„Kas ma tohin, proua boss?” Ta pidas silmas, et on aeg koju minna. Ka banaanimehe jaoks oli see märguanne minema hakata. Uksel pööras ta veel korraks ringi ja lehvitas justkui jaamaperroonil, aga mitte nii nagu hüvastijätuks, vaid nii nagu inimene, kes on kellelegi vastu tulnud.
Õhtul mõtles Judith paar korda põgusalt temale, ei, mitte põgusalt, aga temale. Kuidas oli mees öelnud? „Selle üle ei peaks teie sugugi imestama.” Või oli ta öelnud isegi: „Selle üle ei peaks teie tõesti sugugi imestama”? Ja kas polnud ta seejuures „teiet” rõhutanud? Ja-jaa, ta oli „teiet” rõhutanud. Ta oli öelnud: „Selle üle ei peaks TEIE sugugi imestama.” TEIE selles mõttes, et „selline naine nagu teie”. Kena, omamoodi, mõtles Judith. Võib-olla mõtles mees isegi: „Selle üle ei peaks TEIE, naine, kes näeb välja nagu teie, nii ilus, huvitav naine,” mõtles ta, „nii imeilus naine, säärane hingematvalt ilus, intelligentse väljanägemisega, tark, cool naine, jah, selline naine nagu TEIE,” oli ta mõelnud, „selline naine ei peaks tõesti sugugi imestama,” et mees ta ära tundis. Väga kena, omamoodi, mõtles Judith.
„Sellist naist nagu teie,” oli mees nimelt mõelnud, „sellist naist nähakse korra,” – näiteks kui ollakse just juustuosakonnas tema kanda purustatud – „teda nähakse korra ja siis ei saa teda enam peast ja üldse mitte meelest,” oli ta mõelnud. Õigupoolest väga-väga kena, omamoodi, mõtles Judith.
Ta tahtis juba lõpetada selle juurdlemise, kuna ta polnud ju enam kahekümnene, kuna tundis mehi ega polnud enam nii varmas loobuma mõtlemast neile mitmuses, ja taevas teab, et tal oli tähtsamatki teha, ta tahtis ju parajasti kohvimasinat katlakivist puhastada, aga korra mõtles ta sellele veel siiski, ainult õige lühidalt, kuidas oli mees rõhutanud „teiet”, sõna „teie” lauses „Selle üle ei peaks teie sugugi imestama”. Kas oli see „teie” mõeldud „selline naine nagu teie”? Või kõlas see äkki veel erilisemalt ja valitumalt „teiena”, selles mõttes, et: „TEIE. TEIE. JAH, TEIE! Ainult ja üksnes TEIE.” Sel juhul oli mees ilmselt mõelnud: „Iga naine maailmas oleks võinud selle üle imestada, igaüks, ainult mitte TEIE, sest TEIE, te pole mitte selline naine nagu kõik teised, ei, te olete naine nagu mitte keegi teine. Ja TEIE, TEIE, JAH TEIE! Ainult ja üksnes TEIE,” oli ta mõelnud, „ei peaks tõesti sugugi imestama,” et teda oli ära tuntud. Õigupoolest väga-väga kena, jah, isegi eriti, mõtles Judith. Kuid kahjuks oli ümberlükkamatu see, et ta OLI tõepoolest imestanud selle üle, et mees oli ta ära tundnud. Ja selles oli asi. Ning sellepärast puhastas ta nüüd kohvimasinat katlakivist.
Järgmisel päeval meenus mees talle vaid üheainsa korra, pealesunnitult. Bianca kuulutas äkitselt: „Proua boss, ma märkasin midagi.” Judith: „Päriselt? See on küll põnev.” Bianca: „See mees on teist täitsa sisse võetud.” Judith, tasemel näitlejameisterlikkusega: „Milline mees?” Bianca: „Noh, see suur, kelle büroo on siin lähedal, kes käis tervitamas, too vahtis teid, andke andeks, täitsa hullupööra.” Bianca kõigutas pead ja lasi oma kenadel tumedatel silmadel paar pööritust teha. Judith: „Oh, rumalus, te kujutate seda lihtsalt ette.” Bianca: „Andke andeks, ma ei kujuta seda üleüldsegi mitte ette! Ta on teisse hullupööra armunud, proua boss! Kas te siis ise ei tšekka?” See oli öeldud valjusti ja jultunult, kuid just nimelt Bianca võis lubada endale temaga midagi säärast, kuna tüdrukul polnud aimugi, et ta võis seda endale lubada, ta lihtsalt tegi nii. Judith hindas tema hoolimatut, otse reflektoorset siirust. Kuid antud juhul tüdruk loomulikult eksis. Mees polnud nimelt üldsegi mitte temast sisse võetud, milline rumalus, koolitüdrukufantaasia. Mees ju üldse ei tundnud Judithit, ainult ta kanda, muidu mitte midagi temast, absoluutselt mitte midagi.
Pühapäeval tähistasid nad Gerdi neljakümnendat sünnipäeva – Irises, sumedalt valgustatud lokaalis, mis pidi laskma tal kümme aastat nooremana välja näha. Gerd oli armastatud. Viiekümnest kutsutud külalisest oli tulijaid kaheksakümmend. Paarkümmend neist ei tahtnud üldiselt hapnikust loobuda ja siirdusid seetõttu – kogu lugupidamise juures Gerdi vastu – naabruses asuvasse baari Phoenix, mis tänu live-klaverimängijale oli peaaegu tühi. Judith oli nende seas.
Erakordselt kiindunuks osutus üks tähtsusetuks muutunud mees rõõmustavalt varasemast ajast – ta nimi oli Jakob; kahju, et säärane kena nimi pidi lõputult tema nägu kandma. Jakobiga oli tegelikult ammugi kõik selgeks räägitud (või maha vaikitud). Pärast kolme aastat läbikäimist – ja rohkem kui käimine polnud selles iial midagi – oli Judith mõistnud, et on sunnitud selle lõpetama. Põhjus: Jakobi elus oli visa kriis, nimeks Stefanie, kellega ta varsti seejärel abiellus.
Aga sellest oli juba kuus aastat möödas ja seetõttu oli Jakob tol õhtul Phoenixis taas piisavalt objektiivne, märkides, et pole olemas ilusamaid huuli kui Judithil. Need vormusid otsekohe küsimuseks: „Ja kuidas on Stefaniega?” Jakob: „Stefanie?” See nimi paistis olevat talle antud seoses õige kaugelt otsitud. Judith: „Miks teda siin ei ole?” Jakob: „Ta jäi koju, talle säärased peod eriti ei istu.” Vähemasti polnud ta kodus üksi, Felix (4) ja Natascha (2) lahutasid kindlasti hästi ta meelt. Judith nõudis näha lapsukeste fotosid, mida igaüks, kes end poolenistigi isaks tunnistas, rahakoti vahel kaasas kandis. Jakob tõrkus mõnda aega, tõi aga pildid lõpuks lagedale. Seejärel oli ta pingest piisavalt vabanenud, nii et võis koju minna.
Judith tahtis parajasti pöörduda baaris moodustatud globaalse soojenemise vastase võitluse kriisi-interventsiooni-grupi poole, kui keegi talle selja tagant ebameeldivalt lühidalt ja punktuaalselt õlale koputas. Ta pööras ringi ja ehmus. See oli nägu, mis ei kuulunud siia. „Milline üllatus,” ütles banaanimees. Judith: „Jah.” Mees: „Ma veel mõtlesin, on see tema või ei ole?” Judith: „Jah.” Ta mõtles, et see on tema. Ning tundis end seejuures ängistaval moel ja südame ägedalt põksudes justkui tabatuna. Nüüd aitas vaid üks – nüüd pidi ta rääkima. „Mida teete TEIE siin? Ma pean silmas, mis teid siia toob? Kas te tunnete Gerdi? Kas te kuulute ka sünnipäevapeo juurde? Kas te käite siin sageli? Te olete püsikunde? Kas te mängite klaverit? Te olete uus pianist?” Mõned nendest küsimustest esitas ta valjusti, teised vaid mõttes. Nende hulgas ka: „Kas te nägite mind siia sisenemas?” Ja: „Te tahtsite mind vaid tervitada?”
Ei, ta oli siin koos kahe kolleegiga, seletas mees. Need istusid paar meetrit eemal ümmarguse laua ääres, liiga madalal rippuva kaheksakümnendatest aastatest pärit hiiglasliku lambi kollases valguses. Mees osutas sinnapoole, naised lehvitasid vastu, Judith noogutas neile. Nad nägid kahtlemata välja nagu kolleegid, rohkem kolleegide moodi kui need kaks poleks saanud õigupoolest üldse mitte välja näha. Tõenäoliselt oli tegemist mingi maksunõustajate büroo igakuise jour fixe’iga, mida hoogne baariklaverimuusika vaheldusrikkamaks muutis.
Banaanimehe nimi oli Hannes Berghofer või Burghofer või Burgtaler või Bergmeier, tal oli suur, soe parem peopesa ja niivõrd läbitungiv pilk, et Judithi neerudki tundsid end sellest puudutatuna. Taas tajus ta, kuidas ta põsed hakkasid seestpoolt väljapoole kuuma õhkama. Ja siis ütles mees veel: „Rõõmustav on teid nii sageli näha. Paistab, et me elame praegusel ajal kuidagi samas rütmis.” Ja siis küsis mees veel: „Kas te tahaksite natukeseks meie seltsi istuda?” Nüüd pidi Judith kahjuks ära ütlema. Ta tahtis nimelt just lokaali vahetada, kuna seal vastas – Irises – leidis tegelikult aset tema sõbra, see tähendab hea tuttava Gerdi sünnipäevapidu. „Aga mõni teine kord meeleldi,” ütles ta, mis iganes talle seejuures küll pähe võis tulla. Nii pealetükkiv polnud ta juba ammu olnud.
„Võib-olla tohin ma teid kord kohvi jooma kutsuda,” arvas seepeale Berghofer või Burghofer või Burgtaler või Bergmeier. „Jah, miks mitte,” vastas Judith, kuna see oli talle juba ükspuha. Kuumus oli nüüd jõudnud põskede välimisse kihti. Ta pidi nüüd tõesti minema. Mees: „Hästi, hästi.” Tema: „Jah.” Mees: „Olgu siis.” Tema: „Jah.” Mees: „Ja mis puutub kohvisse, siis ma lihtsalt astun millalgi teie kauplusest läbi, kui nii sobib.” Tema: „Jah, tehke seda.” Mees: „See rõõmustab mind.”
