ta puldil uste avamise nuppu ja istub autosse, mis talle tulesid vilgutab ning lukud avab. Vahel kujutab ta endale ette, mis saaks siis, kui teda tabaks sel hetkel mälukaotus: korraga ei tea ta enam, kes ta on ja kus ta elab, ja ta ei oska end aidata muudmoodi, kui valib navigatsioonisüsteemis „home”-seadistuse ning laseb end suunata sinna kohta, mida navi peab tema koduks. Ta jõuaks ühe maja ja korterini, kõik näeks välja nii, et see võiks vabalt olla tema oma, ka naine ning lapsed, aga päris kindel ta olla ei saaks. Kuidagi aga – ja see on tema mäluaugu-fantaasia juures kõige veidram – kuidagiviisi polekski selles mõnel päeval mingit vahet.
Ta kiirustab koju ja võtab retsepti, sellal kui lapsed peavad ilmselt nägema, kuidas kõigile teistele enne neid järele tullakse. Lapsed on selle üle kurtnud harva või tegelikult polegi, aga Thomas on lihtsalt liiga tihti kuulnud emasidisasid vahetamas mõtteid teemal, mida hilinenud kojuviimine väikeste lapsehingedega teeb. Kui ta lõpuks kohale jõuab, kisavad lapsed, et ei taha veel koju minna. Pole ka ime: mida hiljem neile järele minna, seda rohkem jagub lastele lasteaias ja sõimes personali tähelepanu.
Thomas tirib pahurad lapsed nende väikseid käsi pidi endaga koos apteeki. Apteeker toob soovitud preparaadi ja teavitab teda, et tegemist on niinimetatud „suspensiooni pulbriga”, seega pulbriga, mis tuleb esmalt vees lahustada, et tekiks lahus. Thomas noogutab kannatamatult, sellal kui lapsed sobravad astelpajupastillide liual.
„Kas teie naine teab, kuidas seda teha?” küsib apteeker.
Thomas on sõnatu. Retsept ei ole ju üldsegi mitte tema naisele, vaid lapsele, ja pealegi ei ole tema naist kusagil näha. Kas ei seisa siin tema, mees ja isa, kes veedab aega oma lastega ning vastutab nende eest, isegi kui ta ei suuda neid hetkel takistada mängimast vererõhuaparaadiga, mis ilmselgelt ei ole mõeldud ise kasutamiseks? Mis puutub siia tema naine? Mida teab apteeker temast ja tema elust? Äkki jättis naine ta maha, mõne kümme aastat noorema diskori pärast? Või on ta surnud, äkki alles äsja surnud, see kõik on ju võimalik! Ilmselt ei saa olla võimalik, et üks isa oma laste eest …
„Nojah,” ühmab apteeker, kuna Thomas midagi ei kosta, vaid talle ainult otsa vahib ja aegamisi, kuid kahjuks liiga aegamisi üha vihasemaks muutub, „kõik on ju infolehel kirjas, teie naine saab sealt lugeda.”
Thomas loeb lastele ette raamatuid, mille ettelugemine talle endale lapsepõlves meeltmööda oli, see meeldib nii talle kui ka lastele, ja see on hea. Varem ei ole see talle kunagi silma torganud, aga: „Bullerby lapsed” ja „Muumitroll” räägivad ka nende tunnetest, neil on hirm ja mured ja nad on solvunud või kurvad. Seda aga alati vaid siis, kui selleks on neetult hea põhjus. Loomulikult paneb see muretsema, kui leiad, et sabatäht kukub su majja sisse. Loomulikult oled solvunud, kui sa ei tohi teistega koos mängida, sest oled veel liiga väike. Muidugi on sul hirm, kui pead minema üle aasa, kus laiutab tige ürgveis Ulrik. Põhjuslikud seosed on aga olemas: on põhjus ja siis sellest tingitud ehedad tunded. Thomase maailmas räägivad inimesed kõikvõimalikest tunnetest, enda ja teiste omadest, kuid suurem osa neist näib olevat maskeering, justkui võiks mingisugustest ja kõikvõimalikest tunnetest rääkimine säästa arveid klaarimast nende tunnetega, mis tulevad tõepoolest ära klaarida. Maailm on pea peale pööratud ja niimoodi elada on pingutav.
Niisiis jääb Thomas teleka ette tukkuma, kui seal käib Tšempionide liiga turniir ja jalgpallurid räägivad väljakuservas oma tunnetest, ning pärast seda tuleb jutusaade, kus kõik teevad sedasama, ainult et kuivade juustega.
Selge see, et Thomas võiks end pisut kokku võtta ja rokkida täiega või vähemalt natukenegi, laskmata teistel ja nende hingeseisunditel oma tuju rikkuda. Kes aga on terve päeva kahlanud ebasiiras tundesiirupis, üha pikemad ja jämedamad magusad kleepuvad niidid jalge külge takerdumas, sellel raugeb õhtuks jaks.
Loomulikult võiks sel päeval olla õnnelik lõpp. Claudia tuleks koju, Thomas oleks end vahepeal voodisse vedanud, ta vaataks, kuidas naine magamistoa hämardatud valguses riidest lahti võtab. Naine poeks mehe juurde teki alla, ja siis sööstaksid nad teineteise kallale, näljased läheduse ning kire järele pärast päeva tulvil vääritimõistmisi. Kuid lause, mis algab sõnadega „naine poeks”, jääb paraku irreaalseks: siin ei söösta keegi kellegi kallale, need kaks täna küll enam ei seksi.
Kaks ja pool korda nädalas, see olevat saksa keskmine? Kui see nii on, siis harrastab seda seksi, mis Thomasel ja Claudial peaks olema kaks ja pool korda nädalas, keegi teine. Nagu nii tihti juhtub, ei jätku täna jõudu isegi mitte selleks pooleks korraks. See lihtsalt ei lähe, see on mõeldamatu. Et tekiks seksihimu, tuleb kas või lühikest aega olla iseendaga kooskõlas, tunda oma vajadusi, olla teineteise suhtes uudishimulik. Thomas on aga täna jälle veetnud nii palju aega teiste vajadustega, et ei oska enda omadest enam midagi arvata.
Claudia tuleb magamistuppa, ja Thomas, kes kustutas tule, kui kuulis tema võtit lukuaugus, lebab selili ning teeskleb magajat. Ta kuuleb, kuidas naine lahti riietub, ja viisist, kuidas ta seda teeb, ülepingutatult ettevaatlikult ning kergelt ohates, taipab Thomas: seda, et ta juba magab, võtab naine tumma etteheitena. Või siis näeb naine teda läbi ja tajub seda, et mees teeskleb magajat, tumma etteheitena.
Oot-oot, mõtleb Thomas, nüüd hakkan ma juba oletama, kuidas ta end tunneb, see pole muidugi ka miski …
Uhh. Naine heitis end tema peale. Thomas on kas kehv näitleja või oli naisel ükskõik, kas ta magab või ei. Thomas lööb silmad valla ja vaatab otse naise näkku, mis on tema omast vähem kui kümne sentimeetri kaugusel. Naine näpistab mõlema käega tema põski, Thomas püüab vabaks rabeleda, kuid naine on tugev. Thomasel tuleb naer peale ja ta ei saa enam hingata. Claudia hammustab teda ninast ja ütleb: „Oli see vast jälle üks kuratlik päev.”
„Seda küll,” ähib Thomas.
„Ja sealjuures algas see nii kenasti,” ütleb Claudia.
„Algas kenasti?” pärib Thomas.
„See oli mõeldud irooniliselt,” märgib Claudia.
Thomas itsitab. Ta on tänulik, et naine lihtsalt taastas algse oleku, tehes midagi tobedat ja viskudes tema peale. Tore on olla talle korraga nii lähedal.
„Vahel ma tõesti küsin endalt, mis sinu sees toimub,” tähendab Claudia.
„See on pikk jutt,” kostab Thomas.
„Ainult sel juhul, kui seda igavalt rääkida,” torkab Claudia.
2. peatükk
Mis meestel viga on, kui nad on tujust ära: sissejuhatus asjatundjalt
Halb tuju on tõeline meeste pärusmaa. Eriti nädalalõppudel. Till Raether selgitab, kust meeste halb tuju tuleb ja mida on võimalik selle vastu ette võtta.
Enamik suhteid jookseb karile nädalavahetusel. Sest et korraga helistab armuke? Või seisab ukse ees lapsekäru abieluvälise lapsega? Sest isa unustas lapsed kaubahalli? Sest keegi on viimase toimiva krediitkaardi limiidi Hollisteri firmapoes lõhki ajanud?
Ei, hoopis sellepärast, et meestel on kehv tuju.
Ja karilejooksmise all ei ole mõeldud mitte seda, et kõik on läbi ning asjaosalised jagavad majakraami ja lapsed edaspidi kahe uue elamise vahel ära. Ei, hoopis seda, et jälle kord ei saanud asja millestki, mis oli ühiselt ette võetud. Vastastikusest mõistmisest. Niisugusest kooselust, millega kõik rahule jäävad. Või lihtsalt ilusa nädalalõpu veetmisest.
Thomase ja Claudia koduasulas võib igal laupäevahommikul näha ühte ja sama pilti: mehed longivad üksi
