juhtub naistega, helistavad nad kuumal liinil, veegi sagedamini paluvad mõnda meest, et too asja korda teeks. Meid valdab nõutus: äsja veel olime süütuse seisundis, mõtlesime, et asjad on enam-vähem meie kontrolli all. Ühe DVD-mängija displeil vilkuva veateate võrra hiljem teame, et me ei jaga isegi mitte seda tobedat riista, mille abil tahavad meie lapsed „Mesilane Maajat” vaadata. Majandusteadlased nimetavad seda fenomeni „informatsiooni asümmeetriaks tarbekaupade turgudel”, lihtsamalt öeldes: igaüks võib saasta kokku osta, keegi ei saa sellest aru. Videokassetti oskasime kruvikeeraja ja kleeplindi abil parandada, Panasonic DMR-EX72S puhul on need mõlemad aga täiesti kasutud. Iga nädal uus maailm, ja veel selline, mis naerab tööriistade üle, millega me püüame talle pinda käia.
Miks me lihtsalt vastu ei naera? Miks on meil nii raske harjuda uue olukorraga, miks kulub meil selleks rohkem aega kui meie lähikonnas olevatel naistel, miks vaevab meid nii suur frustratsioon? Ma arvan, et asi on selles, et kõiki ootusi, mis on väljastpoolt meile suunatud, saab põhimõtteliselt viia ühe lihtsa nimetaja alla: ole kindel kui kalju. Seda tahavad lapsed, seda tahab naine, seda tahab ülemus. Ja see isegi õnnestub meil ikka ja jälle, läbi häda küll, ent kuidagi ometi. Ja nüüd? Teie olete vaga vesi, meie oleme kivi. Me peame olema kaljud, niisiis me oleme kaljud. Ja kaljud on väga-väga aeglased. Küsige Alpidelt.
Keegi ei taha olla maailma ebasümpaatseim inimene. Isegi Horst Seehoferil7 on inimesi, kes teda hindavad ja tahavad tema läheduses viibida. See aga, kellel on halb tuju, on päris tõesti eemaletõukav, kõige ning kõigi jaoks. Koergi ei võta selliselt leivapalukest vastu, isegi jalakäijate alas möödakäijaid tülitavad annetustekogujad teevad näo, et ei näe teda. Koguni inimesed, kellel endal tuju halb, et kannata teiste halvatujuliste seltskonda välja. Inimene, kellel on sant tuju, kogeb seda seisundit isolatsioonis ja täie teadmisega sellest, et ta on üks paras sitapea.
Thomas ei taha olla mees, kes rikub meeleolu ja annab surmahoobi tervele nädalalõpule. Kui keegi vabastaks ta kehvast tujust, lööks see isik kaks elust tüdinud toakärbest ühe hoobiga: esiteks vabaneks Thomas hävitaja ja hädapasuna rollist ning teiseks võiks kõigil koos olla ilus aeg, või ehk koguni parem elu – kes teab? Ja see poleks sugugi nii keeruline, seda ainult tehakse hirmus harva. Halb tuju saab toitu sellest, et teised võtavad seda tõsiselt. Minnes sellega kaasa („Jälle sa oma neetud tujudega, on sul vast nägu peas, ma ütlen!”) või selle eest põgenedes („Oleme pargis/minu ema juures/sõitsime mere äärde”). Vastupidisest tulenev järeldus oleks järgmine: halba tuju saab hävitada, kui seda ei võeta tõsiselt. Veel parem on teha midagi, mis on tõsiselt vastukarva, sest ollakse õppinud, et tundeid tuleb võtta tõsiselt: nende üle heidetakse nalja. Siin on abi päris lihtsatest vahenditest, kellelgi ei maksaks halva tuju peletamisel üritada võita estraadikunsti auhinda. Teatraalne „Oooh, kas sul on kõik jälle pahasti, vaesekene?” kõlbab hakatuseks täitsa hästi, kui teha sealjuures nägu, just nagu pühiks silmist kaastundepisaraid. Halvas tujus mehe võib ka lihtsalt välja naerda. Thomast ei ole korralikult välja naerdud sellest ajast peale, kui ta kolmandas klassis koduteel püksi pissis, sest oli kauguse ja oma põie suuruse suhet valesti hinnanud. Põhimõtteliselt on see progress inimestevahelises suhtluses, ent kui oleme kehvas tujus, siis soovime eeskätt seda, et keegi meid välja naeraks. Keegi? No mõni naine. Oma naine. Välja naeraks, suure häälega välja naeraks. Ja lapsed ka, nende heledad häälekesed peaksid meid pilke ja parastamisega üle valama nagu rõõmsad hommikused kirikukellad. Me tahaksime naerda koos nendega. Me naeraksimegi koos nendega.
Või siis, veel parem – ja see on tõepoolest viimane trump, mis mul varuks, nõuanne, mis ei ole kunagi varem mitte mingisuguses kontekstis mis tahes nõuanderaamatu mõõtu aimeraamatus seisnud – kõditamine. Kaks inimest hoiavad mind kinni, üks kõditab, ma vannun, et te saate sellega hakkama, ja siis – siis on kõik jälle hästi.
3. peatükk
Vaikimise kiituseks: miks meil on villand pidevalt tunnetest rääkimisest
Kas naised tegelikult ka tahavad, et me oma tunnetest räägiksime? Ei usu ikka küll. Te peate nimelt emotsioone oma kuningriigiks, kus te ei ole sugugi valmis võimu jagama, väidab Stephan Bartels.
Sedaaegu, kui minul ja Tillil oli tüdrukutega esimene eesmärgikindel kokkupuude, seisis iga tüdruku toas riiulil „Muinasjutuprintsi surm”8, ribadeks loetud, hiirekõrvadega ja teetassirantidega kaanel. Meie lugesime seda ka, selge see, ja saime sealt teada, et mehed on ennekõike sead. Me käisime oma sõbrataridega Grönemeyeri9 kontsertidel, põlastasime kõike macholikku, mida meie tagurlik isade põlvkond veel esindas. Ma hakkasin koguni ühiskonnaõpetuse tundides beeži džemprit kuduma (poole pealt leidsin siiski, et see on tobe ja harutasin kogu töö üles). Meile tundus igati aus jätta naistele nurisemata pool taevast, vähemalt pool, ei mingit probleemi, olid ju kaheksakümnendad, siis olid kõik inimesed nii võrdsed nagu ei iial varem, vähemasti meie silmis küll. Ina Deter10 laulis: „Uusi mehi vajab maa”. Me noogutasime heakskiitvalt. Meie olimegi need uued mehed.
Osa diilist oli nõue, mida naised hiljemalt sestpeale nendele „uutele meestele” esitavad: rääkige oma tunnetest. Mehed, kes olid sündinud kuuekümnendate teises pooles, kasvasid seepärast üles pisut veidra mõlemasugulise programmi järgi. Paljud neist kuulsid nimelt kodus ikka veel lauseid à la „indiaanlane ei karda valu” või – mis on päris tõsi – „saksa poiss ei nuta”. Teisest küljest olid seal tüdrukud, kes meid väga huvitasid. Ja nemad tahtsid korraga heita pilku meie hinge tundlikesse piirkondadesse, enne kui lubasid meil heita pilku oma rindadele. Veider. Aga omamoodi tore ka. Me nimelt ei teadnud päris hästi, mis meie sees tegelikult toimub, ja me tahtsime tõemeeli teada saada, mida tüdrukud meis näevad.
Nüüd, veerand sajandit hiljem, ei ole me enam mingid uued mehed. Tegelikult oleme veel lihtsalt mehed, ja tõesti, me istume ikka veel enamikus nõukogudes, kontsernide eesotsas ning valitseme enamikku selle maailma riikidest. Asi ei ole aga mitte meis, keskmistes meestes. Mitte neljakümneaastaste põlvkonnas. Kellelegi meist ei tundu veider, kui tema ülemus on naine, isegi kui liidukantsler on naine – see pole kõneväärtki. Keegi meist ei juurdle pikalt, kas peaksime laste eest hoolitsema niisama palju kui meie naised, ja keegi ei hakka tänapäeval enam tüli norima teemal, et äkki on pesu nöörile riputamine ikka ainult naiste töö. Me oleme fifty-fiftypõlvkond, naistega jagamine on meie silmis peaaegu enesestmõistetav – vähemalt on meil enda suhtes sellised ootused. See, et tegelikkus ootustele alati päris hästi järele ei jõua, on iseasi. Ent meie, poisid, püüame kokkuleppest kinni pidada, ja kui see kohati täielikult ei õnnestugi, siis me vähemasti pingutame selle nimel. Ja me leiame, et puhtobjektiivselt võiks seda ka tunnustada.
Konks seisneb lihtsalt selles, et „objektiivne” leiab aset liiga harva. Meid, mehi, ei hinnata mitte selle järgi, mida me teeme. Või kuidas me seda teeme. Või kui palju raha me sealjuures kokku hoiame. Või kui palju kaloreid me sealjuures kulutame. Naised küsivad meilt pärast lihtsalt: „Mis tunde see sinus tekitab?” Tegelikult mõtlevad nad selle all: mis tunde tekitab minus see, mida tema tunneb? Sest ainus tõde, mis naiste silmis midagi maksab, on nende endi tunded. Ja neist rääkimine on nende meelest aususe kehastus.
Kui olime veel noored ja kergesti mõjutatavad, tundus see meile suurepärane. Me leppisime tagamaid uurimata sellega, et naised on asjatundjad, kui jutt käib emotsioonidest, me kuulasime neid lummatult ning rõõmustasime, et nad lubasid meil sellest müstilisest maailmast osa saada, küsides ikka ja jälle: „Ja mida sina praegu tunned?”
Naised teevad seda ikka veel. Ent mitte selleks, et meid, mehi, paremini mõista. Selleks kulus natuke aega, kuid nüüdseks on meie lummatus segunenud kerge kahtlusega: kas on võimalik, et enamik naisi ei tahagi tegelikult teada,
Teenekas Saksamaa poliitik.
„
Herbert Grönemeyer (snd 1965) on populaarne saksa laulja, näitleja ja muusikaprodutsent.
Saksa laulja ja laululooja (snd 1947), „
