kahjustada. Suhte puhul seisneb erinevus selles, et me peame oma ütlustest keeldumise õigust kasutama ka siis, kui oleme süütud. Sest kui te olete korra juba otsustanud, et me oleme mingi jama kokku keeranud, kasutate meie iga järgmist ütlust selleks, et süüdistust laiendada. Kui me oma teguviisi põhjendame, kuulete teie ettekäändeid. Kui me teie etteheited sisuliselt ümber lükkame, olete te veendunud, et me ei austa teie tundeid, sest need tunded on sisulistest faktidest sõltumatud. Ja kui me mõistame, et oleme midagi valesti teinud ning selle eest vabandust palume, siis heidate te meile ette, et me üritame oma elu lihtsaks teha: „Sa arvad, et sellega on asi lahendatud?” Ja kõik hakkab jälle otsast peale. Niisiis ei ütle me parem midagi.
Uhked me selle üle ei ole. Pikapeale hakkab päris tobe tunne, kui lihtsalt istud, suu lukus, sellal kui keegi sind sõimab või pommitab kriitiliste küsimustega, millele ei ole vastust. Sellepärast sellistes olukordades me ühel hetkel lihtsalt kõnnime minema. See võib küll olla arg, kuid mõlemad, vaikimine ja äraminek, on sellisel puhul kapitulatsiooni märk. Võib olla, et me kapituleerume arusaamise ees, et teil on lihtsalt õigus. Võib olla, et me kapituleerume arusaamise ees, et oleme teid nii väga solvanud või haavanud, et ei suuda seda sel hetkel enam heaks teha, eriti mitte sõnadega. Võib aga ka olla, et kapituleerume teie mõtteavalduste kestuse ja ehk ka helitugevuse ees.
Vahel jääb meile mulje, et teile meeldib vahekordade klaarimisi lausa lõpmatuseni venitada, lihtsalt sellepärast, et te saate seda teha. Ent kas ei või olla, et seda tehes magate maha võimaluse selgitada välja, kas ehk oleme juba ammugi taibanud, mida te silmas peate?
Teinekord tuleb ette arveteklaarimisi, mis on nii põhimõttelised või mis lähevad nii hullusti käest ära, et tundub eriliselt sobimatu ühest teatud punktist alates lihtsalt vaikida. Mispeale lähevad arveteklaarimised veel põhimõttelisemaks või veel hullemini käest ära. Võib aga ka juhtuda, et me vaikime, sest iga sõna, mida me võiksime öelda, algataks tundepurske, mille käigus me peksaksime segi kogu korteri. Mõnikord tõstab siis pead raev, mis on käesoleva tüliga seotud ainult kaudselt; raev, mille vallandab tunne, et sind sel hetkel ei mõisteta, millest üsna kähku saab tunne, et sind ei mõista mitte keegi, millest areneb jõuetuse ja abituse, luku taha pandu ning aheldatu tunne. Selge see, et me võime nüüd kümneni lugeda ja hingamisharjutusi teha, kuid vahel teame täpselt: kui ma nüüd midagi ütlen, lõpeb see sellega, et ma peksan kõik segi. Või hakkan nutma. Sest ma ei kannata seda enam välja, sest ma isegi ei tea, mis see „see” tegelikult on.
Põhimõtteliselt oleks see muidugi täpselt see teema, millest me peaksime siis rääkima: sellest, mida me välja ei kannata ja mis meid vihale ajab. Aga kuna meil on selle ees hirm, oleme parem vait.
Thomas istub sohval ja vaatab televiisorit. Saade ei köida teda eriliselt, kuid televiisor virvendab üsna meeldivalt omaette. Claudia seab end tema kõrvale istuma, suur teekruus käes, ja alustab juttu.
Ühe tema vana sõbranna hääl olevat telefonis kõlanud kuidagi kummaliselt.
„Ah tõesti?” ühmab Thomas.
Nood kaks ei ole tükk aega kokku saanud, äkki nad ei mõista teineteist enam nii hästi kui varem. Võib aga ka olla, et miski, mida Claudia ütles mingis muus kontekstis ühe teise sõbranna kohta, kanti esimesele sõbrannale ette ja solvas teda, ehkki selleks pole tegelikult põhjust. Sest see, mida Claudia ütles, ei olnud eriti solvav. Ta ei saa seda aga sõbrannaga jutuks võtta, sest kui talle seda ette ei kantud, oleks ju parem, kui ta sellest kunagi teada ei saaks.
Sellega on muidugi seotud terve hulk asju, suured teemad: sõprus, usaldus ja nii edasi. Thomasel on aga varrukast võtta hea mõte, kuidas Claudia probleemi lahendada. Varem oleks ta selle mõtte kohe välja käinud, kuid liigagi tihti on ta näinud naise pettunud pilku, kui tal võetakse käest põhjus pikalt-laialt oma probleemist rääkida. Täna laseb Thomas tal jätkata, lootuses, et millalgi saab see läbi, ja siis võib ta teha omapoolse ettepaneku probleemi lahendamiseks. See tähendab, et ta ootab, ja seda teeb ta vaikides.
Jah, see on pettejäreldus, kuid sageli on meil tunne, et me peame laskma teil lihtsalt kõnelda, kuni olete end tühjaks rääkinud, kuni olete küllalt öelnud. Sest alles siis – nii me arvame – olete valmis leidma probleemile, mis teid vaevab, tõepoolest lahenduse.
Seega Thomas vaikib, ehkki teab, et seda tõlgendatakse osavõtmatuse, apaatia või kalkusena. Ta ei saa teisiti. Ta vaikib, sest talle tunduks silmakirjalik rääkida Claudiaga tema probleemist, kui tal on sellele juba ammu lahendus olemas. Nimelt teab ta ju, et kui nad järgmisel kuul Lõuna-Saksamaale puhkusele sõidavad, tuleks neil reisimarsruut ainult umbes 50 kilomeetri võrra läände nihutada, ja siis võiksid nad veeta ühe öö Claudia sõbranna pool. Ideaalne võimalus kahele naisele taas lähedasemaks saada. Või siis, kui mehed ja lapsed on juba voodis, kõik südamelt ära rääkida, kui ikka tõesti miski klaarimist vajab. Või siis kõige halvemal juhul lõpuks nentida, et nende sõprus on lihtsalt hapuks läinud. Suurepärane plaan, ja mis kõige toredam: tegutseda on võimalik kohe. Probleemi ümber edasi heietamise asemel tuleb ainult püsti tõusta, telefoni juurde minna ja asi kokku leppida.
See tähendab, et seda võiks teha, aga ei saa, sest siin on tegemist põhimõttelise vääritimõistmisega. Thomas ei ole ikka veel taibanud, et Claudia silmis on probleemidest rääkimine väärtus omaette. Naine ei saa aru, et mehe meelest on probleemide lahendamine rohkem väärt kui nende üle arutlemine.
Näib, et siin ei ole võimalik kuigi palju ära teha. Kuid ma tean juba kümme aastat, et see pole nii. Toona vestlesin ma ühe naiskolleegiga sellest pingeid tekitavast virvarrist, mis sünnib siis, kui naised tahavad rääkida ja mehed tegutseda. Tema, kes ta oli suhetes kogenum kui mina, jutustas mulle, et on oma mehega leidnud tee, kuidas sellega toime tulla.
„Ühel päeval hakkas mu mees mind katkestama, niipea kui olin talle rääkinud, mis mind vaevab. Vaevalt sain kopsud õhku täis tõmmata, kui ta küsis: „Punavein või sinikrae?” Sestpeale on see meie kokkuleppeliseks signaaliks. Kui ma tahan, et ta midagi teeks või mulle nõu annaks, ütlen ma: „Sinikrae.” Enamasti aga sõnan ma: „Punavein.” Siis ta teab, et ma tahan lihtsalt rääkida, ja et mul on ükskõik, kuhu lõpuks välja jõutakse.”
„Punavein või sinikrae”, ja seda ei kirjuta ma siin sugugi mitte esimest korda – see avaldas mulle muljet. Nagu öeldud, juba kümme aastat tagasi. Kui see värk jälle lahti läheb, ei ole mul alati meeles seda rituaali omaendagi kodus juurutada.
See tähendab, et ma vaikin mugavusest, sest mul on raske alustada midagi uut. Ja sellepärast, et mõnikord tundub kõige vääram esitada kõige käepärasem küsimus.
See on juba teine kord, kui soovitame ühes peatükis punaveini. Seda küll ainult seltskonna mõttes. Vastavalt kellaajale ja tervislikule seisundile sobivad ka kohv, kõikvõimalikud teesordid või karastusjoogid, ent vaid siis, kui need ei ole ülearu diureetilised ja neid tarbitakse mõistlikus koguses. Muidu juhtub nii, et kui ma vahepeal vabandan, et tualetti minna, saan kuulda: „See ei huvita sind ilmselt kohe sugugi, mis?”
Senini tegelesime siin reaktiivse vaikimisega, niisiis: naine ütleb midagi, mees ei ütle midagi. Huvitav on aga ka pidev konflikt seoses meeste aktiivse vaikimisega või – kui väljenduda naisekspertide erialažargoonis: „Sa ei ole täna jälle endast mitte kui midagi rääkinud.” Soovite paari tüüpolukorda?
Mees tuleb kusagilt, büroost, kõrtsist, kempsust või 18. sajandi Hollandi laevamaalide näituselt, ja naine küsib: „Noh, kuidas oli ka?” Vastus paigutub eikellegimaale, kusagile mõmina, oige ja kuiva köhatuse vahele. Seejärel lavalt lahkumine vasakule ära. Häbistav? Jajah, aga sellest kohe pikemalt.
