meiega kooliprobleemidest ja lastevanemate koosolekust, ning tehke veinipudel lahti, kui aeg on niikaugel.
Mu kooliõde Simone helistab sel ajal, kui püüan käesolevale tekstile keskenduda. Võtan toru ja me lobiseme natuke oma elust, ning Simone jutustab, et sõidab nädalalõpul koos mehega kaheks päevaks Spikeroogile, lapsed jäävad ämmaäia hoida. „Et rääkida rahulikult sellest, mis sel aastal edasi saab, kas me peaksime veel korra kolima ja kuidas me siis toime tuleme, kui ma jälle tööle lähen,” ütleb Simone.
Ma leian, et see on väga hea mõte. Kõlab kulukalt, aga keegi ei ole öelnud, et meid on lihtne rääkima panna. Mõnikord on selleks vaja üsnagi üksikut saart.
„Vildist kaitsete ja kiilude komplekt kaitseb mööblit, põrandaid, ukselinke, seinu jne kriimustuste ning mõlkide eest.” Korter on küll juba igalt poolt kriimustusi täis, aga ehk oleks nüüd õige hetk sellele piir panna, ja seda kõigest 99 sendiga komplekti eest. Mis asjad on aga „läbipaistvad PU-kaitsed klaasvitriinidele”, ja kellel oleks üldse kodus klaasvitriine? Inimestel, kes valavad tinasõdureid. Pentsik hobi küll, kuid sellega oleks mugav tegeleda keldris selle tööja meisterdamispingi taga. Kui valgustus ikka tööle hakkab.
Jah? Mis sa ütlesid?
Jah, tõsi ta on, me oleme kulutanud palju aega ja energiat, et jätta mulje, nagu teaksime kõike ning meil oleks kõige kohta midagi öelda. Sellepärast me ei küsigi teed, kui oleme eksinud. Ja kuulutame teooriaid globaliseerumise, juriidiliste erialaküsimuste ning Hamburgi Spordiklubi personalipoliitika kohta, mis ei kannata küll mingit sisulist kriitikat, kuid mille väljaütlemine valmistab meile rõõmu. Paljud mehed on niimoodi omandanud kuulsuse, et armastavad ennast rääkimas kuulata, ja seda suurem on üllatus, kui nad korraga suu kinni panevad.
Tehkem nüüd vahet tava- ja tõsioludel, seega argipäeval ja tülil. Tavajuhul ütleb Claudia: „Me peaksime lõpuks ometi
Meieritega ühe veinijoomise kokku leppima, me plaanime seda ju juba nii ammu.” Thomas ei kosta selle peale midagi. Võimalik, et ta kehitab ükskõikselt õlgu, ent tõenäolisem on, et ta vaatab suhteliselt tühjal pilgul naise poole ja laseb selle teadaande kõrvust mööda. Naine ütles välja, mis tal parasjagu peast läbi käis, aga Thomasel see parasjagu peast läbi ei käi ja talle ei meenu seoses selle teemaga midagi sellist, mis ei oleks karjuvalt ilmselge.
Nad mõlemad teavad, et plaanivad juba tükk aega Meieritega kokkusaamist, ja seda mitte mingil tungival põhjusel, vaid lihtsalt sellepärast, et Meieritega võiks ju midagi kokku leppida. Nad ei ole eriliselt toredad, kuid ka mitte eriliselt nõmedad, nad on Meierid. Ja nad mõlemad teavad ka seda, et nad ei saa kunagi midagi kokku lepitud, sest selleks pole tungivat põhjust. Miks siis sellest üldse rääkida?
Selge see, et Thomas võiks öelda: „Ja-jah, ei-ei – no muidugi.” Või: „Kui sa nii arvad.” Või: „Hm-hm.” Kuid kas seda on ikka vaja? Tema tööelu (töö ja kõik need pealesunnitud kontaktid ametivõimudega ning võrguoperaatorite klienditelefonidega) koosneb nii suurest hulgast ülearusest suhtlusest, et eraelus sellest pääsemine on õnn. Sellepärast ta ongi vait, kui see, mida Claudia talle teatab, võib jääda niisama hästi ka õhku rippuma.
Üsna tihti juhtub aga siis, et tavaline olukord muutub tõsiseks olukorraks: kui nimelt Claudia tunneb end Thomase igapäevasest vaikimisest nii haavatuna, et sellest sünnib tüli. Alles äsja oli ta veel infotasandil („Me peaksime Meieritega midagi kokku leppima”), nüüd liigub ta sujuvalt edasi emotsioonide tasandile.
„Kas tead, kui väga on see hakanud mulle närvidele käima, et mina üksi pean kogu meie seltsielu korraldama? Olen ma meie välisminister või mis?”
Thomas ei tea, mida ta peaks selle peale ütlema. Ehk oleks vaikimine sobiv vastus, aga ega vist ikka ole küll, sest Claudia tõlgendaks seda katsena aega võita, kui tegelikult tahab tema oma seisukohast ainult märku anda: ma ei tea, mida ma peaksin selle peale ütlema, ja ma ei taha tülitseda. Naise retoorilistele küsimustele on võimatu vastata, sest need mõlemad toimivad juba süüdistusena, saades õigustust ainuüksi Claudia tundetajust: tema hoolitseb kõige eest, mees ei hoolitse mitte millegi eest, ja see ajab ta närvi ning käib tal üle jõu.
Thomasel ei tule pähe, kuidas ta saaks seda kõike arusaadavalt, hoolivalt ja kokkuvõtvalt sõnastada. Niisiis ei ütle ta midagi. Olgu peale, võib-olla teeb ta selle vea, et ohkab kurnatult. Sõltub sellest, millises vormis ta sel päeval on.
Käeselga kõvasti suule surudes ja siis pikalt ning rõhuga õhku välja puhudes on võimalik tekitada põrisevat, puuksutamise sarnast heli. Kaelalihaste pingutamisega õhku söögitorusse pressides saab esile kutsuda ka kunstlikku röhatust, mis ei erine akustiliselt eriti spontaansest röhatusest. Need mõlemad on tõrjuvad reageerimise viisid, mis tulevad meile ikka ja jälle pähe siis, kui puutume kokku selliste ütlustega nagu „Me peaksime tõesti Meieritega midagi kokku leppima”. Siis aga toimub enesetsensuur ja me mõtleme: ei, see oleks nüüd tõepoolest sobimatu, ma parem ei ütle midagi.
Iga suur või väike tüli raugeb ükskord, see tähendab, et jõuab punkti, kus selle võiks niisama hästi ka lõpetada. Vähemalt meie vaatevinklist. Sest kõik seisukohad on juba mitu korda vastastikku teatavaks tehtud, kõik helitugevused ja intonatsioonid on läbi mängitud, kõik on öeldud. Meile meeldiks nüüd tülitsemine lõpetada. Ja seda mitte sellepärast, et oleme resigneerunud, mitte sellepärast, et leiame, justkui oleksite te meie mõistmiseks nagunii liiga rumalad, või kuna kogu kupatus on meile lihtsalt liiga pingutavaks muutunud (kusjuures see, olgu öeldud, on täiesti kaalukas argument, eriti kui tüli on alanud alles kella 22 paiku. See on kummaline: naised näivad tülist saavat ammendamatut, end üha uuesti laadivat energiat; meile mõjuvad arveteklaarimised nagu krüptoniit Supermanile). Me tahaksime lõpetada, sest tüli on muutunud sisuliselt mõttetuks, ja nüüd oleks meil soov endale ning teile tõestada, et me räägime küll vajumispragudest seintes ning kinnikiiluvatest ustest-akendest, kuid meie suhte vundament on siiski terve. Meie viha on ammugi lahtunud, ja kui teie üha edasi küsite, mida me ikka tegelikult silmas pidasime, kui ütlesime, et ei taha puhkuse ajal teie sõbrannadega kohtuda, ning kui just peab, siis ainult üheks päevaks, või siis meiegi poolest nädalalõpuks, aga kindlasti mitte terveks nädalaks! Sellal kui teie muudkui räägite ja räägite, täidab meid tunne, mille me tahaksime nüüd hea meelega sõnadesse panna.
See tunne käib nii: see kõik ei ole ju üldse nii tähtis, palju tähtsam on ometi, et meil on hea meel teiega koos puhkusele sõita. Ja et me ei kahtle sekunditki, et veedame oma puhkuse teiega koos veel viiekümne aasta pärastki, kui see leiab aset Bad Nenndorfi rannapromenaadil ja meie rulaatorid üksteise külge haakuvad, sest me kõnnime nii ligistikku. Kuidas seda aga öelda, et see ei kõlaks nagu pettemanööver, taktikaline võte, et lõpuks rahu saada?
See paneb meid pead murdma, ja sellal kui me mõtleme, oleme vait. Me ei kuulagi enam, ja just siis, kui sobiv mõtteväljendus hakkab meie peas kuju võtma – midagi liigutavat rulaatoritest või umbes sinnakanti –, märkame, et te vaatate meile väljakutsuvalt otsa. Pagan, mõttelõng katkes – kus me nüüd omadega olimegi?
„No ütle see lihtsalt välja.”
„Ütle lihtsalt välja mis?”
„Niisiis vastab tõele, et sa ei salli minu sõbrannasid?”
Kes ütleb sellises olukorras oma naisele midagi niisugust, mis seda etteheidet ümber ei lükka, see hoidku piip ja prillid – teda ootab ees kurnatuseni viiv lõputu venitamine. Niisiis me parem vaikime. Ehkki tegelikult tahaksime teile öelda, et see kõik
