui Judith oli sisse astunud, keeras ta ukse lukku ja lükkas riivigi ette. „Midagi on juhtunud või?” küsis Judith. „Ma armastan sind!” vastas ta. – „Ja lisaks sellele? Sa näid nii pinges olevat.” – „Sina minu kodus – kui see mind pingesse ei aja, mis siis veel?”
Korteri sisseseade põhjal mõistis Judith, kui vähe ta mehest teadis ja kui selge ometigi kõik oli. Iga ese – sealhulgas tume soliidse väärtusega antiikmööbel – oli oma kohal ja paistis olevat teisaldamatu. Vanaisadeaegselt sohvalt võis nautida suurepärast vaadet koletislikule triikimislauale, mis oli püstitatud toa keskele ja mida valgustas säästupirniga jubedatest piimakohvikarva klaasklotsidest laelamp. Köök oli väike ja kliiniliselt puhas, justkui reklaamprospektist. Nõud peitsid end sulaselgest hirmust kasutamise ees klaaskappides. Judith ei soovinud nagunii muud kui klaasi vett.
Ainsa elava, elanikuga ruumi mulje jättis kabinet. Alles siin võis tulla pähe, et üürnik on arhitekt, mitte pensionil pärandvara hooldaja. Seintel, kirjutuslaual, parkettpõrandal – kõikjal rippusid või lebasid joonised. Õhus oli pliiatsi, kustukummi ja ülitäpse üksikasjaliku töö lõhna.
Magamistoa uks oli kinni ja oleks võinud rahulikult nii ka jääda. Hannes paotas seda nagunii ainult natukene, otsekui poleks tohtinud lagedate öökapikeste poolt piiratud kaht üksikut ruudulise kattega voodit nende tuhandeaastases unes häirida. Laest rippus alla valge täiskuu. Ümmargused lambid müüsid valgust alati alla oma väärtust, teadis Judith.
„Ilus,” ütles ta kolmekümnesekundiliste intervallidega. „Mitte päris minu stiil, aga väga ilus,” torkas ta paar korda vahele. Hannes juhatas teda ülevaatusel kogu aeg kättpidi, otsekui võinuksid nad sattuda ligipääsmatule maastikule või lausa mineeritud alale. „Kas siin on juba palju naisi sisse-välja käinud?” küsis Judith. „Ma ei tea, endisteks üürnikeks olid igatahes arstid, hambaarstidest abielupaar,” vastas Hannes. Ta valdas kunsti mõista valesti küsimusi, mida ei saanud üldse valesti mõista.
Ringkäigu lõpul seisid nad mõnda aega triikimislaua kõrval, nõutuna programmi jätkumise osas. Peagi aga ilmus nüüdseks juba ühemõtteline Hannese-pilk koos paljude päikeseliste naerukurrukestega, mees embas ja suudles teda. Paari sammuga tuikusid nad sohva juurde. Enne kui nad sellele langesid, sai haardest ümbritsetud Judith sõna suust. „Kuule, kallis,” sosistas ta mehele kõrva, „äkki sõidame minu juurde?”
„Ja mida me nädalavahetusel teeme?” küsis Hannes. Laupäev oli saanud just tund vanaks, Judithi magamistoas oli valgus (mida andis ühe noore Praha naisdisaineri vallatu messinglühter) kustutatud. Judith oli veel ärkvel, lamas oma voodis, pea mehe kõhul, ja tundis tema meeldivalt jõulisi sõrmi
