kindel kellaaeg, suur hulk vaatajaid, ja üks on alati mõrtsukas. Sellisel laupäevahommikul ärkab Thomas üles, ja paari minutiga saab temast perekonnaõnne mõrtsukas.
Tegelikult on kõik hästi. Ta lamab voodis, õigupoolest on ta end välja maganud, ja köögist kostab helisid, millest ta hakkaks ilmselt kõige rohkem puudust tundma, kui vabadusvõitlejad peaksid ta ühel päeval džunglis pantvangi võtma: kohvinõude klirinat ja küpsetusplaadi kolinat, ning lapsed jagelevad selle nimel, kumb tohib eelküpsetatud saiakesed plaadile laduda. Ta paneb veel korraks silmad kinni ja kordab endamisi: tegelikult on kõik hästi. Strateegiline sõna selles lauses on „tegelikult”. Sest juba ta tajub, et miski ei klapi. Ta hoiab küll nädalalõpul ja kõigil neil toredatel asjadel, mida see talle tõotab, veel sabast kinni, kuid see saba ähvardab tal peost libiseda.
See on lähtepositsioon, mida tema halb tuju vajab: kuni eilse õhtuni oli esmaspäeva hommikuni jääv aeg otsatu väli, kus jätkus piiramatult kohta kõigele, mida võib ühelt õnnestunud nädalalõpult soovida. Rahus sisseoste teha, mõnusalt ajalehte lugeda, üle hulga aja jälle jooksma minna, helistada paarile sõbrale, kellega ei ole juba ammu juttu räägitud. Teha perega väljasõit, kuhugi, kus nad ei ole veel käinud, kohta, mida nad jäävad veel kauaks mäletama. Lugeda lõpuks ometi „Sõjast ja rahust” Borodino lahingu kirjeldust, nii et keegi ei sega. Loomulikult vaadata spordiuudiseid, või veel parem – minna kõrtsi ja vaadata seal Sky pealt otselülitusi. Minna lastega kinno, mänguväljakule, jalgpalliturniirile, ja lisaks sellele rohkesti planeerimata aega, et koos midagi joonistada, meisterdada või ära lõhkuda. Vastata kirjadele. Uurida, kuidas vanematel läheb. Lihtsalt istuda ja mitte midagi teha. Vaadata koos Claudiaga kolm seeriat „Pööraseid” ja „Moodsa perekonna” lõpuosa. Paluda õel laste järele vaadata ja minna siis koos Claudiaga klaasikest jooma. Lebada koos Claudiaga voodis ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Keeta Jamie Oliveri õpetuse järgi kokku kõige hullemat sorti mögin. Võõrustada ootamatuid külalisi. Võtta koos naabritega õue peal viina. Õpetada tütar rattaga sõitma. Lugeda pojale ette viimased sada lehekülge „Muumitrollist ja Sabatähest”. Lüüa kord majja arvutis olevate fotode hulgas. Korrastada maksudokumente, et kvartali lõpus oleks rahulikum.
Hea küll, viimase punkti võime maha tõmmata, aga: ainult puruloll võiks tõemeeli arvata, et kõike seda või ka ainult parimat osa sellest on võimalik rahuldustpakkuval moel mahutada ühteainsasse nädalalõppu. Veel reede õhtul on Thomas see puruloll ja alles laupäeva hommikul hakkab talle koitma, et sellest ei tule jälle mitte kui midagi välja.
Raskendava asjaoluna lisandub seegi, et nädalalõpp on nagu lõppjaam, mille ees signaalseadmed on rivist välja langenud, ja nüüd sööstab nädal pidurdamatult sellesse jaama, ülekoormatud, halvasti hooldatud, lagunev säästurežiimil kaubarong viie roostes vaguniga, mis juuresolijate õuduseks üksteise külge kinni kiiluvad ning rööbastelt maha libisevad. Nädal oli ränk ja nõme, ja nüüd, laupäeva hommikul, saab Thomasele selgeks, et nädalalõpu järele jäänud 36 tunnist ei piisa, et sellest välja puhata. Ja kuna Thomas on arukas puruloll, mõtleb ta: võtame vähehaaval, üks asi teise järel, vaatame, kuidas sujub. Kõik tema lootused on nüüd pandud kujuteldava nädalalõpunimekirja esimesele sissekandele: rahus sisseostude tegemine. Kui see korda läheb, siis õnnestub ehk veel muudki, ja isegi selle, et kõik ei õnnestu, elab ta siis paremini üle. Ta vaatab kella. Kell on veerand kümme.
Iga normaalne inimene ütleks: suurepärane, perekond laskis mul välja magada, aitäh neile! Kes aga on vasaku jalaga voodist tõusnud, ei ole normaalne inimene. Thomas mõtleb: pagan, kui ma kella kümneks ostukeskusesse ei jõua, siis ei leia ma enam parkimiskohta, ja kui ma selle leiangi, on ostukärud otsas ning kassasabad ulatuvad loomatoidu riiulini välja.
Aja kokkuhoiu mõttes tõmbab ta selga eilsed riided ja komberdab perekonna suunas. Sel hetkel on ta näol juba hädas oleva mehe murelik ilme. Eksperdid nagu Claudia nimetavad seda ilmet „see nägu” või „selline lõust”. „Selle näo” põhjus on järgmine: laud on armastusega ja uhkesti hommikusöögiks kaetud, munad keevad, ning kulub veel vähemalt kümme minutit, kuni saiakesed ahjust välja tulevad. Teiste sõnadega: et seda ühist, eriti kaunist laupäevast perekondlikku hommikusööki vääriliselt hinnata, peab Thomas investeerima terve tunni, mida tal ei ole kusagilt võtta. Sest ta on otsustanud minna rahus sisseoste tegema. Mitte rahus hommikust süüa.
Kas ei ole pööraselt väiklane tahta põikpäiselt hoida kinni korra juba tehtud plaanist, sest ei suudeta leppida uue, iseenesest märksa toredama plaaniga?
Selge see, et on. Ent lähtepositsioonile (ülepingutatud ootused nädalalõpule kombineerituna jääkväsimusega) lisandub nüüd veel tunne, et sind ei mõisteta. Thomas mõtleb nii: kas mu naine siis ei näe, et ma käin igal laupäevahommikul poes, ja seda alati enne kella kümmet, et seda oleks võimalik rahus teha? Kas ta ei mõista, et selle ettevõtmise õnnestumine on see ainus hüppelaud, millelt ma saan elegantse peakaga nädalalõppu sukelduda? Minu plaanile risti peale tõmmates sunnib ta mind, tagumik ees, otse halba tujusse lartsatama.
Kui tagumik juba jutuks tuli, siis muutub Thomas oma pere silmis nüüd küllaltki hoolitsevast isast ja armastavast abikaasast väiklaseks persevestiks. Inimlike reaktsioonide kataloogis vastuseks kaunilt kaetud hommikusöögilauale platseerub ta päris lõppu, veidi enne laua koleerilist ümberpaiskamist. Ta tõmbab käega läbi kammimata juuste ja ütleb: „Oo ei.” Võib-olla koguni: „Oo ei, eh?”
Ülejäänust polegi palju rääkida. Thomas istub laua taga ja tigetseb. Kahe kolmandiku osas olukorra üle, ühe kolmandiku osas oma väikluse üle. Muud tunded ei tule enam kõne alla, sest kehv tuju varjutab kõik muu, see saab võitu kõigist poolenistigi positiivsetest tunnetest. See on tuttavlik, see sobib Thomasega, ta on selle tuju tulemus.
Claudia vastu muutub ta agressiivselt sõnakehvaks, lastega agressiivselt paljusõnaliseks, norides nende kallal pisiasjade pärast. Tavaliselt tuleb tütar temaga poodi kaasa, see on nende rituaal: talle ostetakse maiustusi ja vorstikesi ja ta tohib istuda Edeka ostukeskuses teleka ees. Täna eelistab ta vanni minna ja lastetuba kraamida. Nii lükkab siis Thomas ostukäru läbi kaubahalli, on kassaneiudega ebasõbralik, signaalitab parklast välja sõites võimalikule vaheletrügijale ja liigub üldse valdavalt meeste seas, kellel kõigil on ühevõrra agressiivne ning loppis näoilme, just nimelt „see nägu”. Kui ta koju jõuab, on korter tühi, kusjuures nüüd oleks ta juba peaaegu võimeline jälle maha rahunema. Kodused on aga agressori eest jalga lasknud. „Oleme koos (järgneb ühe naise nimi, kes samuti on lastega pagenud) mänguväljakul, seejärel Magris Antipasti’s,” seisab rõhutatult hooletult kritseldatud sedelil, mis lebab hoolikalt koristatud söögilaual. Ta võib neile järele minna, seisab ridade vahel, siis aga tuleks tal kas teha nägu, et midagi pole juhtunud, või vabandada, ja kummakski pole tal jõudu, sest kõikide halbade tunnete ema on talt selle röövinud.
Iroonilisel kombel oleks tal nüüd aega teha üsna paljusid neist asjust, millest ta veel eile unistas, kuid halva tuju juurde käib nii hävitushimu kui ka omamoodi tardumus, samuti rõõm enese karistamisest. Kui selles kontekstis üldse võib veel mingist rõõmust rääkida. Enese karistamise tasu on enesehaletsus, ja nii viskab Thomas sohvale pikali, võimetuna kas või ajalehte kätte võtma, ning püüab seedida seda mürgist tunnetekokteili, mida ta on rüübanud.
Kes õigupoolest on kogu selles hädas ja viletsuses süüdi? Põhimõtteliselt muidugi kosmos. Maa tiirleb Päikese ümber viisil, millest tuleneb üldine nuhtlus, et nädalas on ainult seitse päeva ja päevas on kõigest 24 tundi ning mitte näiteks 33, millega mehed lahedalt välja tuleksid – ausõna! Etteheitvalt kosmosele osutamisest tõuseb aga vähe tulu; Thomasele meeldiks süüd otsida rohkem enda või oma naise juurest, siis oleks tal kusagilt kinni hakata.
Seepärast jäägem esialgse teesi juurde: naistel on probleemid, meestel on halb tuju. Vähemalt kõrvalt vaadates. Kuna naised ei väsi rääkimast oma tunnetest ja sellest, milliseid konkreetseid probleeme
